Mark Soosaar: Taandumine ja andumine

Mark Soosaar Foto: Postimees.ee

Tõelises kunstiteoses võib peituda mitu teost. Nagu igas sõnas ja teos. Heategu ühele võib osutuda kuriteoks teisele. Valel hetkel lausutud kiidusõna kõlab pilkamisena ja kunstiteose keelamine töötab parima reklaamina!  Kes teab, kas Ilmeti-Tüüri laul oleks muutunud selliseks peo tipphetkeks, sügavaid tundekeeli puudutavaks ettekandeks nagu eelmisel laulupeol Volkonski-Sisaski «Mis maa see on», ent nüüd võib «Taandujad» saada üheks eesti rahva järgmise üldkogu naelaks. Andumishetkeks meie väikesele ja ainsale kodumaale.

Peep Ilmeti mahukas tekstis on nii palju tasandeid! Nagu üldse meie parimates lauludes, kus mažoor läheb üle minooriks (Haava-Härma «Ei saa mitte vaiki olla») või kus patriootlik elurõõm kasvab veel isamaalikumaks, lausa morbiidseks kurbuseks (Koidula-Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm»). Kui vabariigi presidendi ja peaministrite kõnedes kõlavad pidevalt joviaalsed helistikud, ülekullatud päiksetõusud, siis kas vahel ei tohiks me sallida ja nautida ka melanhoolseid purpurpunaseid loojanguid?

Küllaltki pika elutee jooksul kogetud teatri- ja filmielamusi reastades meenuvad kõigepealt need, kus on mõeldud vaatajale, kus puudub lapidaarne tekst, kus nii visuaalne kangas kui helimaailm jätab ruumi mu enda fantaasiale. Sestap ei suuda ma taluda näiteks Michael Moore’i dokfilme, mis kaetud pealetükkiva ja ühemõttelise kommentaariga. Eelistan, lausa armastan Flaherty «Araanlast», sest tahan John Greenwoodi muusika saatel samastuda poisikesega kõrgel kaljul, märatseva Atlandi kaldal. Filmi komponeerides ehitad kaardimajakest, kus iga detail toetab ülejäänuid. Laulupeo kava on samuti suur tervik, mille kompositsiooni on muusikainimesed igati läbi mõelnud. Ühe laulu eemaldamine, palade järjekorra muutmine võib kardinaalselt muuta kava mõttearendust. Sestap oli hea kuulda, et sügavmõttelise teema «Aja puudutus» kava enam ei puudutata.

Samas aga paneb mind imestama, kuidas nii paljusid inimesi erutas ühe laulu kavast väljavõtmise katse ja samas ei liiguta avalikkust asjaolu, et kurjakuulutava kiirusega läheneb meie rahva tähtsaimale kohtumisplatsile – Tallinna lauluväljakule – ehitustegevus. Sõitsin paar päeva tagasi Piritale ja nägin kraanasid, mis kasvatavad kõrghooneid Valve Pormeistri meistriteose – ehitusmälestiseks tunnistatud Lillepaviljoni – ning lauluväljaku vahele. Meenusid pildid 1960. aastate Pravdast, mis uhkeldasid sotsialismi saavutusega – kõrghoonetega Kalinini prospektil Moskvas. Stereotüüpsed elamukastid alandasid Venemaale omaseid sibulkuplitega kirikuid murust madalamaks. Miks aga siin, iseseisva Eesti pealinnas, haarab erahuvi oma raudsesse haardesse paiga, kust algas laulev revolutsioon? Kus te olete, pealinlased? Miks te ei ütle võimulolijatele, et Tallinna tuleb arendada kui kogu riigi pealinna?

Eelmise laulupeo järel tõdesime, et tantsupidu tuleb pidada siinsamas, lauluväljaku kõrval, ning selleks oli siis seal ootamas veel täisehitamata ala. Riigikogu eelmises koosseisus sai algatatud eelnõu rahvuspargi rajamiseks Kadriorust kuni Pirita jõeni. Kahjuks ei Tallinna linnapea ega keskkonnaminister näinud selleks vajadust. Ju siis olid ja on neil mõlemal nimetatud territooriumil «sõbrad», kelle erahuvid seisavad kõrgemal rahvuslikest ideaalidest.

Piritalt linna tagasi sõites läks meel veel kurvemaks, sest Tallinna unikaalne siluett on lootuselt rikutud mahult palju suuremate, graatsilist gooti tornimeloodiat lämmatavate kastidega. Seda nähes poebki hinge mõte enam mitte koduriigi pealinna tulla, tahtmine oma meresaarekesele taanduda, läbirändajate luikede laulukoori imelistele helidele anduda…