Trivimi Velliste

FOTO: Mihkel Maripuu

Üleeile, 27. märtsil möödus aasta priiuse põlistumise päevast – meie praegune vabaduspõli saab aina pikemaks eelmisest, sõjaeelsest. Kuulume maailmas nende suhteliselt väheste väljavalitute hulka, kes saavad end nimetada riigirahvaks, peremeheks omal maal. Akadeemik Peeter Tulviste on juhtinud tähelepanu tõsiasjale: eestlastel on üsna tugev rahvustunne, kuid nõrk oma riigi tunne. Mis on selle põhjus? Muidugi ajalugu.

Vahel räägime endist kui riigist, kes on hiljuti jõudnud noorukiikka. Mõni koguni meenutab omariikluse algust – 1990ndatest aastatest ... 18 691 päeva Nõukogude ja Saksa okupatsiooni tegid oma töö meie teadvuse, meie ühismälu kallal. Kaugeltki mitte kõik eestlased ei kuulanud ragisevast vastuvõtjast Ameerika Häält või Vabaduse Raadiot. Need, kes seda siiski tegid, teadsid, et peakonsul saadiku ülesannetes Ernst Jaakson tervitas igal aastal 24. veebruaril oma kuulajaid kui Eesti Vabariigi (ja mitte N. Liidu) kodanikke. Eesti Vabariik eksisteeris de iure.

Kas oli aga Eesti riik elus tavalise kodueestlase silmis? Või oli see siiski surnud? Või ainult varjusurmas? 21. märtsil möödus veerand sajandit esimese Eesti Kodanike Komitee sünnist Kadrinas. Tookord algas oma riikluse laiem teadvustamine, mõistmine, et riigid püsivad järjepidevalt, kuni on olemas nende kodanikud, kes pole ise seaduslikul teel oma riiki lõppenuks kuulutanud.

Missugune on aga meie vaimne, moraalne side sõjaeelse Eesti Vabariigiga? 12. märtsil märgiti mõneski meediakanalis 80 aasta möödumist «vaikiva ajastu» algusest Eestis. Kahe maailmasõja vaheline Eesti jaguneb selgelt kaheks erinevaks aastakümneks – 1920ndad ja 1930ndad. Murdejooneks on 1929. aastal puhkenud ränk majanduskriis, mis meile jõudis väikese viivitusega.

Juba Vabadussõja ajal valitud Asutav Kogu kehtestas pärast Tartu rahu sõlmimist maailma ühe «moodsama» põhiseaduse, mille kohaselt kogu võimutäius oli rahvaasemikel – parlamendil. Riigivanem oli nii valitsusjuht kui riigipea. Ja valitsus ise oli justkui parlamendi komisjon, mida riigikogu liikmed võisid oma tuju ajel väga kergel käel muuta ja vahetada. Valitsused vaheldusid puhuti mitu korda aastas – ikka «lehmakauplemise» käigus.

Kuid selline oli olnud rahva valik. Rahvas teadagi pettub oma valikutes sageli, eriti kui ajad muutuvad rahutuks, kui on kitsikus. Majanduskriisid toovad kitsikuse ja õhutavad ägedaid meeleolusid. Otsitakse lihtsaid lahendusi ja kindlat kätt. Selles kõiges pole midagi enneolematut – oleme seda näinud Itaalias, Saksamaal, veidi pehmemal kujul praktiliselt kogu Mandri-Euroopas. Vaid Suurbritannia, Skandinaavia ja veel mõni üksik suutis 1930ndate õhustikus säilitada demokraatia. Lihtsalt aja vaim oli selline.

Eestis kasvas Vabadussõja veterane ühendavast liidust suure rahulolematuse harjal kiiresti ulatuslik rahvaliikumine, mis seadis eesmärgiks poliitilise võimu. Selles polnuks midagi imelikku ega kardetavat, kui vapside juhid poleks nõudnud ainuvõimu. Aga just seda nad ametlikult oma häälekandjais kuulutasid, lubades suu kinni panna kõigil, kes nendega ei nõustu. Toompeal tuli plats puhtaks lüüa, lehmakauplemine lõpetada, erakonnad sulgeda ja vasakpoolsed kõrvaldada. Kuidas see «kõrvaldamine» oleks toimunud, selleks oli Euroopas eeskujusid.

1933. aastal, kui riigivanemaks oli Jaan Tõnisson, oli kriis jõudnud haripunkti ja vapside kihutustöö saavutanud Eesti jaoks enneolematud mõõtmed. Nende rünnakrühmad («korrakaitsesalgad») tungisid poliitiliste vastaste kõnekoosolekutele. Eriti toored olid kaklused sotsialistide võimlemisrühmadega, kes pidasid korda oma koosolekutel. Politsei vaatas sageli jõuetult pealt – nii mõnigi politseinik oli vapsidega liitunud. Aga mis veelgi hullem, vapse oli kaitseväelaste, kaitseliitlaste ja ka riigiametnike hulgas. Tõsi, nende toetus oli suurem linnades, maal seevastu tagasihoidlikum. Nad lõid liikmeid üle tööliskonnast, ent teataval määral said toetust isegi haritlaskonnast – kõigilt, kes polnud eluga rahul. Ja rahulolematuseks oli põhjust küllaga.

Riigivanem Tõnisson pidas juunis 1933 Vanemuises kõnet. Kuulajaskonda tulnud vapsid käitusid eriti väljakutsuvalt, loopisid paukherneid ja ähvardasid kõnelejat. Jaan Tõnisson otsustas kasutada seaduse kogu karmust ja kuulutas Tartu linnas ja maakonnas välja kaitseseisukorra! Niisiis oli tema esimene, ja mitte Konstantin Päts! Tema otsustas esimesena vapse ohjeldada! Ent oh häda, riigikogu enamus – kes oli iseenesest vapside tegevuse suhtes ülimalt kriitiline – ei toetanud riigivanemat. Vapsid naersid, said uut tuult tiibadesse ning muutusid veelgi jõhkramaks – nii kõnes kui kirjas, rääkimata kätest.

Rahvas polariseerus kiiresti, oldi kas vapside tulised toetajad või vihased vastased, erapooletuid oli vähe. Vabadussõjalased nõudsid uut, autoritaarset põhiseadust. Seevastu riigikogu pani kahel korral rahvahääletusele mõõdukamad, tasakaalustatud võimusuhetega põhiseaduse eelnõud. Rahvas kukutas mõlemad läbi! Ja siis, oktoobris 1933, kiitis rahvas kahekolmandikulise häälteenamusega heaks vapside põhiseaduse, mis andis riigipeale kogu võimu, muutes parlamendi vaid nõuandvaks koguks. Just selline oli aastal 1933 Eesti rahva tahtmine. Kas see rahvas oli haige? Kas rahvas saab üldse olla haige? Kas maailmas on kedagi, kes ei saa olla haige?

Põhiseaduse rahvahääletuse tulemus oli riigikogus esindatud erakondadele šokk. Berliinis oli samal aastal seaduslikul teel tulnud võimule Adolf Hitler. Eestlastel polnud ajaloolistel põhjustel sakslaste suhtes erilist poolehoidu, ent Saksa rahvussotsialismile vaadati iseäranis viltu. Jaan Tõnisson pidas natsi-Saksamaad Eestile suuremaks ohuks kui Nõukogude Venemaad.

Aga nüüd oli Eestis teel võimutäiusele «juht» Artur Sirk, kelle kõned meenutasid Joseph Goebbelsi retoorikat. Ta oli usalduslikus vestluses lubanud «keerata rahval kaela kahekorra», kui aeg kätte jõuab. Paradoks oli selles: kui vapside lihtliikmed, kes olid Vabadussõjas Landeswehr’i tümitanud, suhtusid Saksamaasse tõrjuvalt, käis nende juht Saksa saatkonnas kohtumas NSDAP emissariga. Vapsid said suuri rahalisi annetusi – eeskätt baltisaksa päritolu ärimeeste Rotermanni, Lutheri, Scheeli jt käest või kaudu. Vapside ladviku sidemed Kolmanda Riigi juhtkonnaga on siiski ebaselged ja vajaksid lähemat uurimist. On ütlematagi selge: vapsid olid ülimalt vaenulikud stalinliku Nõukogude Liidu suhtes.

Eesti riik ja rahvas seisid nüüd tõsise valiku ees – kuidas edasi? Öeldakse, et rahva meeleolu muutub nagu naisterahva tuju. Saabus uus, 1934. aasta. Jaanuaris leidsid aset kohalike omavalitsuste esinduskogude valimised, mis tõid vapsidele halva üllatuse. Kui suuremates linnades tõusis nende toetus kohati kuni 40 protsendini, siis maavaldades ei ületanud see 10 protsenti. Ja kaks kolmandikku Eesti rahvast elas toona maal. See oli vapsidele häirekell, nende retoorika muutus veelgi ähvardavamaks. Nad teatasid, et tulevad võimule igal juhul – ükskõik mis hinnaga.

Riigikogus arutleti, kas on rohtu, mis suudaks vapse pidurdada. Kõige rohkem olid nende tee tõkestamisest huvitatud sotsid, kellega olid suhted kõige teravamad. Kuid ka Jaan Tõnissoni Rahvuslik Keskerakond, samuti asunikud olid tõdemusele jõudnud, et midagi otsustavat on vaja ette võtta – hädaoht ei kao iseenesest. Pärast mitmeid läbirääkimisi jõuti Konstantin Pätsini, paludes tal asuda riigivanemaks ja lubades riigikogu poolt talle ulatuslikke, erakorralisi volitusi.

Niisiis, 12. märts 1934 ei olnud demokraatlikult valitud riigikogule väga suur üllatus, vastupidi – kaitseseisukord kehtestati vastse põhiseaduse alusel, riigikogu liikmete teadmisel ja heakskiidul. Jaan Tõnisson avaldas pärast kaitseseisukorra jõustumist Postimehes tunnustava artikli. Kui juunis pühitseti sinimustvalge lipu 50. aastapäeva, korraldas Jaan Tõnisson oma kodus Konstantin Pätsi auks vastuvõtu. Kaitseseisukorra kiitis oma peakoosolekul heaks ka Eesti Kirjanikkude Liit.

Kas nüüd algas «vaikiv ajastu»? Kui pikk on üldse «ajastu» – mitu aastat? Kui rääkiv saab olla üks «vaikiv ajastu»? Keda huvitab lähemalt toonane «vaikimise» viis, võiks lehitseda nonde aastate Loomingut, Varamut, Akadeemiat. Või sirvida Tammsaare, Tuglase, Suitsu, Underi, Alveri kõnesolevate aastate säravaid teoseid. Võiks lugeda Tammsaare näidendit «Kuningal on külm», mida ei korjatud ära ei lettidelt ega raamatukogudest. Ajakirjanduslik eeltsensuur puudutas ennekõike siiski poliitilist võimuvõitlust ja läks tavalisele lugejale üsna vähe korda, eriti kui pidada meeles tollast üldist ajavaimu Eestis ja väljaspool.

Eesti oli kolmeteistkümnest klassikalise demokraatia hüljanud Euroopa riigist ainuke, kes samm-sammult asus parlamentarismi taastama. Veebruaris 1936 sai riigivanem rahvahääletusel volituse algatada Rahvuskogu valimine, et töötada välja uus aja vaimule vastav põhiseadus, mis 1. jaanuaril 1938 ka jõustus. Muidugi võib ütelda, et Päts tegi liiga vähe liiga hilja. Aga kes oleks nendes oludes kindlasti rohkem teinud? Kas pole natuke palju tahta, et Eesti olnuks toona nagu Inglismaa või Rootsi? Soomegi demokraatia pääses üle noatera. Meie ajalugu ei ole võimaldanud meil ei siis ega ka mitte hiljem hüpata üle oma varju.

Niisiis, ärgem jutustagem omaenda lugu võõraste müütide järgi. Tutvugem hoolikalt ajaloosündmuste käiguga. Jälgigem tähelepanelikult, kes on ühe või teise müüdi lendu lasknud, ja kelle huvides. (Vt näit Heino Arumäe, «1934. aasta 12. märts kaasaegsete hinnanguis», koguteos «Alasi ja haamri vahel», Tallinn, 2007.)

Ärgem seadkem minevikule oleviku raame. Ühiskonnatõed kehtivad ikka omas ajas. Ärgem unustagem pooltoone ja veerandtoone, maailm pole ju mustvalge. Õppigem oma lugu ise jutustama, nagu seda soovitavad – kumbki oma lähtekohast – teabesõja teoreetik Raul Rebane ning kirjanik ja semiootik Valdur Mikita. Nii saame varasema kohta rohkem selgust, aga ka jõudu saabuvateks aegadeks.