Herkel: visiooni keskmes olgu inimene, mitte statistika

Andres Herkel Foto: Andres Haabu

Kuigi oleme täna võtnud ette heas mõttes hullumeelse katse luua erakond ajal, mil seda kivistunud keskkonna tõttu on kõige raskem teha, on seda praegu just kõige enam vaja, ütles Andres Herkel Eesti Vabaerakonna Algatusrühma poolt korraldatud visioonikonverentsil «Kuidas muuta poliitikat?» peetud kõnes.

Austatud vabad kodanikud, külalised ja tulevased vabaerakondlased!

Me oleme täna siin ja me organiseerume selleks, et teha midagi Eesti heaks. Midagi, mida julged kodanikud peavad tegema selleks, et ühiskond oleks avatud ja arengujõuline. Ma arvan, et kodanikujulgus on kõige otsesemalt seotud julgeolekuga. Väline julgeolekukeskkond meie ümber on halvenenud. Üha olulisem probleem nii meile kui kogu Euroopale on energiajulgeolek. Ja meie suurim sisemine julgeolekutagatis on elamisväärne, sisemiselt demokraatliku struktuuriga riik – ehk riik, mis väärib meie kõigi pühendumist ja kahtlemata väärib ka riigikaitset.

Ühes paljudest listikirjadest väljendus üks vabaerakondlane nii: «Kartelliparteid on negativistlikud muudatuste suhtes, härra Tarand on negativistlik parteide suhtes ja, kui me nii jätkame, siis on meie noored varsti negativistlikud kogu poliitika ja tuleviku suhtes. Valigem siis teednäitav, positiivne alatoon.» Jah, meilegi öeldakse mõnikord, et me kritiseerime liiga palju. Aga me oleme ikka selleks siin, et pakkuda lahendusi. Kuid kriitika kui sellise halvustamine ja alavääristamine on tõesti see kõige keskpärasem kriitika.

Ma kindlasti ei taha kuuluda nende poliitikute hulka, keda Jürgen Rooste ja Doris Kareva on kujutanud kahasse kirjutatud ridadega: Ma olen üldse enamasti poolt, / ja enamasti enamuse poolt – / just sinna juhib mind mu vaba tahe, / et võimust võimalikult väike oleks vahe. Ei, nõnda ei saa mõelda, väärtusi ideaale tuleb kaitsta ka siis, kui nad parasjagu on vähemuses. Ja just siis tuleb neid seda enam kaitsta.

Head sõbrad, me oleme ette võtnud heas mõttes hullumeelse katse luua Eestis uus erakond ajal, mil seda kivistunud keskkonna tõttu on kõige raskem teha. Ja samas me teeme seda ajal, kui seda on kõige rohkem vaja. Kartellierakonnad on tardunud. Nn. neljaparteisüsteemi vabadusastmete arv ei ole piisav pikaajaliselt efektiivsete koalitsioonide loomiseks. Seda möönavad juba ka need parteid ise.

Kuna Keskerakond tihti vastandab end rahvuslikele huvidele, siis on liit temaga teiste jaoks välistatud. Nii aga pannakse kokku enamasti kaheparteikoalitsioonid, mis on üles ehitatud antagonismile ja siis sünnivadki säärased asjad, et korraga hakatakse makse vähendama ja sotsiaaltoetusi tõstma. Või siis lepitakse häda sunnil kokku asju, mida uue partneriga ja uue häda sunnil hakatakse tühistama – nagu nüüd vanemapensioniga juhtub. Oli seda siis üldse vaja? Olen seisukohal, et kolmas osapool suudaks kahe kõva kivi maksimalistlikke nõudmisi tasakaalustada.

Me jääme süsteemikriitika juurde selles osas, mis puudutab erakondade rahastamist ning suhtumist valimisliitudesse. Kuid me ei piirdu selle temaatikaga, me tahame kahtlemata minna detailselt valdkonnapoliitikate juurde. Signaal Vabaerakonna loomiseks on esile kutsunud ühe ütlemata positiivse tulemuse ja see on see, et meil on toimkonnad, kus inimesed tegelikult mõtlevad, vaidlevad, genereerivad ideid. Eriti hoogsalt läksid käima majanduse, sotsiaalpoliitika ja riigihalduse töörühmad.

Ja see on üks mu meelest väga ilus pilt seal väikses kuuenda korruse üüritoas Kopli 25, kus tihti on olnud õhtuti raske vaba tooli leida. Me ei vaja uut ülevalt alla tehtud erakonda. Me vajame seda, et vabad kodanikud saaksid kaasa mõelda, et inimesed mitte ei võõranduks poliitikast, vaid otsiksid võimalusi ise kaasa rääkida. Midagi sarnast toimus Eesti erakondades veel 10-15 aastat tagasi. Nüüdsed riigierakonnad on pigem nagu suured tööbürood, mis liikmetele säärast aruteluformaati ei paku. Või siis liikmed ei lähe sellega kaasa, sest nad teavad, et nende mõtted kaugele ei jõua.

Jaan Uustalu sõnastas ühel sellisel arutelul vabaerakondlaste suuremad mured kolme nõrga D-ga: demokraatia, detsentraliseerimine ja demograafia. Demograafia juurde ma nimetaksin kohe ka väljarände probleemi. Me võtame seda väga tõsiselt ja meil on hea meel, et selle temaatika üks kõige jõulisem sõnastaja hr. Männik on täna meiega ning hr. Puur esitab kohe minu järel rahvastikuarengu ettekande.

Kuid mingem nüüd konkreetsete ettepanekute juurde. Demokraatia osas on mul hea meel tõdeda, et koos Juku-Kalle Raidiga esitatud «demokraatiapaketike» on leidnud jäljendava jätku kõigepealt sotsiaaldemokraatide poolt ning selle nädala uudis oli, et ka uus valitsus vaeb oma demokraatiapaketti. Aitäh jäljendamise eest, kuid lubage ka olla irooniline. Kõigepealt võtsid sotsid väikse vastuvõetava osa meie paketist ja koalitsiooni ühine loputusvesi jääb selles küsimuses veel oluliselt lahjemaks. Ei mingeid avatud nimekirju, ei mingit katset eelarverahaga säästvamalt ümber käia.

On vähemalt üks punkt, kus demokraatia-teema lõikub väljarändega või õieti sellega, kuidas lähiriikidesse tööle asunud inimesi vähemalt hoida Eesti kultuuri- ja ühiskonnaelu kursil. Jutt on võimalusest luua eraldi Välis-Eesti valimisringkond. Ühelt poolt aitaks see väliseestlastel paremini koonduda, aga teiselt poolt tooks nende probleemid Riigikokku ja kõik suuremate erakondade siseringi. Ainuüksi Soomes elab ja töötab kümneid tuhandeid eestlasi. Ma arvan, et see on kõige lähem ja suurearvulisem sihtrühm, kelle kojumeelitamisele me peame panustama, süvenedes kõigepealt võõrsile mineku põhjustesse.

Detsentraliseerimise osas on meil idee poliitikaraha otsustavalt vähendada ja jagada see ka kohalike valimiste tulemuse põhjal üle Eesti laiali. See kätkeb endas suurt vabastavat potentsiaali. Kohalikud valimisliidud hakkavad raha saama ja miks peaksid valdades või väikelinnades edukalt esinenud erakonnanimekirjad loovutama oma osa erakonna keskkontorile? Ka see tuleb sel juhul just kohapeale, keegi ei jaga seda mingi lojaalsusklausli alusel ümber ning kohaliku tasandi poliitikute sõltumatus kasvab.

Loomulikult, veel olulisemad sammud tuleb astuda omavalitsuskorralduses. Maksubaasi sõltumatus on palju olulisem kui vallapiiride nihutamine. Jääb üle kahetseda, et Eestis ei kehtestatud juba ammu kahetasandilist omavalitsussüsteemi, mis võimaldaks eristada funktsioonid, mida millisel tasandil on võimalik täita. Ei mindud ka omavalitsusliitude tugevdamisele, nagu kunagi nägi ette minister Vallo Reimaa kava, selle asemel võeti minister maha. Oluline on see, et uus koalitsioon siit edasi läheks, kindlasti pole tark kõrvale heita neid ühinemisi, mis on selgelt planeeritud, kuid meie hinnangul peab kogu protsessi vedama omavalitsuste sisulise võimu tugevnemine ning tsentraalse parteidiktaadi vähenemine.

Omaette probleem on Tallinn. Tallinna linnaosad tuleb muuta omavalitsusteks või muul moel võimustada nii, et kogukonnad saaksid kaasa rääkida planeeringute kinnitamisel ja muude otsuste tegemisel. Praegused halduskogud oma võimetuses pigem diskrediteerivad esinduskogu olemust. Helsingi eeskujul tuleb välja töötada Tallinna regiooni seadus, mis sidustaks pealinna ümbritsevate valdadega ja aitaks lahendada praktilisi probleeme, mille asemel praegu valitseb konfrontatsioon. Tallinna haldusreform on sama oluline kui muu Eesti oma.

Detsentraliseerimise teemaga külgnevalt tuleb kriitiliselt üle vaadata riigi keskasutuste juhtimine. Siin on vajalikud järgmised sammud:
- poliitilise ja administratiivse juhtimistasandi selge eristamine;
- dubleerimise kaotamine ja horisontaalse koostöö soodustamine valitsusasutuste vahel – siin muuseas peab valitsus just tööle hakkama valitsusena, mis suudab oma tegevust koordineerida nii, et iga ministeerium ei ole eraldi vürstiriik;
- asendustegevuste kaotamine, mis tihti lähtub meie tulemusjuhtimise mudelist: mõtlen endale ülesande välja ja siis asun seda kangelaslikult lahendama.

Kindlasti on siin kokkuhoiukoht riigieelarvele. Osa keskasutustele kuluvast rahast tuleb kokku hoida, osa tuleb meie arvates viia piirkondlikule tasandile ehk detsentraliseerida. Me ei ole praegu valmis ütlema, kui suur on kokkuhoiu või detsentraliseerimise võimalus on, see audit tuleb teha.

Demokraatia, detsentraliseerimine ja demograafia moodustavad mingis mõttes meie visiooni karkassi, need on suured probleemid, millele tuleb otsida lahendusi erinevate valdkonnapoliitikate kaupa. Täna me kõigeni ei jõua, kuid küllap võtame neist märksõnadest lähtudes varsti läbi ka hariduse, keskkonna, kultuuri ja muude valdkondade probleemid.
Kuid on veel üks märksõna, mis on meie arusaamade keskpunkt, see on inimene. Statistika on oluline, et üldistada ning mõista olukorda. Kuid statistika ei saa poliitikas inimest kõrvale tõrjuda, nagu meil mõnikord on juhtunud. Selleks, et ühiskonda kõnetada tuleb asuda inimese poolele. Ma jälle tsiteerin üht meie listikirja: «Me tahame teha sellise riigi, kust sina ei taha ära minna ja kus sina julged lapsi saada». Just «sina ise», mitte statistika! See on hingeminevalt öeldud.

Samuti on paljud meiega liitunud inimesed väljendanud lihtsat mõtet, et väljarände põhjused ei ole üksnes majanduslikud. Need põhjused algavad tihti peale hoopis sellest, kuidas meil väärtustatakse inimest ning kuidas temasse suhtutakse. Näitlikustavalt öeldes: meil ravitakse haigusi peamiselt tablettidega, aga hingehoiust ja inimlikkusest teame me liiga vähe.
sotsiaalpoliitika keskseid küsimusi on see, kuidas saab heaolumudel ja pensionikindlustussüsteem olla jätkusuutlik, kui rahvastik vananeb. See on probleem, mille statistika vääramatult meie ette toob. Pensioniea tõus võib olla statistikast tulenev järeldus ja poliitikuil ei ole mõistlik selle eest pead liiva alla peita. Kuid kui seada keskmesse inimene, siis tuleb enne kõnelda veel millestki: elukvaliteedist, tervena elatud aastatest, elukestvast õppest.

Ka majanduspoliitikas lähtuvad meie arusaamad kolmest d-st. Üldine tsentraliseerimispüüe on tihti pannud raskesse olukorda ka väiketaluniku, väikepoe pidaja, üldse väikeettevõtja. Kuid mida rohkem inimesi suudab endale ise tööd anda, seda jätkusuutlikum on riik. Asetagem ka siin keskmesse ikka inimese, mitte statistika.

Tootlik ja suutlik majandus eeldab ettevõtteid, mis korraldavad oma tegevust just töötajate isiksuslikke väärtusi kaasaval viisil. Et vähendada kulusid ja olla turgudel efektiivne on mõistlik teha koostööd. Üks meie seisukohti on, et Eestis ei ole piisavalt hinnatud ühistulise tegevuse eeliseid; selle soodustamiseks tuleb astuda praktilisi samme. Rohkem tuleb panustada lõpp-produkti ja lõpp-tarbijasse, mis omakorda eeldab turundustegevuse viimist palju kõrgemale tasemele. Me ei saa kunagi olla hiinaliku masstoodangu maa, väikerahva mentaliteet peab olema isiksusekeskne, individuaalsust ja kõrget lisandväärtust tähtsustav.

Kokkuvõtteks, «riik inimese jaoks» ei ole sõnakõlks, vaid XXI sajandi poliitika praktiline ülesanne. Ühtaegu on see väljapääs tupikust, kuhu kartellierakondade püüd kõike tsentraliseerida ja standardiseerida on meid viinud. Poliitika ja ühiskond tuleb viia laiemale alusele.