Ametisse astunud valitsuses on värve ja erksust. On uusi, tundmatuid nägusid. Taas ei saada läbi Tartuta, kust ennegi ministreid tulnud: Ansip, Hanson, Jänes ning karismaatiline ja otsekohene Jaak Aaviksoo.
Vambola Paavo: kevadkollektsiooni päkapikupoliitika
/nginx/o/2016/09/29/5898303t1h5efe.jpg)
27. märts 2014, 20:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd lisandub siia Tartu linnapea Urmas Kruuse. Käsk on vanem kui partei ja kui juhatus käsib, tuleb minna ja portfell vastu võtta. Kas Kruuse arvestab sellega, et Tartu siidise meedia käpakeste vahelt siirdub ta pealinna ajakirjanduse karukäppade vahele? Vaevalt. Töö- ja tervishoiuministri koht on kunstlikult tekitatud. Sama võib öelda uues valitsuses väliskaubandusministri kohta. Nendele kohtadele käis poliitiline kauplemine viimase hetkeni.
Uus võim deklareeris Toompeal pidulikult koalitsioonileppele allkirju andes, et nad on näoga rahva poole, võetakse eeskuju Skandinaaviast. Tegelikult ei saadud ise ka aru, millest räägiti. Soomes on tööminister majandusministeeriumi haldusalas ja tegeleb tööhõivega otseselt, mitte mängult, nagu meil. Tegevus on tihedalt põimunud majandusega, just seal luuakse lisandväärtust ja uusi töökohti. Eestis on tööminister seotud tervishoiuga. Kahe valdkonnaga tegeldes ei juhi ta tegelikult kumbagi. Ametipostil peab istuma tõeline geenius, kes jagaks nii meditsiini kui majandust.
1980. aastatel oli NSV Liidus väliskaubandusminister Nikolai Patolitšev. Ta tegeles heade asjadega, sõlmis lepinguid importkauba ostmiseks, suhtles välisriikidega ja jagas näpuotsaga nänni valitutele. Ülejäänud ministrid tegelesid kõiksugu jamaga, millest rahvale kasu polnud. Nüüd on meilgi oma Patolitšev, ainult naissoost, ja seda majandusministeeriumi halduses.
Taavi Rõivas tituleeris Anne Sullingu kõrgelennuliselt majanduse esidiplomaadiks. Tegelikult ei suhtle majandusministeerium välisriikidega, vaid seda teeb välisministeerium. Loogiliselt peaks uus minister töötama Urmas Paeti alluvuses ja saama sealt juhtnööre. Saatkondade juures tegutsevad kaubandus- ja majandusatašeed, kelle otsene ülesanne ongi iga päev lävida sihtkoha riikide äriringkondadega.
Milline saab siis olema tulevase väliskaubandusministri funktsioon? Lõime dubleeriva struktuuri. Uutele ministritele on vaja abisid, nõunikke, pressiesindajaid, ametiautosid ja juhte. See kõik maksab. Lastetoetuste tõusuks hakkab kokkuvõttes raha nappima ja kergeusklikud sotsid saavad lõpuks Reformierakonnalt korvi.
Turism tõi Eestile krooniaja lõpul sisse 16 miljardit aastas ehk praeguses vääringus üle miljardi euro. Riigi tutvustamiseks pole paremat ministrit kui turismiminister. Meiega pindalalt võrreldav Horvaatia hoiab edukalt sellist ministrit ametis. Tema kaudu käib välismeedias riigi tutvustamine ja suhtlemine oluliste sihtturgudega. Horvaadid rahavoogude üle ei kurda.
Eesti reklaamib ennast kasvava turismimaana, aga valdkonna ministrit ei pea valitsev partei oluliseks. Reformierakond annab sõna ja võtab selle. Kui Rein Langi tagasiastumise järel deklareerisid reformarid paatoslikult, et nende ministrikandidaatidel peab olema riigikogu töökogemus, siis nüüd on need põhimõtted unustatud. Ju on erakonnas võimekate isikute pink lootusetult lühike. Viimases hädas pidavat karu isegi kärbseid sööma.
Uus valitsus on nii ajutine, et kevadkollektsiooni koostades unustati sootuks regionaalministri ametikoht. Elu kallutati veel rohkem pealinna poole. Ja tühja nendest teedest. Valitsuse päkapikupoliitikas tuleb lõivu maksta. Kütuseaktsiisi senises mahus teedesse lihtsalt enam ei suunata. Võib olla taristuminister, aga taristut ennast mitte.