Suure jaamakorraldaja lugu

Raamat R. J. B. Bosworth «Mussolini» Inglise keelest Toomas Taul Varrak 591 lk Foto: Pm

Eks Mussolini kohta käi ju ütlemine: oli mis ta oli, aga pani rongid sõiduplaani järgi käima. Niipalju siis sellest.

Sügav imestus tabas mind, kui seesinane raamat minuni jõudis. Kas Juur, Mart on haigeks jäänud? See on ju diktaatorite elulugude peale maias nagu kana takule. Ohkab vahel, et kui veel Pol Pothi ja Lincolni ja Roosevelti lood loetud saaks, võiks pühenduda kristlikule mõtteluulele.

Muidugi ma valetasin – Juurikas lubas seda vaid Pol Pothi kohta. Või ei lubanud üldse midagi. Igatahes sobinuks see raamat talle hästi. Mulle muidugi ka.

Ohtlik niimoodi rääkida, aga see Saksa natsivärk on mingil moel lähem. Ilmselt seriaal «Seitseteist kevadist hetke» ja muud major Vihurid süüdi. Ütled Müller – teadagi, gestaapo. Ütled Heydrich – ja kohe Lidice. Sõnaga, tuttavad natsimollid.

Itaaliast ja fašismist ei tea sama hästi kui midagi. Mussolini... ja ongi õigupoolest kõik. Tulevad meelde ainult lollid naljad teemal, et maailma kõige õhem raamat on «Itaalia sõjakangelased». Mis, muide, ei ole päriselt nii. Need jutud tulevad ilmselt nõrgast esinemisest viimases sõjas – aga jääb ka mulje, et itaallaste militaarvedru väsitati Esimeses ilmasõjas nii ära, et mehed suht kergesti kõigele käega lõid: niikuinii kindralid valetavad, nagu nad teaksid midagi. Näiteks. Nad ju üritasid kaksteist korda täiesti võimatus kohas, Alpides, austerlastest jagu saada, jätsid 650 000 meest sinna ja murdusid alles kolmeteistkümnendal korral, mispeale see tõbras Cadorna ei osanud muud, kui hakata veel omakorda mehi hukkama. Mis usaldust armee ja riigi vastu sa pärast seda veel ootad?

Ülepea, me kõik elame ju maailmas, mille keeras untsu iseenesest täiesti arusaamatult puhkenud Esimene ilmasõda. Ilma selleta kärvanuks Lenin Šveitsis ärateenitud süüfilisse, Mussolini ja Stalin kasutanuks oma märkimisväärseid ajakirjanduslikke andeid ja Hitler, noh, olnuks kuskil reklaamibüroos kunstiline juht või teinuks koomikseid. Miks mitte? Aga, näe, leiti end elavat täiesti segases maailmas, kus hullumeelsed ideed tundusid äkki mõistlikena. Tsivilisatsioon hävis, asemele tulid sotsialism ja muud ismid. Pagana keisrid ja kuningad, ei võinud siis erakorralist suguvõsa kokkutulekut korraldada ja leida, et õieti pole ju väga millegi pärast sõdida.

Jälle mindi uitama, vabandust. Mis teha, sel aastal on ju sada aastat Euroopa tsivilisatsiooni aeglase enesetapu algusest. Siis vägisi kipudki mõtlema suunas, et kui ajalugu läinuks teisiti.  Kasvõi, kui ikka püüda teemas püsida, kui Itaalia poleks keerutama hakanud ja 1914 lubatud ehk Saksa ja Austria poolel sõdima läinud. Naerge taas sõjakangelaste teemat, aga mõelge Vahemerele, üleüldse, natuke ajaloole. Natuke rohkem.

Ses raamatus on Itaalia palju huvitavam kui peakangelane. Ikka tuleb tõdeda, et suurt midagi pole teatud. Kogu nääklemine, rabelemine ja tohutu arv tegelasi, kelle nimesidki vahepeal raske meeles pidada, sunnib kogu aeg teatmeteoste ja õpikute vahet jooksma. Ning aina võhikum tunne tuleb. See-eest lõpuks, kui raamat läbi, tunned end vähemalt saapamaa ajaloos turvalisemat.

Mussolini enda suhtes mitte. Täiesti jabur tegelane tundub. Kes vist ise ka ei teadnud, mida ta õieti teeb või tahab. Jossifi juhtmõtteks võiks pidada: kõik maailm sotsialismi õnneteki alla, kes vastu, maha. Adolfil: sakslased on härrad, teised kõnts, ei meeldi, ahju! Aga Benitokene vist võttis enda kokku abitu lausega: me tahame Itaaliat valitseda ja meid on rohkem. Ning muidugi, et riik on üle kõige.

Kuigi viimases mõttes võibolla võib kodanik seal teisel pool itsitada. Tema on üks vastikult tapetud-mõnitatud tola, aga suur idee – kõik riigi heaks, ei midagi ilma riigita, ei midagi riigi vastu – elab, õilmitseb.

Ja kasvab.

Või vähemalt jäi selline mulje. Teil võib teine jääda ja Juure käest ma kindlasti küsin, mis tema arvab.


Raamat

R. J. B. Bosworth

«Mussolini»

Inglise keelest Toomas Taul

Varrak

591 lk