Jevgeni Ossinovski: noored peaksid vähemalt aastagi kutset õppima

Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski Foto: Kristjan Teedema

Ei ole vastutustundlik lasta noorel lahkuda koolipingist kutsealase ettevalmistuseta, eesmärk peab olema, et õpiraskustega noored saaksid vähemalt aastagi kutsekoolis õppida, ütles uus haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski (SDE) intervjuus Õpetajate Lehele.

Jevgeni Ossinovski, mida peate ministrina oma kõige tähtsamaks ülesandeks?

Uue valitsuse tööaeg kestab ainult üksteist kuud ja seepärast ei ole põhjust Eesti hariduses väga suuri muutusi oodata. Peamiselt hakkame tegelema juba varem käima lükatuga, selle analüüsimisega. See puudutab kõrgharidusreformi, üliõpilaste õppetoetusi, vene õppekeelega kooli, teaduse rahastamist. Need on valdkonnad, kus on tehtud otsuseid, mis on tekitanud küsimusi.

Kui midagi eraldi esile tõsta, siis väga tähtsaks pean ka normaalse konstruktiivse õhkkonna taastamist ministeeriumi, omavalitsuste ja koolide-õpetajate vahel. Vaja on saada üle pingelisest õhkkonnast, mille on toonud kaasa koolivõrgu reformimine ning õpetajate uued palgatingimused. Peame kõik üheskoos ja rahulikult läbi arutama, kuhu oleme jõudnud ja kuidas edasi minna.

Kus on olnud pinged teie hinnangul kõige suuremad?

Oleme ju kõik näinud, kuidas minister on süüdistanud omavalitsusi selles, et need ei ole õpetajatele palka välja maksnud, ja kuidas omavalitsused omakorda on süüdistanud riiki, et see pole eraldanud neile piisavalt raha. Vaiksema häälega on räägitud ka seda, nagu oleks koolid oma rahanappuses ise süüdi, sest nad on pakkunud õpilastele liiga palju õppekavasid jne. Selline õhkkond ei ole konstruktiivne. On selge, et ka olemasolevate seaduste raames tehtavad ümberkorraldused eeldavad omavalitsuste, ministeeriumi ja koolide koostööd. Hakata selles olukorras üksteist süüdistama – see ei vii kedagi sihile.

Koalitsioonilepe lubab koolil ka tugispetsialistidele palka maksta. Kas õpetajate palga arvelt?

Seda mitte. Otsime lisaraha, et suurendada õpetajate palgafondi ning leida ühtlasi vahendeid, et tugispetsialistide teenus oleks samuti riigi rahastatud. Eesti majanduse segast seisu arvestades on praegu veel raske öelda, kui suureks täiendavad summad kujunevad. Samas on minu kindel seisukoht, et riik ei saa oma käsi tugispetsialistide probleemist selle jutuga puhtaks pühkida, et riigi mure on seaduse järgi ainult õpetajate palgafond ja kõik ülejäänud hädavajalikud hariduskulud ei ole tema asi – las nendega tegeleb keegi teine. Loomulikult eeldab ka tugispetsialistide töötasu probleemi lahendamine ministeeriumi head koostööd nii koolide kui ka kohalike omavalitsustega.

Te lubate kehtestada taas normkoormused. See tähendab paindlikkusest loobumist?

Normkoormuse puhul on võtmesõna «soovitatav». Meie eesmärk on algatada omavalitsuste, ministeeriumi ja õpetajate organisatsioonide läbirääkimised, et leppida kokku soovitatav normkoormus. See on selleks, et õpetajal oleks tööandjaga läbirääkimisi pidades midagi kindlat, millele apelleerida. Kuid loomulikult ei ole õpetaja kohustatud normkoormustest kinni pidama, kuid tal on võimalik kooliga teistmoodi kokku leppida. Paindlikkuses iseenesest ei ole ju midagi halba. Aga kui palgaraha eraldab riik, siis riik ka kaasvastutab selle eest, et hariduse kvaliteet ja õpetaja normaalsed töötingimused oleksid tagatud.

Mis saab nüüd vene gümnaasiumist?

Minu seisukoht on alati olnud, et vene õppekeelega kool peab saavutama ühel ajal kaks eesmärki: tagama ühelt poolt hea eesti keele oskuse ja teisalt andma korralikud aineteadmised. Arvan, et üht ei tohi teisele ohvriks tuua. Olen alati rääkinud ka sellest, et eesti keele õpe peab olema praegusest tõhusam nii lasteaias, alg- kui ka põhikoolis. See, mida praegu tehakse, on minu hinnangul alg- ja põhikoolis tegematajäetu kompenseerimine gümnaasiumis. Üheksa aastat venekeelses põhikoolis õppinud lapsed peavad kümnendas klassis äkki keelenõuetele vastama. Lisaks veel spetsiaalsete õppevahendite nappus ja õpetajate vähene ettevalmistus. Sel aastal lõpetab vene gümnaasiumi esimene lend noori, kes on kolme aastaga läbinud 60 protsenti õppemahust eesti keeles.

Ma ei arva, et peaksime üheteistkümne kuuga siin midagi totaalselt ümber tegema. Pigem püüame analüüsida, kuidas on see reform mõjutanud õpitulemusi ja üldist õhkkonda koolis. Vaatame, kas on mõistlik sellele asjale natuke paindlikumalt läheneda, et need kaks olulist eesmärki – õppe­edukus üldiselt ja eesti keele oskus sealhulgas – oleksid võrdselt saavutatud. Probleem on ju teada – eesti keele kui võõrkeele eksamil saavad lapsed keskmiseks ainult 60 punkti, mis vastab hädavaevu B1-tasemele. Ja see on veel keskmine. Kui Tartu Annelinna gümnaasiumi keskmine on 89 punkti, siis mitmes Tallinna ja Ida-Virumaa koolis on see 40 punkti ringis. On selge, et neis koolides ei valda lapsed eesti keelt piisaval tasemel. Uurime, mis on igas koolis toimunud, ja siis vaatame, kas on võimalik seda olukorda kuidagi parandada.

Väga tõhus meetod on keele­kümblus …

Keelekümblus on kindlasti hea keeleõpetuse viis, kuid see metoodika on spetsiifiline ega sobi kõigile. Esiteks eeldab see väga professionaalseid õpetajaid ja teiseks tugevaid perekondi, kes oma lapsi kodus aitavad. Olen puutunud kokku mitme juhtumiga, kus keelekümblusklassidest läbi käinud õpilasel on nii vene kui ka eesti keele oskus palju pealiskaudsem kui puhtalt vene või eesti keeles õppijal. Olen näinud vene emakeelega inimesi, kes on õppinud 12 aastat eesti koolis ega oska kooli lõpetades ei eesti ega vene keeles kirjutada. Eesti keelt ei saanud nad piisavalt selgeks ja vene keelt keegi neile ei õpetanud. Minu meelest on see traagiline tulemus, kui Eesti haridussüsteemist läbi käinud noor ei ole kirjaoskaja.

Aga kus lapsel on tugev perekond, head metoodikud ja õpetajad, seal töötab keelekümblus suurepäraselt. Ei näe probleemi, miks ei võiks keelekümblust Eestis senisest laiemalt kasutada. Kuid samas peab olema võimalus õppida eesti keelt ka teistes õppevormides. Näiteks on põhikoole, kus õpitakse matemaatikat ühes paralleelklassis eesti, teises vene keeles. Õpilasi jätkub mõlemasse ja tulemus on see, et koolis pole keeleküsimuses pingeid.

Kas «erakapitali kaasamine» avatud ülikoolis tähendab õppemaksu?

Meile on antud üksteist kuud ja selle ajaga nii suuri pöördeid ei tehta. Kuid on fakt, et kõrghariduse uus rahastusmudel ei soosi mittepäevaseid, mittestatsionaarseid õppevorme. Mitmes ülikoolis on üleval nn avatud ülikoolide jätkusuutlikkuse küsimus. Seda on märkinud rektorid ja ülikoolide regionaalsed kolledžid. Täiskasvanuõpe on Eesti jaoks prioriteet, mistõttu tuleb see küsimus lahendada.

Kas avatud ülikool hakkab õppemaksu võtma? On olnud juhtumeid, kus õppijad on olnud nõus maksma, kuid õppekavasid, mis ülikoolid on rahapuudusel sulgenud, neile enam ei pakuta. Ei tahaks enne läbirääkimisi koostööpartneritega lahendusi välja pakkuda. Rektorid on selgelt viidanud, et probleem on olemas. Ootame nendelt konkreetseid ettepanekuid, mida saaks valitsuse tasandil arutada. Kui suudame selle aastaga midagi kokku leppida, nii et me kogu süsteemi pea peale ei keera, on valitsus valmis omalt poolt samme astuma.

Mis saab riigigümnaasiumidest?

Selle üheteistkümne kuuga ei ole mõistlik põhimõttelisi muutusi ette võtta. Jätkame tööd seal, kus kokkulepped riigigümnaasiumi avamiseks on sõlmitud või sõlmimisel. Ei näe mingit põhjust, miks peaks riigigümnaasiumidele käe ette panema. Samas on kindlasti alles küsimus, kuidas riigigümnaasiumide riiklik eelisrahastamine mõjutab munitsipaalgümnaasiumide elujõulisust. Siin seisab ees tõsine arutelu.

Missugune on teie tulevikuvisioon Eesti haridusest?

Üks tulevikuvisioon on koalitsioonilepingus: analüüsida koolikohustuse ea tõstmise võimalusi. Ma ei ole praegu kindel, et see idee leiab ainult positiivset vastukaja. Aga ligi kolmkümmend protsenti meie tööealistest inimestest on kutse- ja erihariduseta. Kümme protsenti noortest katkestab koolitee ja jõuab tööturule enne vajaliku paberi saamist. Euroopa Liit on välja arvutanud, et põhiharidust eeldavate töökohtade arv väheneb kümne aasta jooksul kakskümmend protsenti. Eesti liigub samas suunas.

Ei ole vastutustundlik lasta noorel lahkuda koolipingist kutsealase ettevalmistuseta. Peame vaatama, kuidas Hollandis ja teistes maades õpivad noored kuni kutsekvalifikatsiooni omandamiseni. Eesmärk peab olema, et õpiraskustega noored saaksid vähemalt aastagi kutsekoolis õppida, et nad tööturul hakkama saaksid. See on hästi oluline. Loomulikult tähendab pikem koolikohustuse iga suuremat tuge nendele, kes on sotsiaalselt nõrgemas seisus. Näiteks kutsekoolid vajavad sellistele õpiraskustega õpilastele mentoreid, kes suudaksid neid koolipingis hoida.

Eelnevaga seoses peame aga rääkima palgapoliitikast. Kui vaadata ettevõtete finantsjuhtide ja juristide palkasid, siis ei paista suurt rahapuudust olevat. Samal ajal kutsekoolist tulnud noort inseneri just üle ei kullata. Kas tegemist on Nõukogude ajast pärit hoiakuga, et kutsekoolist tulevad need, kes ei saanud ülikooli sisse? Eesti kutsekool on aga vahepealsete aastatega väga palju paremaks muutnud.

Mis põhimõttel hakkab gümnaasium saama tasuta koolilõunat?

Siin on kaks varianti: kas laiendada tasuta koolitoidu saajate ringi või suurendada juba saajatel toetussummat. Mõlema jaoks korraga paraku riigil praegu raha ei ole. Arvan, et esimese asjana tuleb laiendada saajate ringi, kas või põhjusel, et seada gümnaasium kutsekooliga võrdsetesse tingimustesse, sest kutsekooliõpilane juba saab riigi toel süüa. Riigi praegune toetus (0,78 senti) on tõesti väike, kuid loodame ka kohalike omavalitsuste jätkuvale solidaarsusele selles küsimuses.

Õpetaja palk.

Oleme kokku leppinud, et õpetajate palgad järgmisel aastal tõusevad. Aga täna pole vastutustundlik konkreetseid numbreid välja pakkuda. Vaatame, kuidas kulgevad eelarveläbirääkimised, milline on majandusprognoos, pärast seda saab öelda, kui palju riigi eraldatav palgafond reaalselt suureneb.