Jüri Vendik

FOTO: Erakogu

Moskva kolumnist Jüri Maloverjan kirjeldab, kuidas Venemaal on viimasel ajal riigi kontrolli alla võetud ja propaganda teenistusse seatud needki meediakanalid, mis veel hiljuti suhtelist vabadust nautisid. Mida saaks Eesti teha, et Kremli lauspropaganda mõju vähendada?

Ukraina kriis näitab selgelt, kuivõrd nukraks on viimasel ajal muutunud ajakirjanduse olukord Venemaal, ning paneb tõsiselt mõtlema, mida Venemaaga külgnevad vabad riigid, ennekõike Eesti ja Läti, peaksid oma infojulgeoleku tugevdamiseks tegema. Vettpidavaid vastuseid aga esialgu ei ole.

Peaaegu kogu Vene ühiskondlik-poliitiline meedia on muutunud üheks suureks Kremli kontrolli all olevaks propagandamasinaks, mis vähem tundlike teemade puhul võib küll matkida igasuguste ideede ja ilmavaadete esindatust, kuid vajadusel, Kremli käskluse peale, muutub hämmastavalt üksmeelseks.

Eestile ehk polegi see päris uudi­s, veel pronksööde aegu oli pilt üsna samasugune, kuid need muutused, mis pärast seda Vene meedias on toimunud, teevad asja palju tõsisemaks.

Riigi kontrolli all olevate (loe: kõikide vähegi tõsiste) telekanalitega oli kõik ammu selge.

Viimasel ajal on Venemaal tekkinud internetis tegutsev TV Dožd (Vihm, tvrain.ru) – üsna väikse vaatajaskonnaga, kuid iseseisev ja opositsiooniline. Sel aastal, Kiievi Maidani ajal, mida Dožd mõistagi aktiivselt kajastas, ütles temast korraga lahti mitu suurt kaabelvõrku. Nad olla kõik siiralt nördinud telekanali küsitluse pärast, kus oli küsimus, kas poleks pidanud Leningradi 1941. aastal sakslastele ära andma, et nõnda päästa sajad tuhanded inimesed näljasurmast.

Nüüd on Dožd ise surma lävel, kogub annetusi ega tea, kas on ikka nädala pärast veel eetris, kaabelvõrkude kliendid aga ei leia enam oma paketist venekeelseid teleuudiseid, kus ei räägitaks näiteks, et Kiievis on võimul natsistid.

Ühiskondlik-poliitiliste ajalehtede turul oli veel mõni aasta tagasi kindel liider, Kommersant. Pärast juhtkonna väljavahetamist suurärimehele Ališer Usmanovile kuuluv ajaleht on muutunud, lühidalt öeldes, mitte just päris serviilseks, kuid ikkagi kammitsetuks. Putinit ei kritiseerita, ühesõnaga.

On veel jäänud kvaliteetne ärileht Vedomosti ja selgelt opositsiooniline Novaja Gazeta, kuid esimene kirjutab poliitikast suhteliselt vähe ja kummagi lugejaskonda ega mõjuvõimu, nagu Venemaa ajalehtede puhul üldse, ei saa võrrelda TV omaga.

Kommersant tegi mõne aasta eest kvaliteetse, oma toodetud uudis­te ja analüüsiga raadio Kommersant FM, kuid see hakkas ilmselt liiga populaarseks muutuma, ning eelmisel kevadel pärast juhtkonna vahetust tehti sellest keskpärane mõttetu FM-jaam.

Legendaarne raadiojaam Ehho Moskvõ annab veel oma eetris ja saidil tribüüni opositsionääridele ja muidu võimude kriitikutele, kuid aasta alguses määrati neile uus peadirektor, kes varem töötas propagandistlikus raadiojaamas Golos Rossii (Venemaa Hääl), raadio uudis­te linti hakkasid sattuma kremliliku sõnastusega uudised, ja üleüldse kuulub raadiojaam Gazprom Mediale, nii et see võidakse «ümber kujundada» iga kell. Nagu kujundati üleöö ümber Venemaa populaarseim ühiskondlik-poliitiline portaal lenta.ru.

Venekeelsete professionaalsete väljaannete valik internetis oli veel hiljuti tunduvalt mitmekesisem kui TV- ja isegi paberväljaannete oma. Kõigest seitse kuud tagasi olid Runeti populaarseimad võrguajalehed kaks liberaalset väljaannet, lenta.ru ja gazeta.ru. Mõlemad kuuluvad miljardär Aleksandr Mamutile, olid seesmiselt suhteliselt iseseisvad, nagu normaalses meedias kombeks.

Septembris vahetas Mamut välja gazeta.ru peatoimetaja, sellele kohale tuli varem riigiagentuuris RIA Novosti töötanud Svetlana Babajeva. Nüüd kirjutab gazeta.ru näiteks viimases juhtkirjas, et totalitaarse hõnguga avalikud kirjad sõjavastases rongkäigus osalenud vene rokilegendi Andrei Makarevitši või «poliitiliselt ja moraalselt kahtlaste» teatrietenduste vastu on kahetsusväärne äärmus, millele tark täitevvõim peab targalt ja demokraatlikult reageerima. Tähendab, seesama «täitevvõim», kes mõni päev tagasi rääkis oma Krimmile pühendatud kõnes «rahvusreeturitest» (natsional-predateli Putini versiooni järgi, «Mein Kampfis» oli kasutatud sõna Nationalverräter).

12. märtsil vallandas Mamut lenta.ru peatoimetaja Galina Timtšenko, kes kümne aastaga tegi sellest portaalist populaarseima netilehe, ja määras tema kohale Kremlile truu tegelase, kes teatas mõni päev hiljem, et lenta.ru lugejaskonda poliitika enam ei huvita. Koos Timtšenkoga lahkus töölt pea kogu toimetus.

14. märtsil blokeerisid Vene võimud põhjusi sisuliselt seletamata kolm opositsioonilist netiväljaannet ej.ru, grani.ru ja kasparov.ru ning opositsiooni liidri Aleksei Navanõi (kes, muide, istub koduarestis) lehe Livejournalis.

Runetis on veel muidugi iseseisvaid poliitilisi väljaandeid, nagu näiteks slon.ru ja mõned veel, suhteliselt – väga suhteliselt – iseseisvaks üritab jääda infoagentuur Rosbalt, kuid valik läheb muudkui kitsamaks ja ka need, kes alles, muutuvad üha «ettevaatlikumaks».

Üldine suund on sinnapoole, et üsna varsti ei ole Runetis muid vaba informatsiooni allikaid kui vene keeles töötav välismeedia ja sotsiaalvõrgud. Kui needki.

Ka Venemaa infoagentuure ei saa enam kahjuks ammu pidada usaldusväärse info allikateks. RIA Novosti läks vastloodud suure propagandakontserni koosseisu, mille uus juht, riigitelevisiooni saatejuht Dmitri Kisseljov, rääkis oma alamatele siiralt, et unelmad puhtast ajakirjandusest on tema arust jama, tuleb tegeleda propagandaga.

Aga ka TASS ja Interfax edastavad kuulekalt Kremli ja välisministeeriumi valesid. Nad tegid seda muidugi ka varem, kuid nüüd on see valede voog tänu Ukrainale võimendatud ning kogu see «infotegevus» toimub, nägu näha, uuel maastikul.

See kõik tekitab küsimuse: kuidas tagada ja tugevdada oma sisemist infojulgeolekut? Mõned Eesti poliitikud räägivad neil päevil, et eestivenelastel on Eestis ja ELis hea elada ning see ongi meie julgeoleku tagatis. Kahjuks on see veidike naiivne lihtsustamine.

Esiteks, Moskva pole kunagi hoolinud ei välisvenelaste tegelikust olukorrast, ei nende saatusest ega nende hoiakutest. Vaatame venelaste olukorda Türkmenistanis, teisalt Moskva lausvalesid venelaste tagakiusamisest Ukrainas.

Teiseks, üks võrdlus, lonkav nagu ikka. Paarkümmend aastat tagasi kuulsid eestlased samuti suure liidu fännidelt: no te elasite ju kõikidest vabariikidest paremini, mis teil küll hakkas? Vastuseks oli Lauristini «Olgem vaesed, aga vabad».

Jah, ilmselt on enamik eestivenelastest Eestile lojaalsed. Ent kui ülejäänud on n-ö teisest kultuurist pärit, neil on, nagu Venemaa venelastelgi, lihtsalt teine arusaam vabadusest, aususest, inimväärikusest suhetes võimuga näiteks, siis see lihtlabane kalkulatsioon ei toimi. «Olgem vaesed, aga uhked impeeriumi alamad tsaari hoolitseva käe all.»

Selline hoiak pluss üha suurenev propagandatulv võivad korda saata imesid. Ning neid, kes Vene lippu lehvitades lähevad jälle vaateaknaid sisse lööma, leidub iga kell küllaga. See pole süüdistus «viienda kolonni» aadressil, see on konstateering, et pinnas olukorra destabiliseerimiseks on ikkagi olemas. Kõik sõltub sellest, kes seda pinnast künnab ja mida külvab.

Võib-olla peaks Eesti ettevaatlikult mõtlema, kuidas saaks Vene TV mõju või isegi levi piirata. OSCE võib küll väljendada pahameelt selle üle, aga kui tegemist on teadliku ja sihiliku valede levitamisega, nagu praegu Ukraina suhtes, seejuures kunstlikult tekitatud sisulise monopoli tingimustes, siis ehk ei saagi enam juttu olla sõnavabadusest, st ideede ja vaadete vabast konkurentsist.

Võib-olla peaks mõtlema selle peale, millega võiks üritada seda propagandatulva kasvõi osaliselt adekvaatselt asendada. Arvata võib, et lähiajal «vabanevad» Venemaal üsna paljud adekvaatsed ja andekad ajakirjanikud ja mõned meediamänedžerid. Mõned neist mõtlevad kindlasti ka emigratsioonile. Ida-Euroopa meediaärid võiksid neile tööd pakkuda oma venekeelsetes väljaannetes. Või, mis näib ahvatlevamgi, mõned ärid ja fondid võiksid toetada uue kvaliteetse ühiskondlik-poliitilise venekeelse portaali loomist. Toimetus asuks näiteks Narvas või Daugavpilsis ja tal oleksid võimalust mööda korrespondendid ja stringerid üle Venemaa.

Mõelgem, üritagem.


3 mõtet

•    Arvata võib, et lähiajal «vabanevad» Venemaal üsna paljud adekvaatsed ja andekad ajakirjanikud ja mõned meediamänedžerid. Ida-Euroopa meediaärid võiksid neile tööd pakkuda oma venekeelsetes väljaannetes.

•    Impeeriumimeelne hoiak pluss üha suurenev propagandatulv võivad korda saata imesid. Ning neid, kes Vene lippu lehvitades lähevad jälle vaateaknaid sisse lööma, leidub iga kell küllaga. See pole süüdistus «viienda kolonni» aadressil, see on konstateering, et pinnas olukorra destabiliseerimiseks on ikkagi olemas.

•    Mõned Eesti poliitikud räägivad neil päevil, et eestivenelastel on Eestis ja ELis hea elada ning see ongi meie julgeoleku tagatis. Kahjuks on see veidike naiivne lihtsustamine. Moskva pole kunagi hoolinud ei välisvenelaste tegelikust olukorrast, ei nende saatusest ega nende hoiakutest. Vaatame venelaste olukorda Türkmenistanis, teisalt Moskva lausvalesid venelaste tagakiusamisest Ukrainas.