«Üheksandikud» – mida me sellest õppisime?

Kaader ETV sarjast «Üheksandikud» Foto: Mati Hiis / Õhtuleht

Ka suurtest raskustest on võimalik üle saada – see on telesarja «Üheksandikud» peamine mõte, kirjutab Raivo Juurak Õpetajate Lehes.

Nii mõistab telesarja «Üheksandikud» Tallinna Kuristiku gümnaasiumi direktor, kelle koolis sari üles võeti. Ta märgib, et oli vaatajaid, kellel tekkis «Üheksandike» esimesi osi nähes lootusetuse tunne: lapsed haigutasid päev läbi, hakkasid õpetajatele vastu, ei teinud, mis vaja. Küsiti, kas siis selline ongi tänapäeva kool. Kuid aja jooksul märkas vaataja, et olukord muutub tasapisi paremaks, ja kevadeks oli see juba üsna teine klass. Seega oli teleprojekt «Üheksandikud» pedagoogilises plaanis edukas, ja seda tulebki rõhutada. Kuid missugused on olnud selle projekti head ja vähem head õppetunnid Kuristiku gümnaasiumile? Arutame seda küsimust direktor Raino Libliku ja 10. klassi õpilase Mihkel Nurmsiga, kes «Üheksandikes» õpilasena kaasa tegi.

Uus algus tõstab klassi moraali

Direktor Liblik toob kõige positiivsemana esile tõsiasja, et uue alguse võimaldamine oli sellele raskele klassile suureks abiks. «Koolimaja oli värskelt renoveeritud ja sinna tuli viis uut õpetajat. Klassile oli see täiesti uus algus ja selle mõju oli selgelt tuntav. Õpilased hakkasid tõsisemalt õppima.»

«Üheksandike» õpilane Mihkel Nurms meenutab: «Paljud suutsid enne seda projekti vaevalt õpiku lahti teha, kui huvi kadus. Soovid ja eesmärgid olid suured, kuid nende saavutamiseks ei suudetud midagi teha. Mul endal oli ka selline periood. Kui seda filmiprojekti poleks olnud ja meid nii hullult tagant ei oleks utsitatud, siis ma ei tea, kui paljud meie klassist oleksid klassi lõpetanud.»

Igal õppeaastal tuleks mingi osa klassi õpetajaid välja vahetada, leiab Mihkel Nurms nüüd. «Nii oleks õppimine kogu aeg uus. Võib-olla vajusime kaheksanda klassi lõpuks ära ka sellepärast, et meil olid olnud aastast aastasse ühed ja samad õpetajad – kõik seisis nagu paigal.»

Direktor Liblik on nõus, et mõnigi õpetaja võib hakata ennast mingist hetkest kordama, ammendada end klassi jaoks, kuid iga-aastast õpetajate vahetamist ta siiski õigeks ei pea. Kool vajab ka rutiini ja üheainsa aastaga ei pruugi õpetaja nii raskes klassis häid tulemusi saavutadagi. «Projekt on kõige parem viis vaheldust kooli tuua ja projekte on Kuristiku kool teinud teisigi,» rõhutab Raino Liblik.

Tuntud inimesi tasub kooli tuua

«Kohtumised tunnustatud inimestega tõstsid silmanähtavalt «Üheksandikea» kaasa teinud õpilaste moraali,» nendib direktor Liblik. Õpilased ei otsustanud ise sportlaseks või poplauljaks hakata, kuid mõistsid, et koolis on olnud probleeme paljudel ja paljud on nendest ka üle saanud.

Mihkel Nurms meenutab, et Tanel Padar oli neile varem täiesti võõras, aga filmiprojekt tõi ta lähedale. Paljude üllatuseks selgus, et Padarilgi oli olnud koolis raskusi. «Pärast selliste inimestega kohtumist tundsime iga kord, et meil on natuke rohkem energiat pingutamiseks,» meenutab Mihkel Nurms.

««Üheksandike» projekti üks suur pluss oligi see, et koolil tekkis vahendeid ja ka inimesi, kes said neid kohtumisi korraldada,» ütleb Liblik.

Inimesed on tegelikult mõistlikud

Raino Liblik on väga rahul ka sellega, et ei õpetajad, õpilased ega lapsevanemad olnud sarja tegemise vastu, samas kui mõnes koolis võideldakse isegi turvakaameratega. Inimesed avalikkust ei kartnud ja see on andnud juba positiivset tagasisidet. Lasnamäe lapsevanemad tunnevad nüüd oma kooli paremini, oskavad hinnata selle õpetajate pühendumust ja ka värskelt renoveeritud ruume.

«Võttegrupp oskas filmimise vastuvõetavaks teha,» toonitab Mihkel Nurms, «algul oli kaamera tunnis iga päev, et harjuksime sellega. Pärast seda hakati harvemini käima, aga siis ei teinud keegi enam kaamerast eriti välja.» Nurms lisab, et «Üheksandikesse» suhtusid inimesed mõistvalt. Tema enda vanemad, sõbrad, tuttavad küsisid vahel kas tõesti oli nii, kuid väga palju ei päritud, sest kodudes teati, mis koolis juhtub − õpilased räägivad sellest kodus.

Algul paar õpetajat kahtles, kas tasub näidata õpilasi, kes ei suuda õppida. Nüüd ütlevad nii õpetajad kui ka inimesed väljastpoolt, et «Üheksandike» filmimine oli Kuristiku koolile tore aeg ja ainulaadne võimalus, millest kool oskas julgelt kinni haarata.

Tõstatati üldisemaid probleeme

«Algul püüdsid mõned kriitikud väita, et Kuristiku kool on eriliselt nõrk ja teistel koolidel selliseid probleeme pole,» meenutab Liblik. Tegelikult on sarnaseid klasse paljudes Eesti koolides. Sealt ka vaatajate üldiselt mõistev suhtumine ja huvi. Igas koolis on ju lapsi, kellel on kodus midagi pahasti, kelle pea ei võta matemaatikat, kes ütlevad halvasti, kes vajavad keskmisest väiksemat klassi, tugevaid tugiteenuseid, igapäevast tegelemist. «Üheksandikud» tõstatas tõsise küsimuse: mitu õpilast peab raskustega õpilaste klassis olema. Kindlasti mitte sama palju, kui on ühes klassis näiteks Treffneris, on Raino Liblik veendunud.

Kui seda projekti saaks korrata, mida siis teisiti teha?

Oma õpetajad ei olnud halvemad

«Infot tuleks rohkem jagada,» leiab Liblik. Saadet reklaamivates klippides rõhutati, et uued õpetajad on Eesti parimad. Sellest kippus jääma mulje, nagu ei oleks Kuristiku kooli õpetajad sama head. Mihkel Nurms: «Meie klassi eelmised õpetajad ei olnud üldse halvad. Näiteks matemaatikaõpetaja oli isegi väga hea. Meil olid ka tugiõppe tunnid, kus oli väga hea õppida, sest sinna tulid kõik vabatahtlikult ja keegi kedagi ei seganud.»

Nurms meenutab, et võttegrupp isegi rõhutas, et uusi õpetajaid ei tooda sellepärast, et nad on teistest paremad, vaid keskkonna muutmiseks − et õpilased muutuksid. «Kaheksandas klassis oli meil selline vanus, et lihtsalt pidime koolis peamiselt lollitama. Kui üheksandasse tulime, siis olid uued ruumid ja uued õpetajad. Tundus loomulik, et peab asja tõsisemalt võtma.»

Raino Liblik lisab, et uutel õpetajatel oli isegi mõnevõrra kergem, sest üheksandas klassis olid lapsed juba aasta võrra vanemad ja arukamad.

Lapsed ei olnud õpetamata

Leidus neidki, kelle arvates polnud Kuristiku kool oma õpilasi üldse õpetanud. Selle väitega ei ole Raino Liblik nõus. «Üheksandikel olid head õpetajad ja nad õpetasid hästi,» ütleb ta. Ligi pooled klassist käisid tugiõppe tundides. Kool ostis Miksikeselt pranglimist, kasutas «GeoGebrat», et matemaatikat õpilastele põnevamaks muuta. Koolil on nüüd sülearvutite klass, kus õpitakse matemaatikat Soome programmide järgi. Käitumisraskustega õpilaste väikeklassis õpib seitse õpilast. «Mahajääjatega tegeldakse meil palju,» toonitab Liblik.

Samas meenub talle, et algul oli isegi «Üheksandike» võttegrupp pisut pettunud, et Tallinna tippõpetajad ei pannud lapsi kohe viitele õppima. Alles aja möödudes nägid nad, et õpetajatöö on vahel peaga vastu seina jooksmine – miski ei mõju. Õnneks olid uued õpetajad visad, suutsid nädalast nädalasse kõik raskused välja kannatada. «Aga tugeva õpetaja tunnebki ära sellest, et ta saab halbadest asjadest üle ja jääb optimistiks,» ütleb Liblik.

Kaamera keskendub probleemidele

Mihkel Nurms märgib, et filmi vaadates jäi talle mulje, nagu oleks tema klassikaaslane Ronald pidevalt õpetajatega konfliktis olnud, ehkki tegelikult möödusid tunnid üldiselt ühegi konfliktita. «Et rahulikult töötavat klassi pole huvitav vaadata, koondasid filmitegijad oma filmi igat liiki juhtumisi,» arvab ta.

««Üheksandike» põhjal ei saa teha järeldusi kogu kooli kohta,» toonitab omalt poolt Raino Liblik, «sest tegemist polnud läbilõikeklassiga. Kuristiku gümnaasiumil oli tollal reaalainete ja keelte õppesuund. «Üheksandike» klass oleks jäänud mõlema suuna peal hätta ja seepärast õppisid nemad tavalisest rohkem oskusaineid: tööõpetust, kodundust jms. See ei olnud kindlasti kooli keskmine klass.»

Teiseks märgib Liblik, et «Ühek­sandikes» oli probleeme peamiselt nende õpilastega, kes olid mõnest teistest koolist välja langenud. Algusest peale Kuristiku koolis õppinud olid palju rahulikumad ja ka õppimises edukamad.

«Meie koolis käivad südamlikud lapsed, igaüks oma rõõmude ja probleemidega. Keegi ennast teistest paremaks ei pea. Õpetajate ja õpilaste suhted on meil üldjoontes väga head, nagu enamikus Eesti koolides,» ütleb direktor Raino Liblik lõpetuseks.