Kui võrrelda vaimse puudega inimeste võimalusi iseseisvaks elu Eestis ja lääneriikides, vaatab vastu kurb reaalsus. Eestis sündimine tähendab väiksemat tõenäosust, et inimene saab ise hakkama, saab käia tööl või luua oma pere. Probleemi juured on ühiskonna hoiakutes, mida ilmekalt näitas ka hiljutine haridusinimeste avaldus, milles kritiseeriti haridus- ja teadusministeeriumi kaasava koolihariduse teemat. Selmet võidelda suurema toe eest kaasava koolihariduse pakkumisel, saatsid haridusinimesed ühiskonnale sõnumi, et vaimupuudega lapsed ei peakski üldse tavakoolis käima.
Ükskõik, kui hea õppemetoodika ja õpetajaskond on erikoolis, ei saa laps sealt tavakooliga võrdväärseid kogemusi ja oskusi, millega hakkama saada pärast kooli tööturul ja iseseisvalt ühiskonda panustades. Koolil on oluline roll mitte ainult teadmiste andmises, vaid ka laste muul moel eluks ettevalmistamises. Koolis õpitakse suhtlema endast teistsuguste inimestega, õpitakse koostööd. Võttes vaimupuudega lapselt võimaluse õppida teistega koos tavakoolis, vähendab see tema võimalusi tulevikus iseseisvalt hakkama saada ning võimalikult täisväärtuslikku elu elada. Ka tavakooli õpilane jääb ilma kogemusest ja teadmisest, et ühiskonnas on erinevad inimesed, sealhulgas intellekti- ja vaimse puudega inimesed, oskusest nendega lävida ja koostööd teha.
Puue ei ole puudega inimese probleem, see on ühiskonna probleem. Riigil on kohustus luua kõigile ühiskonna liikmetele võrdsed võimalused ühiskonda panustamiseks ja võimalikult täisväärtusliku elu elamiseks. Selle saavutamise oluline osa on kaasav kooliharidus. Kohustus pakkuda puuetega lastele võimalus õppida koos teiste lastega tavakoolis on kirjas näiteks puuetega inimeste õiguste konventsioonis, mille Eesti ratifitseeris paar aastat tagasi, ent mille rakendamine edeneb visalt. Põhjendamatu segregatsioon on puuetega laste diskrimineerimine ja nende inimõiguste rikkumine.