Lauri Vahtre

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Varasemate põlvkondade vanaemad osalesid oma lapselaste kasvatamisel. Selleks et Eesti pered julgeksid hakata rohkem lapsi saama, peaks vanavanemad taas hakkama oma aega lapselastele pühendama, kirjutab ajaloolane ja riigikogu liige Lauri Vahtre (IRL).

See võib tunduda imelik – hakata praeguses pingelises, sõjaohtlikus olukorras arutlema eesti rahva iibe üle. Kuid samas miks mitte. Kui iive on negatiivne ja rahvast iga aastaga vähemaks jääb, peaks iga aeg sobima. Kui jääme ootama, millal Vene-oht üle läheb, jäämegi ootama.

Loomulik iive on juba pikemat aega negatiive enam-vähem kõigis Euroopa rikastes riikides, samuti Jaapanis. Juba see tõsiasi üksi teeb tühjaks väited, nagu oleks eestlaste arvu kahanemises süüdi meie väidetav viletsus, väikesed lastetoetused, sotsiaalne ebaturvalisus, mõni konkreetne poliitik, erakond vms. Euroopa viimase kolme-neljakümne aasta kogemus näitab hoopis, et heaolu vähendab iivet, mitte ei suurenda seda, ja kui teraselt jälgida, siis on see fenomen jälgitav juba mitmesaja aasta jooksul.

See on valdkond, kus kultuur ulatab käe inimloomuse ürgpragmaatilisele, et mitte öelda loomalikule poolele. Suure, kui mitte valdava osa kultuurinormidest võib taandada eesmärgile kanda edasi esiteks oma liiki kui tervikut, teiseks oma hõimu või populatsiooni ja lõpuks oma isiklikke geene. Need eesmärgid on meisse kodeeritud väga sügavale, neid järgib iga keel ja kultuur. Kõikjal luuakse laule ja monumente oma elu hinnaga oma hõimu või rahva päästnud kangelastest, kõigist rahvustest emasid-isasid peab lennukis eraldi hoiatama, et häda korral tuleb hapnikumask panne pähe kõigepealt endale ja alles siis lapsele (geenide edasikandmise instinkt nimelt sunnib vastupidi käituma).

Et inimkond, populatsioon ja isiklikud geenid kestaksid, on inimkond sadu tuhandeid aastaid järginud teatud reegleid, mille tuum on äärmiselt – või koguni ehmatavalt – ratsionaalne. Abielusid ei sõlmitud armastusest, vaid need olid sama vajalikud kui igapäevane töö. Otsiti terveid ja tugevaid; et emane oleks võimalikult emane ja isane võimalikult isane, tagamaks järglaste sünni ja nende jõudmise viljakasse ikka. Kuna lapsi suri palju, tuli neid sünnitada palju. Kuid oluline oli ka elujõud, töökus, intelligentsus – kas sinust ka (pere)meest ja isa on? kas sinust ka (pere)naist ja ema on?

Eelnev on triviaalsus. Kuid tegelikult ei lõppenud liigi/populatsiooni/individuaalsete geenide edasikandmise kohustused laste üles­kasvatamisega ja see asjaolu on kuidagi unustusse vajunud.

Loodus on inimsoo varustanud ühe olulise omadusega. Naiste viljakus kaob eas, kus nad on veel täie tervise ja töövõime juures. See päästab nad nurgavoodist – kuid mõistab lapselapsi hoidma. Vähemalt aastatuhandeid on see nii olnud. Vanaema hoiab põnne, et ema saaks põllul rügada ja isa jahil käia. (Teiste liikide juures leiame mitmesuguseid muid variante; suhteliselt levinud on lasteaed, st järglaste kollektiivne kasvatamine: lõvid, kaelkirjakud jpt. Inimkond on sedagi rakendanud ilmselt juba sadu tuhandeid aastaid, kuid ka sel juhul valvab laste järele tavaliselt keegi vanem inimene.) Veidi liialdades võib nentida: emad pole kunagi ise lapsi kasvatanud, seda eksperimenti teeme me praegu esmakordselt. Ja imestame, miks nii raske on.

Miks just vanavanemad, mitte keegi ega miski muu? Põhjus võib peituda kultuuris. Sedamööda, kuidas inimene loomariigist irdus, muutus talle aina olulisemaks see informatsioon, mida ei antud edasi mitte geenide, vaid õpetuse ja kasvatusega, nt tööoskused, aga ka sotsiaalsed oskused ja kõlblusnormid (mille lõppeesmärk on ikka ja jälle liigi/populatsiooni/geenide edasikandumine). Kokkuvõttes kultuur. Mida rohkem sellist informatsiooni akumuleerus, seda suuremaks muutus oht, et see edasiandmise käigus moondub. Nagu suust suhu liikuv kuulujutt, millel lõpuks tegelikkusega enam seost pole. Seetõttu oli otstarbekas edasiandmiste arvu minimeerida ja korraldada kultuuri kõige põhilisemate osiste, eeskätt kõlbelise maailmapildi kandumine mitte põlvelt põlvele, vaid üht põlve vahele jättes – vanavanematelt lapselastele ja neilt omakorda nende lapselastele. Selline õmblusmeetod põimib kultuurikanga kokku palju tihedamalt ja tugevamalt kui vanemailt-lastele-süsteem.

Muidugi on öeldu lihtsustus. Vanemad on laste kasvatamisest ja õpetamisest alati osa võtnud, lisaks varieerub ema ja isa roll sõltuvalt lapse soost ja vanusest. Kuid kellel on olnud õnn kasvada vanaema-vanaisa süles ja käekõrval, see mõistab, mida ma silmas pean.

Tänapäeval eelistavad paljud vanavanemad lapselaste kantseldamisele niinimetatud täisväärtuslikku elu, kultuurihuvide rahuldamist, reisimist, sportimist. Miks nad seda vanasti ei teinud ja teatri asemel kirikus käisid? Vastus on ilmne: lapselaste kantseldamine oli nende pensionifond ja matusekindlustus, ilma selleta ei saanud. Rõhuv enamik töid olid füüsilised ja kelle füüsis enam ei kandnud, selle võis ühiskond mõne mäe otsa surema saata või viletsusse mõista (nt külakorda käiv vallasant). Lapselaste hoidmine oli üks väheseid vanurile jõukohaseid töid, pealegi ülimalt oluline.

See ongi kolme põlvkonna lastekasvatusmudel. Läänemaailmas oli see üldine veel 20. sajandi keskpaiku ja hakkas siis taanduma sedamööda, kuidas arenes pensionisüsteem ja paranes vanade inimeste olukord.  

Paar inimpõlve tundus kõik ilus olevat. Seeniorid võisid pensionile jäädes õhata: nüüd elu alles algab, ja maailma avastama sõita. Keskealisedki said tänu kodumasinatele ja lasteaedadele esialgu hakkama. Kuni kümme-kakskümmend aastat tagasi jõuti järgmise, sedakorda absoluutselt otsustava teelahkmeni. Viljakas eas mehed ja naised hakkasid endalt küsima: oot, aga miks me üldse lapsi peaks saama? Ilma on ju mugavam? Vanapõlve turvajaks neid vaja ei ole, selleks on pension. Kui nad väiksed on, siis nad kakavad ja kisavad, kui suuremaks saavad, hakkavad pätti tegema. Nad röövivad aega, nad segavad töötamist ja eneseteostust. Iseäranis juhul, kui ma olen naine. Parem ei. Või no olgu, üks. Igaks juhuks.

Lisandusid mõttetused. Lapsed peavad sündima armastusest, mitte vajadusest; naine ei ole sünnitusmasin; laste saamine või mittesaamine on igaühe isiklik asi. (Samas, «inimväärne» vanapõlv on justkui kõigi asi ja seda võib häälekalt nõuda.) Iga vihje, et laste saamine on kohustus, kasvõi moraalne, kutsub esile tohutu solvumise ja pahameele. Paraku näitavad arvutused, et varsti ületab tööealiste/pensioniealiste suhe kriitilise piiri. Pensioniiga tuleb tõsta, kuid isegi see ei päästa, kui lapsi sünnib alla taastetaseme. Terendab olukord, kus raha enam ei aita, sest raha eest pole kedagi palgata. Pensionipõlve teeb mugavaks ja elamisväärseks siiski teine inimene, mitte rahapaber, mida väljasureva rahva viimased vanaätid parimal juhul tulehakatuseks võivad kasutada. Isegi 500-eurone ei ulata sulle öökapilt veeklaasi.

Loomulikult on võimalik hakata tööealisi võõrsilt sisse vedama. Kuid see on variant, mida ma isegi arutada ei taha.

Osutub, et ainus võimalus iivet positiivseks pöörata on vanaisade ja vanaemade tagasitulek. «Kellele vanaema, kellele ämm,» ütleb vana võllanali ja tõepoolest – kes meist siis ikka tahaks pühapäevahommikul pesuväel kööki tatsates kohtuda rangepilgulise ämmaga? Kuid see on juba järgmise ringi küsimus, kõigepealt on oluline teadvustada, et laste arv sõltub otseselt sellest, kui palju abi vanemad laste kasvatamisel saavad. Raha on hea, kuid lapsevanemad vajavad kõige rohkem hoopis aega, ja seda saab anda seeläbi, et hoida ja kasvatada nende lapsi.

Jõuline ja eesmärgistatud panustamine lasteaedadesse ja lastehoidu aitab, seda näitab Prantsusmaa kogemus. Kuid veelgi enam aitaks, kui laste kasvatamisse tuua tagasi kolmas põlvkond. Ilmselt võikski tegu olla mingi segasüsteemiga lasteaiast ja klassikalisest kodusest vanaemast.

Praegu ei aitaks meid demograafilisest august välja isegi see, kui eesti rahvas saavutaks sündimuskordaja 2,1. Lavale peaks astuma inimpõlv, kes võtab kätte ja hakkab saama kolm, neli, viis last naise kohta – et saavutada keskmiseks tasemeks, ütleme, 3,0. Mis oleks juba midagi.

Utoopia? Võib-olla tõesti. Ent fantaseerigem pisut. Ümberringi on palju mehi, kes pole leidnud õiget, ja palju naisi, kes pole leidnud õiget; suur osa neist jäi üldse lasteta, suur osa ühe lapsega.

Võib-olla pole päris utoopiline hakata mõtlema mehhanismidele, mis võimaldaks (riigil? omavalitsusel? kodanikuühendustel?) neile öelda: kõik ei ole kadunud! Te küll ei saanud isaks ega emaks, aga te võite veel saada vanaisaks või vanaemaks. Kui mitte geneetilises mõttes, siis praktiliselt ja emotsionaalselt – öeldes mõnele noorele perele: sigitage ja sünnitage rahus, küll ma kasvatan, käin jalutamas ja loomaaias, õpetan kuduma, räägin vanapõlve jutte, võtan päevadeks ja nädalateks enda juurde. Teie murdke tööd, arendage ennast ja puhake ka.

Midagi samasugust peaksid ütlema ka need, kellel on lapsed. «Andke minna! Tulevik on tume, ärge pensionifondidega eriti arvestage, ainus lootus on isiklikud lapsed. Kuningas Leari kogemus ütleb, et igal kolmandal on südametunnistus olemas, aga kuna alati on kasulik ka väike varu, siis soovitame kuut. Ärge muretsege, meie hoiame, me juba tahamegi neile edasi anda oma piiramatut elutarkust ja soovime neid kasvatada nii – nüüd me juba oskame –, et nad ei teeks kõiki neid rumalusi, mis teie tegite.»

Loodetavasti lugeja mõistab, et äsjased lõigud on emotsionaalsed vaid pinnapealselt. On üpris ilmne, et ilma kolmepõlve-peremudeli uuendatud versioonita – kuidas see siis konkreetselt ka välja nägema ei hakka – me oma rahvast ei päästa. Küsimus, kuidas, on ellujäämisküsimus. Võib-olla lahendab saabuv kitsikus olukorra ise – kes ei õpi ujuma, upub. Kuid oleks erakordselt kena, kui suudaksime kadumist vältida kuidagi tsiviliseeritumalt.