Sirle Rosenfeldt: koolikohustusliku ea tõstmine ei tee probleemi olematuks

Sirle Rosenfeldt. Foto: Erakogu

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) noorteorganisatsiooni esimees Sirle Rosenfeldt jätkab Postimehe arvamusportaalis koolikohustuse teemal polemiseerimist, väites vastu Noorte Sotsiaaldemokraatide esimehe Elis Tootsmanile, et koolikohustusliku ea tõstmine ei tee probleeme olematuks.

Lugedes Noorte Sotsiaaldemokraatide esimehe Elis Tootsmani vastuartiklit minu eelnevale artiklile «Riikliku toega laisaks» ning arutledes sotsiaalmeedias samal teemal, jäi mulle siiski arusaamatuks ründav toon ning antud ettepaneku tagamaad.

Kui tõepoolest toetutakse antud sammu/ettepaneku puhul uuringule, mille kohaselt on kasutegur seda suurem, mida kauem noor veedab aega haridust omandades, siis sellele ei vaidle ma sugugi vastu. Samas esitan väga asjakohase küsimuse, kui noor on omandanud teadmised ja oskused siis kas see tähendab automaatselt seda, et ta neid ka rakendab? See on vägagi põhjendatud küsimus arvestades seda, et meist keegi pole andetu, vaid me teeme valiku, milliseid oskusi ja teadmisi me teatud olukordades rakendame.

Koolist väljalangevust ei paranda aasta võrra tõstetud koolikohustuslik iga. Laisk veab end ikka samamoodi läbi ja aktiivne noor ajab edasi oma asja. Ühesõnaga ei näe ma muutusi olukorras ega suhtumises. Eelkõige tuleks tõepoolest panna rõhku ennetustegevusele. Tunnid tuleb muuta noorte jaoks huvitavamaks ning läbi erinevate meetodite kasvatada ka noorte motivatsiooni. Siinkohal tooksin välja, et näiteks tahvelarvutite kasutusele võtmine tõstis ka õpimotivatsiooni noorte hulgas. Hetkel on Eestis kümmekond kooli, kes kasutavad tahvelarvuteid tunnis kui abivahendeid, mis muudavad ka õppimise põnevamaks.

Probleem ei seisne selles, et peame kedagi sundima kauem koolis «vastu pidama» vaid peame töötama huvitavama ja sidusama haridussüsteemi nimel. Ma leian, et riigi huvi ei peaks olema toetada ja hoida noort, kes ise pole motiveeritud. Me ei saa panna inimesi ühele pulgale ning eeldada, et kõik peavad samade asjadega ühtemoodi hakkama saama. Inimesed on erinevad – erinevate oskuste ja teadmistega. Ühiskond peabki olema mitmekesine.

Mul on hea meel, et on tehtud ettepanekuid kuidas olukorda meie haridussüsteemis parendada ning sellega on ka alustatud arutelu. Siiski ei saa ma päris täpselt aru, mida parandab üks sõnamuudatus seaduses? See ei tee probleemi olematuks ega paku ka lahendust.