Madis-Ulf Regi: minu päevik 2014

Madis-Ulf Regi Foto: Erakogu

8. märts Tundsin, et vajan raputust, katarsist. Võtsin aja maha ja sõitsin Pärnu, Kivastiku/Komissarovi «Varese» esietendusele. Ma ei olnud oma vajaduses üksi: saal oli täis, ja õnneks oli esietendusele kohaselt päris palju eliiti. Nii ei pidanud ma tundma end valge varesena, nagu viimasel ajal pahatihti juhtub.

Aga muidugi tegid valearvestuse kõik, kes lootsid tõelist tragöödiat. Esiteks: Vares kui ajalooline tegelane, kui «reetur» ei ärata kaastunnet ega sobi seetõttu tragöödia kangelaseks. Ja teiseks: meesintellektuaalide naishinged (Siuts ja Aurora) olid kirjutatud nii uskumatult tühisteks prouakesteks, et kannatas tüki tõsiseltvõetavus ajaloodraamana. Kuna tegelasi oli üldse liiga palju, siis oli ka paljudel neist vähe öelda (jäid väheütlevaks). Selles mõttes oli eriti kahju kolmikust Lauristin, Karotamm ja Andresen.

Kes ajalugu ei tunne, süüdistaks dramaturgi ka selles, mida teeb Ždanov: nii vähesobivat meest kui Vares ei saa ju panna ühe esialgu veel iseseisva riigi peaministriks! Sama hästi oleks võinud praegu Reform pakkuda Siimu asemel hoopis mõne luuletaja valitsust tegema, näiteks Jürgen Rooste. Või tema klassivenna Taavi Rõivase – ega neil suurt vahet ei ole.

•••

10. märts «Mul ei ole viimasel ajal vähimatki viitsimist siinseid sündmusi kirja panna.» Täpselt minu mõte! Ometi saab see mõte täna juba 70-aastaseks. Nii kirjutas 10. märtsil 1944 oma päevikusse neljateistaastane Anne Frank.

Hodorkovski palus elamisluba Šveitsis. Omal ajal oli sama palunud Lenin. Et siis sobival momendil (kui tsaar oli kukutatud!) Venemaale tagasi tulla. Analoogiad ei maksa ajaloos muidugi midagi, aga panen igaks juhuks kirja – äkki osutub kunagi prohvetlikuks.

•••

11. märts Viibisin esmakordselt Postimehe arvamusliidrite lõunal. Teema oli «Miks me viriseme?». Sõin kõhu täis, nii et patt oleks viriseda. Kui, siis ainult terminoloogia üle. Liidreid ei saa olla mitu. Nii nagu ei saa olla «parimaid», on ainult «parim». Ainult üks on liider. Kõik teised on juba midagi muud: teine, kolmas, neljas kategooria… Nende viimastega koos ma lõunatasingi.

•••

12. märts Siim lendas Brüsselisse tagasi. Vähe on riike ja rahvaid, kellele Euroopa Komisjoni asepresident ei kõlba peaministriks. Eesti ja eestlased on üks neist.

•••

13. märts Duumasaadik Leonid Slutski tunnistas Vene poliitikutest esimesena, et need, keda peetakse Krimmis olevateks Vene üksusteks, ongi Vene üksused. Põhjendus: et ära hoida Kiievi agressiooni. Ukraina valitsus on omal maal agressor!

Mäletan, et sel Slutskil oli pudru ja kapsaste eraldamisega raskusi juba 2007. aasta aprillis. Siis oli ta enne Moskvast Tallinna sõitmist valmis ametisse panema uut Eesti valitsust. Ühesõnaga, tegema seda, mida vihatud Ansip teeb praegu oma kätega.

Slutski on üks neist, kes on nakatunud kroonilisse antifašismi. Selle haiguse põhitunnus: nakatunu näeb fašiste iga nurga taga.

•••

14. märts Hommikul otsustasin, et räägin emakeelepäeval terve päeva ainult eesti keeles. Õnnestus! Muuseas juhatasin ühed vene turistid pikalt ja põhjalikult seletades Mündi tänavalt Raekoja platsile. Kuulasid, silmad suured, ja oli näha, et nad ei saa millestki aru. Ilmselt oli neid instrueeritud, et Eestis suhtutakse vene keelde juba kompleksivabalt ja vastatakse lahkelt ka selles keeles. No ei!

•••

16. märts Kõndisin Ukraina toetuskontserdilt läbi just siis, kui algas «Lai Dnepr». Õhtul «AKs» mind ei näidatud. Kusjuures see ei ole esimene kord.

•••

18. märts Putin pidas Kremlis Georgi saalis kõne ja kirjutas koos krõmtšaanidega alla ühinemisdeklaratsioonile. Õnnest segane publik, Vene poliitiline eliit, aplodeeris. CNN, Euronews ja BBC näitasid ülevat vaatemängu – suurriigi põlvedelt tõusmist – tund aega järjest, ja maailm vaatas lummatult. Tahte triumf on juba kord niisugune žanr – kuidas sa seda teisiti ikka vaatad?

•••

24. märts Riigikogu volitas Taavi Rõivase valitsust tegema. Ja miks ta ei oleks pidanud? Lubas ju Rõivas midagi varjamata, et uus valitsus tahab teha rahva rikkamaks ja julgustada kodanikke õnnestuma. Ning kõike seda otse, ilma mingi suure narratiivita!

Seda lubades vaatas tulevane peaminister saali nii siiralt, et kui see ei oleks toimunud mitte riigikogus, vaid Eduskunnas, oleks võinud isegi öelda, et sinisilmselt.

Mingil seletamatul kombel on Taavi vältinud ajakirjanduse lämmatavat embust, mis viimati Siimu puhul väga hästi töötas. «Mida sa tegid täna 20 aastat tagasi? Tegid kooli nurga taga suitsu, jah? Lasksid koolikotiga liugu, jah? Tõmbasid päevikust välja lehe märkusega «Taavi annab kaaslastele halba eeskuju», jah?» Pole viga, Taavi, küll need küsimused ka tulevad. Neid juba formuleeritakse, ja need esitatakse sulle varem, kui sa oskad arvata.

•••

25. märts Hommikul sain teate, et Venemaa korraldab suvel Sotšis G1 summit’i. Teate allikas kahtlane – The New Yorker. Kas see on mingi nali? Vihkan, kui tõsiste asjade üle nalja tehakse.

Õhtul Vabaduse väljakul küünlameri. Nägin, kuidas üks vaeselt riides proua pani oma küünla teistest eemale, otse Lapini kellade alla. Läksin ta juurde ja küsisin. Proua seletas, et tema mälestab oma onu Pauli, kes oli sattunud küüditajaks. Sellepärast ta ei julgegi teiste küünalde juurde panna. Aga Paul oli kannatanud samuti elu lõpuni, ja tema meelest isegi rohkem kui küüditatud, sest erinevalt küüditatutest oli Paulil südametunnistus must. Nii et igaühel on oma lugu ja seeläbi õigus oma ajaloole.

Mitte päris nii, nagu ütles «AKs» mu arvamusliidrist kolleeg Marek Tamm: «Mida vähem parlament, valitsus, isegi president tegeleb mälupoliitiliste teemadega, seda parem.» Ei, ajaloo hindamisega võib tegelda igaüks. Kes siis veel, kui mitte igaüks? Ega ometi ainult ajaloolased?

•••

26. märts Valitsus sai kokku, ja nagu juba mitu päeva lubatud, jäidki kõik raskemad tööd – sotsiaalhoolekanne ja taristu – naistele. Sel puhul külastas mind üle hulga aja Erato ja meie ühendusest sündis nn regivärss:

Riigivanker kiskus kraavi,

ette rakendati Taavi.

Noormees tähtsa koha hõivas,

peaminister on nüüd uus meil.

•••

27. märts Teatripäeval on õhus rohkem ärevust kui varasematel aastatel: iga hetk on oodata teateid sõjateatrist. Vähemalt USA luure arvates on venelaste üle piiri minek Ida-Ukrainas üha tõenäolisem. Mida meie saame teha?

Kõige õigem on, kui igaüks ajab vaikselt oma asja edasi. Näiteks püüab igal aastal järjest vaimukamalt teatriauhindu kätte anda.

Minul käis teist päeva järjest muusa külas, ja me tegime Krõlovi valmi «Kass ja kokk» lõpusalmis paar ajakohast parandust:

Lääs, oma kõne ilust tundes mõnu,

veel kaua puistas õpetlikke sõnu.

Kuid mis see kasu tõi?

Kreml ajaviiteks kogu Ukraina ära sõi!