Tartu Ülikoolis kaitstud piinlikke vigu täis bakalaureusetöö on toonud esile kõrgharidusega seotud probleemipuntra, mille lahtiharutamiseks ei piisa nädalatest ega päevadest.
Juhtkiri: ülikool, kuhu sa ometi lähed?
10. juuni 2010, 00:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid arutelu Eesti kõrghariduse tuleviku üle tuleb ette võtta, sest praeguseks on jõutud olukorda, kus Eesti Vabariigi vappi kandva bakalaureusediplomi võib saada (ja sellega teistesse maailma ülikoolidesse kandideerida) ükskõik kes ükskõik kui kehvasti kirjutatud diplomitöö eest.
Üks juhtum ei anna veel õigust üldistamiseks, kuid akadeemiliste ringkondade reaktsioonid näitavad, et avalikkuse ette tulnu on sügavamate probleemide tulem.
Süüdistused on kõlanud nn Bologna kokkuleppe aadressil, mis senise süsteemi kolmeaastase bakalaureuse- ja kaheaastase magistriõppega asendas.
Kuid see ei ole ainus põhjus. 29 riigi algatatud kokkuleppe, mida järgib juba pea 50 riiki, eesmärk oli ühtlustada kõrgharidus, et lihtsustada üliõpilaste vaba liikumist ülikoolide vahel.
Muidugi tähendab see ka lühemat õppeaega (seda peaks kompenseerima magistriõpe) ja ühtseid nõudeid, kuid probleemil on ka muud juured.
Üheks põhjuseks on kõrghariduse allutamine turustiihiale, nagu märkis ka Rein Veidemann teisipäevases Postimehes.
Majanduslik surve toota võimalikult kiiresti võimalikult suurt hulka lõpetanuid on muutnud ülikoolid masstoodangut andvateks kombinaatideks, kus üliõpilased ühelt formaliseeritud eksamilt teisele ja lõpuks juhendajani liiguvad, vahel ilma, et keegi nende teadmisi tegelikult kontrolliks.
Tehas aga väljastab järjekordse praaktoote, järjekordse kivi müüris. See, mille vastu praeguste professorite põlvkond ühe teise süsteemi ajal Pink Floydi kuulates võitles, töötab taas, ja mis eriti kurb, osaliselt nende vaikival nõusolekul.
Arvamus, et ülikoolide käed on seotud ja midagi muuta pole võimalik, ei pruugi päris õige olla. Ülikoolide rahastamispõhimõtteid vaadates ei ole see kerge, sest muutused peavad algama juba ministeeriumi tasandil.
Ülikoolide arengut määravatele positsioonidele trüginud haridusbürokraatidel tuleb tunnistada, et akadeemilist struktuuri peaks juhtima eelkõige ikkagi akadeemilistest huvidest lähtuvalt.
Õppejõudude soov luua ülikool, mis oleks akadeemilist arengut toetav kogukond, kus üliõpilasse võiks suhtuda kui tulevasse kolleegi, ei ole ju kuhugi kadunud. Kriis on muutuse vajalikkuse tunnistamiseks piisavalt suur.
Kui kõigel lastakse minna, võib järgmisena oodata reaktsioone teistest Euroopa ülikoolidest, kuhu mõni kodumaine praaktoode, diplom taskus, meie akadeemilise häbi kõigile vaatamiseks viib.