Kaur Kender: kiri Vladislav Surkovile

Vladislav Surkov ja Vladimir Putin. Foto: Alexei Nikolsky/AP

Postimees avaldab kultuurirühmituse ZA/UM blogis ilmunud Kaur Kenderi avaliku kirja Venemaa presidendi Vladimir Putini abile Vladislav Surkovile, kes on üks juhtivaid Kremli ideolooge. Kirja täisteksti saab lugeda zaum.ee'st.

Veli Vladislav,

loodan, et see kiri leiab Sind hea tervise juures, rõõmsameelse ja rahulikuna. Kirjutan, et öelda: ma mõistan Sind, austan seda, mida Sa teed ja olen valmis Sulle pakkuma oma toetust.

Las ma räägin Sulle, kuidas meil siin Eestis elu läheb. Vaata, 1991. aastal Tartus kutsus Väike Rustam mind enda juurde. Ta oli selgelt õhevil. Tal olid külas hõimuvanemad, nad istusid elutoas. Mind pandi kööki, seal istus veel üks kutt, minust veidi vanem. Samuti dressides. Samuti peenikese kuldketiga. Samuti algaja.

Rustam ütles meile, et toodi kulda ja keegi peab selle maha müüma. Ja et me oodaku, ta kohe kutsub meid. Elutoast kostus jutukõminat, kui nad seal oma asja ajasid. Siis ilmus Rustam ja viipas meid edasi. See teine kutt läks ees, mina tema järel, astusime tuppa, seal jäime kõrvuti seisma. Vaatasin. Laua ümber istus hulk väärikaid mehi. Osa traditsioonilistes riietes, osa ülikondades.

Vaatasin hõimuvanematele järgemööda otsa. Kui jõudsin pilguga laua otsa, kus istus kõige vanem mees, siis nägin ta näol kerget naeratust.
“Tema läheb,” noogutas ta.
“Miks tema?” küsis ärritunult minuga koos tuppa astunud kutt. Ta oli minust hierarhias mitu astet ülevalpool.
“Sest teda huvitavad inimesed, ta tuli sisse ja vaatas meile kõigile otsa,” ütles Vanem, “sina aga tulid sisse ja jäid ainult kulda vahtima.” Vanem viipas laua poole. Seal oli hunnikus mitu kilo kulda. Rustam naeratas mulle ja tundus, et ta on uhke.

Need olid hullud ajad. Alles äsja oli Tartust lahkunud Tartu garnisoni ülem Dzohhar Dudaev. Tema soosiv suhtumine meie laulvasse revolutsiooni oli legend juba tol ajal. Ja soe suhtumine tšetšeeni rahvasse on Eestis seniajani olemas.

Aga jah, mingeid seadusi nagu ei olnud. Rustami lood sellest, kuidas käivad asjad mägilaste reeglite järgi, olidki üks vähestest kindlatest asjadest. Ja siis Tupac Shakuri räpid. M.O.B. Thug Life. Kui ma räägin oma sõpradega, olid nad siis 90ndate alguses politseinikud, ettevõtjad, pankurid, prostituudid või ükskõik kes – omavahel olles ütlevad nad kõik, et ellujäämiseks tuli teha asju, mille üle ei saa uhkust tunda ja mida unustada ei ole võimalik. Selletaolist metsikut vabadust pole siinmail enam kunagi olnud. Ja mida aasta edasi, seda tänulikum olen ma sellele kogemusele. Just sellistel aegadel tuleb käituda inimesena. Sest kedagi sind karistamas ei ole. Peale teiste inimeste.

Just need üheksakümnendate algusajad tulid mulle meelde, kui ma oma laste emapoolsete vanavanemate koju Krimmi sõitsin. Esimest korda vist kaheksa aastat tagasi, aastal 2006.

See on väike küla. Mõnikümmend maja. Pisike pood. Suure lehmalauda vundament. Kõik muu on laiali tassitud, kõik, mis ei ole just kivi maas, ära varastatud. Külapoe valik on just samasugune nagu meil Eestis 90ndate alguses. Midagi nagu on, eks, aga… Ka lähimas suures linnas pole moodsa aja supermarketit. On selline kruusaväljakul peesitav turg. Seal on müügil kõik, mis ümbruskonnas kasvab ja mida Hiinas toodetakse.

Ahjaa, kui ma Simferoopolis lennukilt maha tulin ja sugulaste VAZ 2106-te (20163, kui täpne olla!) istusin ja me poodi sõitsime, siis ma imestasin, kuidas poe ukse juurde parkida saab.
“Kas siia tohib parkida,” pärisin, “siin ei pargi ju keegi, kedagi pole, ehk on keelatud, kui siin üldse autosid pole?”
“Kaur,” naeris Sanja, “siin lihtsalt ei ole eriti autosid.” Ma kordan veel: aasta oli 2006.

Tagasi külas, Sadovajas. Vanavanematel on selline armas pisike valge maja, paarismaja. Kõrgete puudega alleel. Kohe maja taga on aed, mullad on seal nii viljakad, et kui sööd arbuusi ja seemned välja sülitad, siis järgmisel aastal on seal arbuusipeenar. Nastja kadunud vanaisa oli seal sovhoosi direktor. Vanemad inimesed mäletavad veel teda. Paarismaja teises osas elas tore abielupaar – Valja ja Toljasik. Elasid. Kohe räägin ka sellest.

Sovhoos ei olnud vist oma kümme aastat rahas palka maksnud. Ühel päeval tuksus värava taga traktor ja Toljasik hõikas mind: “Kaur Ivanovitš! Lähme võtame mu palga maha!” Niimoodi tuligi palk, natuuras.

Kühveldasime pool koormat vilja maha. Pärast kühveldasime selle kottidesse ja tassisime Toljasiku kuuri alla. Toljasik oli pisike mees, vast meeter viiskümmend. Lõbus, seltsiv, lahke, ei teinud kärbselegi liiga. Viinaveaga, jah, aga noh, kes sellest patust prii on, sellel on väga vedanud. Ivanovitšiks kutsus ta mind peale seda, kui oli uurinud, kuidas Eestis isanimedega on, ja ma ütlesin, et mu isa nimi on Vello, aga meil sellist isanime pidi kutsumise kommet ei ole.

“Siin kasutatakse, Kaur Ivanovits” ütles ta naeruga. Mitmel suvel istusin Toljasikuga koos mõnusas suveköögis, tegin suitsu, libistasin samakat, tapsin kärbseid ja jutustasin ilma-asjadest. Teda huvitasid väga sellised lood, et meil makstakse pensionid välja õigel ajal, ja et meil palgad muudkui kasvavad.

“Teil ei ole ju isegi naftat!” vangutas Toljasik pead, “Te olete ikka tublid! Te olete seal Eestis kogu aeg avangard olnud!”

Ja tõesti, ammu ei ole ma Eesti üle nii uhke olnud, kui seal väikeses Krimmi külas. Sest vaata kustpoolt sa tahad: need asjad, mis tavalisele inimesele kõige tähtsamad on – palk, pension, arstiabi, ja muidugi turvalisus –, need oleme me omal maal korda saanud.

See, kui Toljasik mõni aasta tagasi surnuks peksti ja siis kuivenduskraavi vistati, murdis mu südame. See, et ta tapjaid ei ole senini tabatud, teeb mind kurvaks, aga ei üllata. Seal ei ole 90ndate aastate alguse kaos mitte kunagi lõppenud.

Kõik, keda seal kohtasin, õhkasid Venemaa poole. Ja ma pean Sulle, Vladislav, tunnistama, et sain hästi aru, miks. Ma käisin ka Novorossiiskis ja Krasnodaris, kuna Nastja tädi Valja elas seal koos oma mehe Vasjaga.

Vahepõikena: kindlasti tead Sa Grazdanin Poet’i ja seda luuletust Steve Jobsi surma puhul. Just see rida: “а айфоны твои и айподы всешним видом пугали врага, каждый весил бы около тонны, и солярки бы жрал дофига»[1]. Seda esimest korda Youtube’st kuulates tuli mulle meelde just onu Vasja, kes omal ajal töötas kuskil seal Krasnodari KGB-s. Ta vaatas Krimmi sädeleva tähistaeva all mu esimest iPhone ja ohkas: “Kaheksa gigabaiti! Kaheksa! Meil oli 80-ndatel kaheksa gigabaiti kogu KGB arvutuskeskusel, ja see oli terve kvartal hoonet!”

Aga vanaema Valja ja vanaisa Vasja juures Novorossiskis oli elu sootuks teistmoodi kui Krimmis. Sõitsime ringi ka Krasnodaris, Anapas, Gelendzhikis ja mujal. Inimesed olid kuidagi lootusrikkamad. Palgad tulid õigel ajal, pensionid kasvasid, igaüks teadis kedagi, kes teadis kedagi, kes oli FSB-s. Ja FSB oli suuresti kontrolli alla võtnud artistid, keda varem tunti organiseeritud kurjategijate nime all. Ma ei ole kohtumõistja ja pole minu asi targutada. Aga ma tundsin selgelt, et see oli inimestele parem, kui igavesed üheksakümnendad Krimmis. Ja pension, mis tuli alati nagu kellavärk, oli ka üle kahe korda suurem kui Krimmis. Ma sain väga hästi aru, miks Krimmi inimesed Venemaa poole õhkavad.

Veel tuleb mulle meelde, et kui Väike Rustam ükskord rongiga Moskvasse sugulastele külla läks, siis ta jättis oma valge Ford Probe mulle sõita. Kujutad ette, valge Ford Probe! Üheksakümnendate algus. Tänavad veel autodest tühjad nagu Krimmis praegu. Saatsin Rustami rongile, jätsime vaguni uksel hüvasti. Vagunisaatja tuli ust sulgema.
“Aga võtmed, Rustam, võtmed!”
“Võtmetega oskab igaüks sõita,” naeris Rustam. Jäin perroonile pika näoga vahtima. Rustam naeris ja lehvitas rongist. Ma vist ei olnud kõige targema ilmega. Lonkisin Ford juurde. Vaatasin. Miskipärast katsusin ust, see oli lahti. Siis ma taipasin.
“Raha eest oskab igaüks osta,” ütles ka Toljasik rõõmsalt. Rohkem kui üks kord. Aga ikkagi. Inimesed ei taha sõda. Nad ei taha kogu aeg võideleda. Kogu aeg teineteise kõri kallal olla. Nad tahavad rahu. Nad tahavad lootust.

Ma kirjutan nendest kõrvalistest seikadest, et Sa mõistaksid, et lihtsal inimlikul tasandil ma saan asjadest aru. Ei ole minu asi torkida suurt poliitikat, seda, mis on olnud. Seda enam ei muuda. Pärastpoole räägin Sulle küll veidi poliitikast. Aga sellest, mis tuleb. Minevikku muuta ei saa. Tulevikuga on teised lood.

Suurim erinevus, mis on üheksakümnedate alguse Eesti ja selle Krimmi vahel, mida mina tean, ongi lootus. Vaata, Vladislav. 1994 lahkusid Eestist vene väed. Olid väga keerulised ajad. 1995. aastal võttis endalt elu Eesti sõjajärgse aja suurim poeet Juhan Viiding. Palju spekuleeritakse selle põhjuste üle, ja ega minagi tea. Aga minuni jõudis kuuldus, et talle oli muuhulgas talumatu loosung “Eesti eestlastele.”

Kui 1996. aastal tapeti Tupac Shakur, siis mäletan, et kõndisin Tallinna vanalinnas mööda Viru tänavat, klapid olid peas, CD pleier mängis, kuulasin ning mõtlesin, et kas see on siis kõik? Kas see gängsta-rapi asi lõppebki nüüd ära? Tundsin ennast nagu tulnukas. Ma olin Tallinnas üks esimesi, kel kottis püksid ja suur USA lipuga NHL-i särk. Kõndisin mööda tänavaid, Makaveli hüüdis kõrvus “Do you wanna ride or die!” ning soovisin, et kogu tänav, kogu linn, kogu maailm kuuleks seda na-nana-na-nana-nana-nana-naaaaad! Ole ettevaatlik oma soovidega…

Lahkusin Tartu-Groznõi koolkonnast ja astusin Tartu-Moskva grupeeringusse, õigemini küll selle Tallinna harusse, mis tegutses Tallinna Humanitaarinstituudis. Õppisin semioootikat ja kirjandusteooriat. Ma ei teadnud varem luulest suurt midagi. Kuid professor Mihhail Lotman, keda ma tüütasin palvetega analüüsida ka Tupaci värsse, pani mind korraga nägema, et Puškin on väga suur must poeet. Temast sai minu jaoks Tupaci eelkäija. Ja mitte ainult minu jaoks. 1997 käsin esimeset korda NYCis. Harlemis on afro-ameerika kultuuri muuseumis suur saal Puškini auks.

Üheksakümnendate keskel ei olnud mitte miski, mis vähegi Venemaaga ja vene kultuuriga seostus, Eestis liiga popp. Rahvuslik ärkamine ja kabuhirm iseseisvuse kaotamise ees ning mälestused ajast, mil kogu kultuuri ähvardas venestamine, kutsusid esile immuunreaktsiooni, mida poliitikud olid käbedad ära kasutama. Ma ei süüdista kedagi. Vaata, ma ei süüdista üldse kedagi. Ja neid, kes ei süüdista kedagi, neid on meil üha rohkem.

Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, võime me siin Eestis rahus öelda: oleme oma ajalooga leppinud. On nagu on. Ja see mis on, see väga mage ei ole. Võta kasvõi seesama Tartu-Moskva koolkond. Seda ei oleks olemas, kui Nõukogude võim ei oleks Juri Lotmani elu Peterburis keeruliseks teinud. Ma ei ütle, et me oleme Nõukogude võimule tänu võlgu, ei. Ma lihtsalt ütlen, et niimoodi läks.

Ahjaa, Vladislav, ma ei tea, kas Sa tead seda, aga ka Puškin plaanis põgeneda Mihhailovskojest just Tartu kaudu. Ta väitis endal olevat mingi haiguse ja üritas saada luba, et ennast Tartus ravida, edasi plaanis ta põgeneda Pariisi või kuhugi. Alas! Luba ta ei saanud. Aga kui oleks saanud, oleks kõik võinud teisiti minna.

Kas Sa mõtled ka vahel sellele, milliseks oleks läinud Tupac Shakuri looming, kui ta oleks edasi elanud? Ma tean, et Sa mõtled. Sellele ei saa mitte mõelda. Tema viimane plaat, Makaveli nime all tehtud, see on nii radikaalselt erinev kõigest eelnevast. Blasphemy, Hail Mary, Against all odds… Mis oleks tulnud edasi?

Aga just Tupac Shakur ja Aleksander Puškin olid mulle teenäitajateks, et seda valu ja hirmu, nalja ja segadust, mis hinges ning peas on, ei pea lihtsalt viina ja ainetega tuhmiks keerama, vaid seda võib proovida loomingus kuidagi väljendada, kuidagi kujutada. Teha, kirjutada asju, mis kas või ühele inimesele lootust annavad. Kas või üheks hetkeks.

Veli Vladislav, kui Sa vastuseks USA sanktsioonidele ütlesid, et USAs huvitavad Sind ainult Tupac Shakur, Allen Ginsberg ja Jackson Pollock, siis mul oli selline tunne, et mu kunagine soov, et kogu maailm kuulaks Tupacit, on tegelikult täide läinud. Muidugi, hip-hop ongi ammu meinstriim, aga just see, kuidas Sa Tupaci kilbile tõstisid… Ma ütlen, see on isegi coolim, kui Nick Cave’i kiri MTV’le, milles ta palus enda kandidatuuri parima meesartisti auhinna nimekirjast maha võtta. Sest talle ei meeldi võistlus kunstis. Sa tead seda kirja? Küllap tead, sest Sa keerasid sama elegantselt sanktsioonid showbiznesiks, öeldes et tegu on poliitilise Oscariga parima meeskõrvalosa eest. See oli cool. Ja cool on midagi sellist, mida me siin hinnata oskame.

Mis aga ei ole eriti cool, ja mille eest ma vabandust tahan paluda, on see, kuidas Vladimir Putinit järjepanu Hitleriga võrreldakse. Kui Sa tähele paned, siis nendeks võrdlejateks on põhiliselt nende erakondade liikmed, kelle nimes on konservatiivsus või rahvuslus. See ei ole cool. Veelgi enam. See on labane. Ma tahan Sulle öelda, kuidas mina Teist maailmasõda vaatan. Ma ei oska seda ise kuidagi paremini öelda, kui Jonathan Littell seda on teinud. Luba, et tsiteerin:

Katkend Jonathan Littell’i teosest “Heatahtlikud”

Nõukogude surnud
20 miljonit
Saksa surnud
3 miljonit
Vahesumma (idarindelt)
23 miljonit
Endlösung
5,1 miljonit
Kogusumma
26,6 miljonit,

arvestades et 1,5 mijonit juuti on ka nõukogude surnute hulka loetud („Saksa fašistlike röövvallutajate poolt mõrvatud nõukogude kodanikud,” nagu tähelepanuväärne monument Kiievis sellele nii diskreetselt viitab.)

Nüüd matemaatika juurde. Konflikt NSVL-iga kestis 22. juunist 1941 kella 03.00-st kuni, ametlikult, 8. maini 1945, kella 23.01-ni, mis teeb kokku 3 aastat, 10 kuud, 16 päeva, 20 tundi ja ühe minuti, või ümardades 46,5 kuud, 202,42 nädalat, 1417 päeva, 34 004 tundi või 2 040 241 minutit (lisaminutit arvesse võttes).

Programmi jaoks, mida me tunneme “Endlösung’i” nime all, kasutame samu kuupäevi; enne seda ei olnud midagi veel otsustatud ega süstematiseeritud, nii et suurem osa juudi soost hukkunuid olid juhuslikud. Nüüd võtame ühest arvurühmast teise abil keskmise: sakslaste jaoks annab see meile 64 516 surnut kuus või 14 821 surnut nädalas või 2117 surnut päevas või 88 surnut tunnis või 1,47 surnut minutis keskmiselt iga aasta iga kuu iga päeva iga tunni iga minuti kohta sellest kolmest aastast, kümnest kuust, kuueteistkümnest päevast, kahekümnest tunnist ja ühest minutist. Juutide jaoks, kaasa arvatud nõukogude omad, on meil umbes 109 677 surnut kuus, mis teeb 25 195 surnut nädalas, 3599 surnut päevas, 150 surnut tunnis või 2,5 surnut minutis, sama ajavahemiku vältel. Lõpuks, nõukogude poolel annab see meile tervelt 430 108 surnut kuus, 98 804 surnut nädalas, 14 114 surnut päevas, 588 surnut tunnis või 9,8 surnut minutis, sama ajavahemiku kohta. Niisiis, lõplikuks kogusummaks sama valemi järgi on keskmiselt 572 043 surnut kuus, 131 410 surnut nädalas, 18 772 surnut päevas, 782 surnut tunnis ja 13,04 surnut minutis, igas minutis, tunnis, päevas, nädalas, kuus ja aastas antud perioodi jooksul, milleks on, nagu sulle meenub, 3 aastat, 10 kuud, 16 päeva, 20 tundi ja 1 minut. Neil, kes põlglikult muigasid selle tõepoolest mõneti pedantliku minuti üle, paluks arvestada, et sellesse mahub lisaks veel keskmiselt 13,04 surnut, ning kujutleda, kui nad suudavad, kolmeteist inimest oma sõprade ringist minutiga tapetuna. Võib välja arvutada ka aja, mis kulub värske laiba tootmiseks: see annab meile keskmiselt ühe surnud sakslase iga 40,8 sekundi kohta, ühe surnud juudi iga 24 sekundi kohta, ja ühe surnud bolševiku (nõukogude juudid kaasa arvatud) iga 6,12 sekundi kohta, ehk siis kokkuvõttes ühe uue surnukeha keskmiselt iga 4,6 sekundi järel kogu antud ajaperioodi kohta.

Nüüd on sul võimalik antud numbrite põhjal konkreetseid kujutlusvõimeharjutusi teha. Näiteks, stopper käes, loendada: üks surm, kaks surma, kolm surma jne, iga 4,6 sekundi järel (või iga 6,12 sekundi, või iga 24 sekundi, või iga 40,8 sekundi järel, kui sul on kindel eelistus), samal ajal püüdes neid enda ees lamamas ette kujutada, neid ühte, kahte, kolme surnut. Sa leiad, et see on hea meditatsiooniharjutus. Või võta mõni hiljutisem katastroof, mis sind tugevalt mõjutas ja võrdle neid kahte. Näiteks, kui sa oled ameeriklane, mõtle oma väikese Vietnami seikluse peale, mis su kaaskodanikke nii traumeeris. Te kaotasite seal 10 aastaga 50 000 sõdurit, see on võrdne pisut vähemaga kui kolme päeva ja kahe tunni surnud idarindel, või 13 päeva, 21 tunni ja 25 minuti jagu surnud juutidega. Muidugi ei arva ma sinna sisse surnud vietnamlasi; te ei räägi neist kunagi oma raamatuis või telesaateis, nii et nad ilmselt ei lähe teile eriti korda. Ja ometi tapsite neid 40 tükki iga omaenda langenu kohta − hea saavutus isegi meie eneste standardite järgi, ning räägib kindlasti tehnoloogilise progressi kasuks. Ma peatun siinkohal, see võiks lõpmatuseni kesta; ma soovitan sul iseseisvalt jätkata – kuni maapind su jalge all avaneb. Minu jaoks pole seda vaja, juba ammu on mõtted surmast mulle lähemal olnud kui mu kägiveen, nagu ilus fraas Koraanist ütleb. Kui sul mu nutma ajamine kunagi õnnestuks, kõrvetaks mu pisarad su näo ära.

Vaikuseminut. Ja jälle 13,04 surnut. Igasugune võrdlus selle õudusega, mis toimus, on nende hukkunute mälestust pisendav. Putin ei ole mitte mingi nurga alt Hitler, veel vähem on ta Stalin. See kõik on odav propaganda, mida tehakse küüniliselt, ükskõikselt, labaselt. Sellel ei ole õigustust. Päris omavahel öeldes, sama kehtib ka veidi Teie kohta. Kuskil ei ole tegelikult sündimas uut fašismi, uut natsismi. Need banderalased, Sa ju tead, et see kõik on lihtsalt naljakas. Aga kuna Venemaa pool oli ohverdus suurem, kaotused mõõtmatult suuremad, ja kangelaslikkus, millega peatati kogu inimkonna hüvanguks see uskumatu tapamasin, nii palju suurem, siis ma palun: näidake eeskuju. Ärga minge selle siltide kleepimisega kaasa. Need langenud on väärt paremat.

Ja usu mind, need, kes kutsuvad Sinu presidenti Hitleriks või Staliniks, teevad ennast ise lolliks. Mis Hitler ta siis on, mida on teinud? Pani vangi ühe oligarhi? Ahjaa, ja lasi ta sealt ka välja. Saatis vangi ühe punkbändi? Ja lasi ka need välja. Kui see on Gulag või Auschwitz, siis oled Sina Solženitsõn, pole kahtlust. Ja mina Brodsky.

Tõmban korraks hinge. Ma tahan mõelda millestki lõbusast…

“Tere tere, vana kere.” Hah. See paneb muigama. Usu mind, me kõik panime seda tähele. Ma ei tea, mida Sulle on räägitud, aga Putinisse siin suhtumine väga halb ei ole. Vahel ma mõtlen, et tsivilisatsioonide piirid lähevad sealt, kust lähevad nalja piirid. Seepärast on vahel tunne, et “12 tooli” ja “Meister ja Margarita” näitavad, et venelased on meiega rohkem üks tsivilisatsioon, kui näiteks soomlased. Ma tean väga paljusid eestlasi, kelle lemmikraamat on “Meister ja Margarita”. Aga siiski on ka soomlased täiesti omad. Nad on nagu välismaal õppiv vanem vend. Alati olemas, alati oma, veidi alahoidlik, kuid seda tõsisem.

Aga Sinu Tupaci armastus nihutas minu jaoks ühe tsivilisatsiooni piiri rajult laiemaks. West Coast ridahs… Need me siin Balti mere kallastel oleme. East Coast on Mumyi Troll ja Vladivastok. Kas Sa näed seda samamoodi?

Ma pean tunnistama, et see Teise Maailmasõja koleduste üle arvutamine lööb mind iga kord rajalt välja. Katsun tagasi jõuda selle juurde, miks ma Sulle kirjutan.

Vaata, Vladislav, Sul on sõpru vaja. Ja Sul on siin sõpru.

Aasta on 2014. Me oleme siin juba veerand sajandit jälle iseseisvad. Ja ma tahan, et Sa saaksid aru, et me saame Sinust, me saame Venemaast aru. Ja ma tahan, et Sa saaksid ka meist aru. Me oleme siin rahvaga otsustanud, et ajame seda iseseisva riigi asja. Et see on meie tahe. Muidugi me kraakleme ja viriseme, targutame ja jaurame, vahel ka huligaanitseme, aga sellele vaatamata ei taha me mitte midagi muud, kui seda oma riiki, kus me saame seda kõike teha. Me oleme end sidunud liitlastega, kes veidi omadest huvidest, veidi inimlikkusest, veidi suurte väärtuste nimel seda meie asja toetavad. Me oleme neile tänulikud. Aga me tahame seda riiki teha ikkagi ise.

Hetkel oleme ajalooliselt täiesti uues olukorras, las ma selgitan. Taavi Rõivas, meie uus peaminister, ütles nädal tagasi oma kõnes Riigikogu ees, et meil toimus just midagi sellist, mida enne Teist Maailmasõda Eesti Vabariigis ei toimunud – rahumeelne põlvkondade vahetus. Taavi Rõivas on 34-aastane. Meie haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski on 28-aastane! Etniline venelane, aga eesti mees, ja ma pean Sulle ütlema, et ta räägib kaunimat eesti keelt kui mina. (Kord rääkis Tallinna Ülikooli rektor sellise anekdoodi: Mis on ühist Vladimir Putinil ja Kaur Kenderil? Mõlemad armastavad Venemaad, mõlemal on vene naised ja kumbki ei oska eesti keeles kirjutada.) Me oleme aru saamas, et meie tugevus on veel avatum riik, veel rohkem vabadust, veel enam demokraatiat.

Ja naljakas asi on selle Krimmi intsidendiga. Nagu Sa tead, püüti õhust kinni ja pandi Youtube’i meie välisministri (39-aastane!) telefonikõne, kus ta räägib edasi kuulujutte Maideni snaiprite kohta ning soovib nende kontrollimist. Seda nimetasid naiivsed inimesed rumaluseks ja saamatuseks meie poolt. Aga kui Sa teaksid, kuidas reageerisid sellele paljud mu eestivenelastest sõbrad!

“Smotrii,” ütlesid nad, “sa oled kogu aeg rääkinud, et Eesti ajab oma poliitikat, ja meile on kogu aeg räägitud, et Eesti ajab ainult Ameerika poliitikat ja vaata, mis välja tuli – Eesti minister ajabki oma poliitikat, mis siis, et see ameeriklastele ei pruugi meeldida!”

Kuigi meie kogukonnas on kardinaalselt erinevaid seisukohti, kas Krimmi asi oli õiglane, ebaseaduslik, ilus, kole või midagi muud – ühes oleme me kõik ühte meelt. Eesti tee on iseseisev riik. Siin on nii palju head, mida hoida ja mida kaitsta. Me seisame kõik Eesti riigi eest. Nii põlised eestlased kui ka esimest põlve Siberist siia sõitnud, ja juudid, ja soomlased, ja kõik, kes meil siin on. Meil on asjad päris hästi ka vene keelega muide. Minu lapsed, kolm poega, õpivad oma isamaal oma ema-keeles. Vene keeles. Muidugi on meil veel küllaga pusimist, kuidas seda kõike paremini teha.

Õigusriik ei ole sõnakõlks. E-riik samuti mitte. Schengen on võlusõna. Meil on palju puhast ja rikkumata loodust. Palju vabadust. Sa saad auto tehnoülevaatuse tehtud ilma altkäemaksu ja järjekorrata. Sa ei pea tundma ahistamist maksu- või mõne muu ameti poolt. Sa ei pea eriti kartma politsei omavoli. Kohtud püüavad päriselt mõista õigust (ma muidugi tahaks, et nad ei oleks kogu aeg Väikse Rustami kallal, ta on hea mees, ei peaks kogu aeg kinni olema. Aga c’est la vie). Kui sul midagi juhtub, siis sul on päriselt lootust. Pensionid on vaatamata sellele, et meil ei ole naftat, nagu Toljasik märkis, kogu aeg kõrgemad kui Venemaal. Kas Sa Vladislav tead, et Puškini vaarisa Peeter I Araab oli Tallinna garnisoni komandant? Meil Eestis on ägedad komandandid olnud. Ma ei tea, kas kuskil Euroopas veel 18. sajandil oli mustanahalisi tegelasi nii kõrgetel ametikohtadel? Tupac oleks uhke!

Aga jah, muidugi meeldib meile ka viriseda. Meie viimaste aastate lemmikvirisemine on see, et elu on nii raske, et peame sõitma Soome tööle! Kujutad ette sellist virinat 30 aastat tagasi? Naerma ajab, eks. Laevapilet maksab mõnikümmend eurot, laevu käib Helsinkisse pea iga tund, meil ei ole vaja ei viisat ega passi ega isegi tööluba, lihtsalt võta ID kaart kaasa ja mine ja tööta!

Krimmi sündmused on kuidagi galvaniseerinud selle äratundmise, mis meil Eestis tegelikult head on. Ma vaatan uhkusega meie poliitikuid, kes on on olnud niivõrd arukad (jaa, mõned erandid on, aga nad mõjuvad just kainestavalt, sest keegi ei taha olla nagu see loll, kes karjub muudkui – Putler, Putler!).

Me oleme palju vähem üksi, kui me kartsime, ja me oleme palju ühtsemad kui me loota julgesime. Me oleme tugevamad, kui me arvasime. Ja seepärast ma Sulle kirjutangi.

Me tahame olla sõbrad. Ja me tahame, et Venemaa tuleks meiega koos. Ma parafraseerin veelkord peaminister Taavi Rõivase kõnet Riigikogu ees. Ta ütles, et õnnestunud riigid on sellised, kus inimestel on lootus, et nende elu läheb tööd tehes paremaks. Ja ebaõnnesutnud riigid, järeldan ma siit, on aga sellised, kus sa võid teha ükskõik mida, aga su elu läheb aina viletsamaks, sinust ei sõltu suurt midagi. Õnnestunud riikides on inimestel lootus. Ebaõnnestunud riikides lootust ei ole. Ukraina oli selgelt ebaõnnestumas. Krimm, kus ma ise korduvalt käisin, oli selgelt ebaõnnestunud. Venemaa on nendega võrreldes selgelt õnnestunum.

Aga tead, mis mind üllatas. Keegi sealt Krimmist ei osanud, või ei tahtnud, või ei julgenud ennast võrrelda Eestiga. Kummaline. Samad inimesed ju, samast kohast startinud, miks ometi nii erinevad lootused? Nad uskusid, et Venemaaga koos saavad nad olla nagu Venemaa, aga iial ei uskunud nad, et saavad olla nagu Eesti. Ma vaatan praegu neid SKT arve per capita. Eesti 18 000. Venemaa 15 000. Ukraina… 3800 USD. Ja Krimm oli veel Ukraina kõige vaesem osa. See referendum seal, seda võiks võrrelda olukorraga, kus meist 3 korda suurema SKT-ga per capita Soome (47 600 USD), küsiks ühel päeval eesti inimestelt: kas te tahate Soome palku ja pensioneid homsest? Ma ei taha spekuleerida. Eriti kuna Eesti ja Krimmi suurim erinevus ei ole rikkuses. See on lootuses. Meil on lootus, et me läheme ühel päeval Soomest mööda.

Vladislav, Sina ju tead, et Venemaa saab tegelikult olla edukas ja vaba nagu Eesti. Olete te ju mitmeid väga toimivaid asju rahulikult Eesti pealt õppinud ja suure eduga rakendanud. Võta kas või ühetaoline madal tulumaks. See tegi ju maksulaekumistega imet. Ja teine suur näide: teadlik poliitika demograafilise olukorra parandamiseks. Meil nimetakatse seda “emapalk”. Teie nimetasite enda oma “emakapitaliks”. Need asjad ju toimivad. Ja teil on lisaks veel nafta! Ma usun teie patriotismi. Ma usun Venemaa rahvasse. Ma usun, et te tahate seda asja ajada nii hästi kui oskate. Äkki on midagi veel, mida saaks teha, et Venemaal läheks veel paremini?

Vladislav, seepärast ma kutsungi Sind külla. Tule Eestisse, nagu iga aastal tulevad tuhanded su kaasmaalased ja kaaslinlased, kes on muuseas parimad hea tahte saadikud, keda Venemaa võib välja mõelda. Need kenasti riides, viisakad ja rõõmsad inimesed hävitavad oma lahke ja toreda olemisega iga lollaka ajaloolise stereotüübi, mis meil Eestis veel alles on. Tule vaata, miks nad siia sõidavad. Ja siis ma räägin Sulle, kuidas Andrus Ansip oli üheksa aastat järjest täiesti demokraatlikult peaminister. Räägin, kui palju lootust on selles, et võim saab vahetuda ilma vägivallata, et noortel on võimalus.

“Räägime,” ütles mulle ükskord Väike Rustam; kadunud oli suur hulk raha, keegi oli meid üle lasknud, ja Rustam oli plahvatamas. “Räägime,” kordas ta, “sest kuni me räägime, ei tee ma midagi lolli ja äkilist, mida ma hiljem kahetsema peaks.”

Räägime, Vladislav. Ma ei karda Sulle öelda, et ajal, kus kõik tundub kõige segasem, on vaja kõige selgemat pilku, et mitte kaotada lootust. Mul on lootus, Vladislav, et ühel päeval on ka Venemaa Euroopa Liidus. Jah, ma usun, et te suudate tuua Venemaa Euroopa Liitu. Ja Peterburg on jällegi üks tähtsamaid linnu eesti kultuuri jaoks. Ma ei imestaks sugugi, kui Venemaa astuks Euroopa Liitu palju varem kui Ukraina. Ja Krimm ja Tšetšeenia saavad samasugusteks vägivallatuteks erilisteks olukordadeks, nagu on Veneetsia ja Šotimaa. Eesti, kes vaatamata väiksusele on olnud Venemaa valjuhäälne kriitik, võib saada väga kaalukaks toetajaks. Usu, Vladislav – inimestele on vaja lootust, et elu läheb paremaks, et sõda ei tule, et vabadust on rohkem, et õiglus on olemas. Andke neile lootust. Euroopa Liit on lootus. Ma pole kindel, et näiteks härra Kissingerile meeldib see idee Venemaast Euroopa Liidus. Aga paras Kissingerile. Mulle meeldib!

Veli Vladislav, ma austan Su rahvast, Su presidenti, Su riiki ja Sind. Ja ma tean, et see, kuidas ajalugu teid mäletab on kõik teie endi kätes. Oleks lahe, kui Sind ja Vladimir Putinit mäletatakse kui Venemaa Protagorast ja Periklest, neid kuldajastu toojaid. See praegune hetk on teil valikukoht. Kõik, mis siiani on toimunud, on räägitav, usu mind. Siit saab veel igale poole minna. Kuldajastu, see on väärt eesmärk, ja kui Sa selle saavutamisel ka ebaõnnestud, siis luban Sulle, et olen valmis Sind alati enda juures varjama, ükskõik, kes otsima tuleb.

Ma ei usu suuri vastandusi – head ja halvad, ilusad ja inetud. Ma usun inimeste tahet. Aga kõik külma sõja asjad… Las ma meenutan Sulle Pelevini romaani “Tšapajev ja Pustota”. Mäletavasti oli Anka maalinud oma kuulipidujaga kalessile yini ja yangi ketta koos teksiga – Sila notchi, sila dnja – odinakovo huinja[2]. Väga sügav praktiline filosoofia, mis sest, et Pustota oli seda lugedes esmalt terakese upset.

West side ’till we die, Vladislav! Tule külla!

Kaur

PS Vladislav, kuni ma selle kirja kirjutamise ja tõlkimisega pusisin jõudis lisaks USA-le ka Euroopa Liit Sulle viisakeelu kehtestada. Ma ei hakanud kirja muutma, ma tahtsin Sind päriselt külla kutsuda. Palun vabandust, mul on sellest kahju. Ma ei saa sellest viisakeeldude asjast aru, eriti kui see puudutab inimesi, kellega just vastupidi – tuleb rääkida, kui tahad, et tekiks mõistmine, tekiks arusaamine. Aga ma olen päris kindel, et see asjatu keeld ühel päeval kaob. Hiljemalt siis, kui Venemaa on Euroopa Liidus. Aga kas Sa seni diplomaatilise passiga ei saa sõita?

[1] Ja su iPhone’id ja iPod’id hirmutaksid oma välimusega vaenlast, igaüks kaaluks umbes tonni ja diislit neelaks sitaks
[2] Öö jõud, päeva jõud – samasugune pask