Mart Soidro: Mõõga ja Saha Liit

Mart Soidro Foto: Peeter Langovits

Kihinat ja kahinat saab sellel kevadel rohkem olema, kirjutab Mart Soidro värskes Sirbis, andes ülevaate muudatustest valitsuses ja riigikogus.

Kõige toredam nende poliitvangerduste ja lindude tiuksumise taustal on tõsiasi, et Eiki Nestorist sai riigikogu esimees. Tagapingi torisejast, kes valdab peensusteni kõiki parlamendi nippe, on saanud tärgeldatud triiksärgiga parlamentaarse riigikorra esinduskuju. Suurema osa viimasest 22 aastast on ta veetnud opositsioonis ja teinud nii mõnegi koalitsiooni­poliitiku elu kibedaks. Aga heatahtlikul moel, mitte õelalt, mida võiks oodata rahulolematult veteran­poliitikult. Nestor valmistus juba eelmisel aastal saama asespiikriks, aga siis tõmbasid vanad võitluskaaslased tal naha üle kõrvade. Vaatad teda seal istungeid juhatamas ja mõtled, et temast võiks saada meie järgmine president.

Aga kõigil asjadel on oma hind. Siim Kallase ja Andrus Ansipi vangerdusest alguse saanud valitsuskriisi tagajärjel tuli koalitsioonist lahkuda Isamaa ja Res Publica Liidul. Ene Ergma istub juba tagareas, nüüd hakkavad parlamendi peensustega ennast kurssi viima (või meelde tuletama) Juhan Parts, Jaak Aaviksoo, Ken-Marti Vaher, Helir-Valdor Seeder ja Urmas Reinsalu. Siim Valmar Kiisler muidugi ka, aga tema kohalolekut ei panda ehk tähele. Parlamenti tuli ka Andrus Ansip, kes polnud seni päevagi seadusandlikus töös osalenud.

Ühesõnaga, kihinat ja kahinat saab sellel kevadel rohkem olema. Ometi jäi õhku küsimus: miks oli Reformierakonnal vaja vana koalitsioon lõhkuda? Ega mõistlikku selgitust oravad välja nuputada ei suutnudki, pigem olid need otsitud põhjused. «Auväärt Juhan Parts ja kohalike valimiste ajal ka Margus Tsahkna on küll üsna korralikult laianud selleks, et tüli üles tuleks,» kurtis Rain Rosimannus juba poolteist kuud tagasi (LP 15. II). Ka peaminister Ansip ja rahandusminister Ligi tõdesid hilisemates raadiointervjuudes nukralt, et paljud ilusad plaanid jäid teostamata, kuna üks koalitsioonipartneri minister oli sõnakuulmatu ja vaidles lihtsalt vastu (ERR 18. III).

Uue koalitsioonilepinguga leiti täiendavaid vahendeid 172,1 miljonit eurot, kuigi veel jaanuari lõpus teatas Jürgen Ligi, et eelarvest on tuleval aastal puudu 55,8 miljonit. Valitsuse viimasel pressikonverentsil ütles Urmas Reinsalu uue valitsusliidu lubadusi hinnates, et Buratino ja kass Basilio on leidnud kuldmünte ja lähevad neid Lollidemaale matma. Ligi soovitas seepeale Reinsalul vähem muinasjuturaamatuid lugeda ja lisas, et kui sa üht maksu tõstad ja teist langetad, siis pole see majandusprognoosi küsimus. Meenus Ilfi ja Petrovi «12 tooli» ning Mõõga ja Saha Liidu moodustamine, kus Ippolit Matvejevitši ülesandeks oli vaikida. Ei, vahetevahel pidi ta tähtsuse mõttes ka põsed pungi ajama, et kergeusklikke edukamalt tüssata.

Leiab teisigi kokkulangevusi kevadkoalitsiooni ning Mõõga ja Saha Liidu vahel. Näiteks Ostap Bender ütles oma programmkõnes: «Me peame lapsed välja kiskuma tänavate kurjade küünte vahelt, ja me teeme seda. Aitame lapsi. Peame meeles, et lapsed on elu õied.»

Ajutine valitsus saab ametis olla vaid 49 nädalat, kuid sellegipoolest otsustati kaheks jagada majandusministri ja sotsiaalministri ametikohad. Jätke meelde: nüüdsest on meil majandus- ja taristuminister, väliskaubandus- ja ettevõtlusminister, tervise- ja tööminister ning sotsiaalhoolekandeminister! Aga liha- ja piimatööstuse minister, metsa- ja puidutööstuse minister, sideminister, toiduainetetööstuse minister, varumisminister, autotranspordi ja maanteede minister, kohaliku tööstuse minister, kommunaalmajandusminister, teenindusminister, aiandusminister ja teraviljasaaduste minister? (allikas: «Nõukogude Eesti», Tallinn 1978).

19. märtsil kirjutasid Eesti Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond pidulikult alla koalitsioonileppele. Enne veel, kui rahvahariduse ja Usbekistani niisutussüsteemi terviseks joodud veiniaurud jõudsid Toompea lossi Valge saali laest lahtuda, ennustas tulevane majandus- ja taristuminister Urve Palo Delfile: «Kui räägime Estonian Airist, siis on see Juhan Partsi seitsmeaastase ministriks oleku ajal sisuliselt pankroti veerel. Väga suur tõenäosus on, et Euroopa Komisjon seda riigiabi luba ei anna ja selle tõttu võib arvata, et ta pankrotti läheb.» Kui Estonian Airil jätkus jultumust välja arvutada, et arvestuslikult võis tulevase ministri mõtlematult õhku paisatud sõnade maksumust hinnata 65 000 eurole, ei jätnud tarmukas daam jonni ja põrutas edasi: «See, kuidas praegu kahjusid kokku lüüakse, on selgelt poliitilise surve avaldamine. Poliitika on mängu toodud ja üritatakse nõrgestada uut koalitsiooni otsitud põhjusega. Paanikat külvab ju praegu Estonian Air» (Eesti Päevaleht 24. III).

Sotsiaalhoolekandeminister Helmen Kütt seevastu tunnistas, et annab endale aru, et 11 kuuga maailma parandada ei suuda, aga ta saab sellega vähemasti algust teha (ERR 23. III). Vähemasti loodab ta, et ei saa kutseid härra Helmen Küti nimele.

Andrus Ansipi nõunik Anne Sulling oli hetkeni, kui talle tehti ettepanek väliskaubandus- ja ettevõtlusministriks hakata, parteitu. Aga siis avastas ta sellise toreda maailmavaate, mida näiteks koos Kalev Lillo ja Kristen Michaliga edasi arendada. Kindlasti on tegu tubli inimesega, aga seni oli Reformierakonnal kindel põhimõte, et ministriks saavad ikka need, kes on saanud valimistel tugeva mandaadi.

Tervise- ja tööministri portfell kuulub uues valitsuses Tartu linnapeale Urmas Kruusele, kes sai viimastel kohalikel valimistel 5292 häält. Emajõe Ateena uueks meeriks saab Urmas Klaas, kes viimati kandideeris Põlvas ja kogus 69 valija toetuse.

Taavi Rõivas on Andrus Ansipi õpilane – troonikõne oli esitatud samasuguse intonatsiooniga, nagu seda tegi tema eelkäija. Ühtlane, tõusev, langev, küsiv, laulev ... Nojah, statistikasse meid enam ei uputatud, ei kostnud ka kõnest lubadust, millal jõuame viie rikkaima Euroopa riigi hulka. «Me usume, et Eestil ei ole vaja «suurt narratiivi». Ainus narratiiv, mida me vajame, mida Eesti vajab, on saatus me eneste kätes ehk lootus paremale homsele, mida igaühel on ise võimalik ehitada. See on Šveitsi, Põhjamaade, iga õnnestunud riigi narratiiv. Seda ei ole võimalik «välja mõelda». See on tahtmine teostada oma elu ja riiki iga päev, loominguliselt ja lustiga,» uskus värske peaminister.

Kõmisevad sõnad, millel puudub sügavam sisu. Aga Reformierakonnal pole kunagi olnud suurt narratiivi, eesmärk on rikkaks saada (kas või Eesti Loto abil). Muidu ei võetavat meid Euroopas tõsiselt. «Õnnestunud riike» on küll kena eeskujuks tuua, paraku unustas peaminister oma unistustes, kus me elame ja kes on meie naaber. Paanikaks pole küll põhjust, kuid sellegi­poolest võiks iseseisvas Eestis üles kasvanud peaminister mõtiskleda, mis on vabaduse hind.

Ja alles siis põsed pungi ajada.