Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875294t1h6552.jpg)
/nginx/o/2014/03/28/2924376t1h933d.jpg)
Kuigi suvise laulupeo korraldajad olid sel nädalal väga ärevil, kui puhkes ühe laulupeolaulu kirglik arutelu, oli see tegelikult suurepärane võimalus. Laulupidu kipub pisenema suviseks leelotamiseks ja perepeoks. Tegelikult on see aga imeline areen, kus ühiskonna jaoks olulisi sõnumeid edastada, vastu võtta ja nende üle arutleda.
Möödunud noortepeol küsis mitukümmend tuhat laulusuud Peeter Volkonski sõnadega ja Siiri Sisaski viisiga: mis maa see on? Sel korral on peokorraldajad tahtnud rääkida puudutuse ajast. Ja see oligi ajapuudutus, kui ühest laulutekstist, luuletaja Peep Ilmeti 1990. aastal kirjutatud «Taandujatest», helilooja Erkki-Sven Tüüri muusikaga, sellesuviseks laulupeo lauluks kasvanust lähtudes küsitakse: kas me oleme taandujad? Või seisame oma tuhandeid aastaid tagasi valitud maalapil edasi taandumata? Kui kogu maailm me ümber on hulluks minemas.