USA politoloog Paul Goble kirjutab, et Lennart Merile oleks parim sünnipäevakink see, kui Eesti Ukraina-küsimuses juhtohjad enda kätte võtaks.
Paul Goble: Lennart Meri ja Krimmi kriis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Lennart Meri oleks sel laupäeval, oma 85. sünnipäeval meiega, tuletaks ta, kaval pilk silmis, eestlastele meelde, et 1929. aasta 29. märtsiga seotud olulisim sündmus ei puudutanud sugugi teda ennast. Pigem oli selleks hoopis Ameerika diplomaadi George Kennani saabumine Eestisse. Just sel päeval ületas Riiast tulnud Kennan Valgas Eesti piiri, et sõita edasi Tallinna USA esindust avama.
Tõenäoliselt teeks president Meri seda just nüüd, just sellel aastal, et anda niimoodi eestlastele – ja kõigile teistelegi, sest tema kuulajaskond ületas alati oma rahva piirid – veidi juhtnööre. Peamiselt selle kohta, kuidas käituda olukorras, kus Vladimir Putin on annekteerinud Krimmi ja ähvardab jätkuvalt Ukrainat, endisi liiduvabariike ning Eestit, Lätit ja Leedut. Hoolimata sellest, et viimased on nüüdseks uhkelt NATO täisliikmed ja võivad eeldada, et on seeläbi täielikult kaitstud.
On kolm põhjust, miks ma nii arvan.
Esiteks, nagu selgitas Kennan ja millega Meri igati nõus oli, on agressoriga silmitsi sattudes parim käitumisviis agressori ohjeldamine. Seda eriti siis, kui agressor ei ilmuta vähimatki kavatsust minevikuga lõpparvet teha ja tagasi tõmbuda. See käitumisviis nõuab nende julgeoleku tagamist, keda agressor ohustab, millega kindlustatakse, et agressori ja riigi tegevuses avalduvad põhimõttelised vastuolud toovad lõpuks kaasa agressori langemise.
Meri toetaks selleks kõigi nende riikide julgeolekugarantiide tugevdamist, keda Putin praegu ähvardab, ja kahtlemata ta mõistaks, kui suur iroonia peitub praeguses olukorras. Putin on oma agressiooniga teinud midagi sellist, millega pole keegi varem hakkama saanud: ta on ühendanud ukrainlased Moskva ja Venemaa vastu (või vähemalt selle Moskva ja selle Venemaa vastu, mida Putin kehastab).
Et mitte liialt sõnu kulutada – ja seda põhimõtet eelistas ka Meri –, ütleks lihtsalt: Putin on loonud Venemaa ümber Balti riikidest ja Poolast koosneva «kordoni». Vaevalt saab seda tema võiduks pidada, kui palju ta ise ja tema propagandistid seda ka ei väidaks.
Teiseks, nagu selgitas Kennan ja millega samuti Meri igati nõustus, eksisteerivad teatavad geopoliitilised tõsiasjad, mida ühe või teise poole tegevus võib mingil määral küll mõjutada, aga mitte olematuks muuta. Kõige olulisem kirjatöö, mille Kennan üldse kirjutas, oli nõndanimetatud pikk telegramm. («Pikk telegramm» on tekst, mille Kennan saatis 1946. aasta veebruaris USA riigidepartemangule. Ta kirjutas seal, et Nõukogude Liit otsib võimalusi oma mõjuvõimu laiendamiseks lääne arvelt, ning kutsus USAd Nõukogude Liidu suunal ellu viima «pikaajalist, kannatlikku, kuid kindlat ja valvsat ohjeldamispoliitikat» – toim). See kirjatöö sai ohjeldamise aluseks.
Kõige olulisem raamat, mille Meri üldse kirjutas, oli «Hõbevalge». Neid kaht seob tõdemus, et geograafia loeb ja pelgalt nimetuste muutmisega seda olematuks muuta ei saa.
Sellest tõdemusest johtuvalt ütleks Meri eestlastele, et nad on NATO ridades seetõttu, et nad on ohus. Ja et lääneriikide allianss on küll julgeoleku mõttes väga tähtis, aga see ei ole siiski mitte lõplik garantii. Vaieldamatult on Eesti NATOsse kuuludes idanaabri suhtes paremas olukorras kui kunagi varem, kuid eestlased peavad mõtlema, mida nad saavad ise ära teha ja kuidas ehitada oma riik üles nii, et Moskva ei suudaks kunagi sellest jagu saada.
Ning kolmandaks, nagu selgitaks Kennan ja millega ka Meri nõustuks, on Eestil ja eestlastel sellises olukorras võimalus mängida rolli, mis ületab kaugelt nende suuruse. Välisministri ja presidendina suutis Lennart Meri oma oskuste ja mõistusega etendada osa, mis ületas kaugelt selle, mida võinuks oodata lõppeks ikkagi väga pisikese riigi juhilt. Ta ütleks kindlasti, et eestlastel on taas aeg suu lahti teha ja haarata enda kätte juhtohjad, sest nad mõistavad oma kibedate kogemuste tõttu hästi, mis on kaalul Krimmis ja Ukrainas.
Kui eestlased seda teevad, siis olen kindel, et Lennart Meri rõõmustaks südamepõhjast, sest talle on tehtud parim sünnipäevakink, mida vähegi võib ette kujutada.
Lennart Meri 85. sünniaastapäev
• Täna kell 18 tähistatakse EELK Viimsi Püha Jaakobi kirikus Lennart Meri 85. sünniaastapäeva.
• Sündmuse avab oma kõnega Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.
• Kirikus avatakse Lennart Meri mälestusbareljeef, Viimsi vallavanem kuulutab esmakordselt välja ja annab üle president Lennart Meri 2500 euro suuruse stipendiumi.
• Mälestuskontserdil esineb ansambel Eesti Keeled koosseisus Jaak Johanson, Riho Sibul, Ain Agan, Jaak Sooäär, Pille Karras ja Tuule Kann.
• Pärast kontserti avatakse Rannarahva muuseumis Lennart Merile pühendatud näitus «Hõbevalgeim. Rävala hiilgeaeg».
• Velise kultuuri ja hariduse selts kutsub kõiki tähistama laupäeval, 29. märtsil Lennart Meri sünniaastapäeva ja süütama lõkked paikades, mis paiknevad võimalikult lähedal mõttelisele joonele Ebavere mäe ja Kaali järve vahel – seega oletatavale Kaali meteoori teekonnale.