Jürgen Ligi: kui kallid on koalitsioonid?

Rahandusminister Jürgen Ligi. Foto: Viktor Burkivski

Praeguse kahe erakonna valitsuse programmi hind on madalam, kui olid kõige säästlikuma erakonna valimis­lubadused, ometi on «katteta lubadused» praegu ainus jututeema olnudki, kirjutab rahandus­minister Jürgen Ligi (Reformi­erakond).

Tunded Eesti valituskoalitsioone reeglina ei määra ning inimlikud läbisaamised on kokkulepeteks ka piisavalt head. Kodumaiste valikute piires on valitsusliitude kriitiline küsimus programmi sisu ja rahaline kallidus. Piir on vahel vaid Edgar Savisaare ja tema veerandiga parlamendis, aga see on juba ühe riikidevahelise lepingu teema.

Üks selle valimisperioodi suur uuendus oli, et tellisime erakondade valimislubadustele kalkulatsiooni ja avalikustasime arvud. Selgus, et võrreldes Reformierakonna 200 miljoni euroga läinuks iga järgmise partei hind järjestuses IRL, sotsid ja Keskerakond maksumaksjale eelmisest ümmarguselt kaks korda kõrgemaks. Seega mahtunuks RE ja IRLi lubadused koos lahedalt sotside kulusse ning kõik kolm kokku soovisid ammutada eelarvest tunduvalt alla selle, mida hõikas välja Keskerakond. Tõsiasi on, et valimisprogrammi koostades tegi arvutusi ainult rahandusministri erakond. Aga hulk tõde on varjus ka lubaduste mõttekuse määras.

Praeguse kahe erakonna valitsuse programmi hind – 172 miljonit – on madalam, kui olid kõige säästlikuma erakonna valimislubadused, ometi ei küsinud 2011. aastal lubaduste katteallikate kohta õieti keegi, praeguse tegevusprogrammi peale aga on «katteta lubadused» ainus jututeema olnudki. See ongi kõige kummalisem, sest tegevusprogrammi täitmist saab ammu enne valimisi kontrollida ja selle puhul erinevalt toonastest valimislubadustest ei meelitata kedagi jutu pinnalt hääli andma. Rääkimata sellest, et arvutamise ja majandamise oskus on juba varem tõestatud.

Katteallikate jutt on irooniline veel õige mitmes vaates. Kõige kõvahäälsem, IRL, tegi ise hiljuti hoopis kulukama algatuse, jutuga, et lastetoetuste kolmekordistamine on ainult tahte küsimus ja raha leidmine valitsuse ülesanne. Ka valitsuses pole IRL hetkekski olnud eelarve tervise suhtes nõudlik pool. Kõiki ühiselt kokku pandud riigieelarveid on saatnud üsna ühepoolsed ja mitu korda suuremad lisanõudmised, kui on praeguse valitsuse kulu.

Aastate jooksul olen näinud sõltumatu prognoosi kritiseerimisi, traageldamist rahandusministri välismaal oleku ajal, sama kinnisvara aastas mitu korda müüki pakkumist, hobuste kinnisvara pähe eelarvesse toppimist, raha reeglitevastast kõrvale toimetamist. Ehkki ajas on suhtumine pisut paranenud, pidime mullu septembris esitama selliste asjade peale ultimaatumi, et kui nii jätkatakse, läheb valitsus laiali.

Arvude kritiseerimine on praegu sedavõrd katteta, et pean oponentidele appi tulema. Palun rääkige algatuste sisust, seal on ruumi vaielda ja endas vastutustunnet avastada küll! Kas näiteks ostujõult Soome tasemel ning palkadega võrreldes mitu korda kõrgemad lastetoetused ei ole risk vähendada inimeste töist aktiivsust ja meelitada kohale toetustele orienteerujaid? Kas valitsuse jutt laste vaesuse vähendamisest ja tööhõivest ei nõua keskendumist hoopis vajaduspõhistele lastetoetustele ning lasteasutustele ja huvialaringidele?

IRLi kriitika ongi tühine seni, kuni nad võtavad eranditult vaid populaarseid positsioone ja kiidavad heaks kõik kulud, tegemata ühtki kärpe- või tuluettepanekut. Seepärast pole ka mingit põhjust nendega koalitsiooni kokkuhoidlikumaks pidada.

Sisust jätkates, minu jaoks ei ole lapsed iseenesest sotsiaalprobleem, probleem on hoopis perede toimetulekuraskused ja teenuste pakkumine lastele. Samamoodi ei pea ma probleemiks kõrgharidust, maaomandit, kodusid ega järelkasvu, vaid pigem nende puudumist. Seepärast osutasin ka kolme aasta eest valimislubaduste ja koalitsioonileppe sisulistele nõrkustele, kulude otstarbetusele. Kuivõrd kõrgharitud elavad keskmisest õnnelikumalt, jõukamalt, kauem ja tervemana, kui OECD soovitab kõrgharidust kaasrahastada suurima kasusaaja panusest ja kui haridusminister on äsja hurjutanud juttegi tasuta kõrgharidusest, ei saa ju järeldus olla tasuta kõrghariduse valimislubadus – nende arvel, kes sellest hüvest ilma jäävad?

Kuigi maamaksukoormus ei tohi olla ülemäärane, kuidas ikkagi saab valimisteks selguda, et maaomand riigi kalleimates piirkondades – ressursi piiratuse tõttu privileeg – on äkitselt hoopis nii suur sotsiaalne häda, et selle vastu aitab vaid täielik maksuvabastus?

Või kuidas said need, kes aastaid kiusasid sotsiaalministrit pensionikulude kasvu pärast, mis neile vähem kulutada jättis, pakkuda valimisteks «lahendust», et kui nimetame end ühiselt lapsevanemateks, on kate veel suurematele kuludele leitud? Ei vastatud sellelegi küsimusele, miks vabaneb riik seejuures vastutusest nende vanurite ees, kellel laste abi, tuge ja õnne pole.

Mahutasime need sotsiaalsed mõistatused siiski koalitsioonileppesse ja eelarvesse, ent enne tuli anda neile loosungist jõu- ja mõistuspärasem vorm. Aga sinna kõrvale korjus otsuste kinnijooksmisi ja portfellikandjate huvide tõttu seotud raha, mis uusi asju ette võtta ei lubanud. Uus valitsus on kallitest jäikustest vabam, mis poliitiliselt seisma pandud maksupettuste ja maksude vältimise vastaste seaduseelnõude kõrval on teine suur kate uutele plaanidele. Asja taga on taas arvutused ning eelarve tasakaal otseselt koalitsioonileppest ei halvene.

Iga koalitsioon läheb maksumaksjale siiski kalliks, küsimus on, kas uus hind laotakse eelmistele lihtsalt otsa. Seekord päris nii ei tehta. Aga ennetähtaegne küsimus uuest oli vältimatu seetõttu, et peaminister otsustas lõpetada enda kirujate kurnamise.

Isiklik oli ka Siim Kallase otsus, kui ta, löömata IRLi ees ust kinni, soovis uue valitsuse võimalusi kompida ka sotsidega. Ajalookroonikud mõtestavad selle loodetavasti paremini lahti kui uudistekirjutajad, kuidas ta Tallinna-mälestused ning puudunud võimalus teatud stiili ja vaadetega kodumaal harjuda ning nende Euroopassegi kostev filtreeritud kõmin teda poliitikas avarama pilguga ringi vaatama panid. Kui aga IRLi poolt hakkas tulema süüdistusi, kuluettepanekuid ja isiklikku kompromiteerimist, polnud enam ka valikuid.

Eelarvepoliitika kuulub praeguseks täielikult uuenenud regulatsioonide konteksti. Harjumatu mõiste «struktuurne tasakaal» ei ole eufemism, nagu arvustajad juba arvavad, vaid kulude sisulise jõukohasuse mõõt, mis ei sõltu palju eelarveprognoosist. See on fikseeritud ELi fiskaal­leppe ja Eesti eelarveseadusega. Uute reeglite juures ei saa ka ei tuludes, kuludes ega prognoosides valetada, nagu aegade jooksul on loodetud, sest kontroll on mitmeastmeline, rahvusvaheline ja sõltumatu.

Ka mullust eelarvelahingut parlamendiga on rumal hinnata kellegi iseloomu järgi või võrrelda vaidlusalust rahasummat koalitsioonileppega: asja sisu oli katse uusi reegleid eirata, ebapopulaarseid tulusid eelarvest välja kirjutada, jättes kulud alles. Ka aasta alguse kulude ülevaatamise ettekirjutus ministritele oli reeglite täitmise nõue. Olgu siingi kriitikale vastatud: selle täitmise asemel taotleti kulude suurendamist, nagu ikka.