Elis Tootsman

FOTO: Erakogu

Koolikohustuse tõstmine on võimalus lahendada koolist väljalangemise probleemi, leiab noorsotside juht Elis Tootsman vastusena Sirle Rosenfeldti eilsele arvamusartiklile.

Eile ilmunud IRL noortekogu esinaise Sirle Rosenfeldti artikkel «Riikliku toega laisaks» on kirjutis, mis lausa nõuab reageerimist.

Esiteks pean ma parandama mõned olulised faktivead, mis artiklis olid välja toodud. Nimelt on noortegarantii dokument saanud valitsuse heakskiidu juba 2013. aasta jaanuaris, mil koalitsioonis olid Reformierakond ja IRL ning viimasele neist kuulus koguni haridus- ja teadusministeeriumi juhtkoht, millel on kõige olulisem roll noortegarantii ennetustegevuse väljatöötamises. IRLi noortekogu esinaise sõnul on dokumendi sisu veel salapärane ning ennetusele tähelepanu ei pöörata - ka mul on küsimus ja veel enam mure, et miks ei ole IRL haridus- ja teadusministeeriumit juhtides suutnud aastaga midagi teha, et noortegarantiis oleks sees olnud kõik need ennetustegevust puudutavad punktid, mida artiklis nimetati?

Aga kust tuli idee koolikohustust tõsta? Kui veel kümme aastat tagasi oli normaalne, et põhiharidus võimaldas ühiskonnas edukalt toime tulla, siis hetkel on nõudmised tulevasele põlvkonnale tõusnud ning tõusevad veelgi. Nagu lihtsas majandusteoorias - hea kvaliteedi ja hinna suhe kindlustab nõudluse. Kuid kui palju leiate töökuulutusi, kus on nõudmiseks vaid põhiharidus? Haridus ei ole rusikareegel, mis peab aegadest aegadeni samasuguse mõõdupuu järgi toimima, vaid see peab olema pidevalt muutuv ning kohandatud ühiskondlike nõudmistega.

Koolist väljalangemine on olnud üks väga tõsine puudujääk haridussüsteemis ning koolikohustuse tõstmine on võimalus seda probleemi lahendada. Kui kooli tugipersonalil on vabatahtlik kohustus tegeleda põhikooli õpilastega, kes kuuluvad koolist väljalangemise riskigruppi, siis gümnasistidele ja kutseõppuritele võib kergekäelisemalt vastata, et tegemist on vabatahtliku valikuga ning keegi ei keela koolist lahkuda. Siin ei saa süüdistada tugitöötajaid, vaid eelkõige süsteemi, mille tõttu pole paljudel omavalitsustel võimalust seadusest tuleneval määral tugipersonali endale lubada ning seetõttu tegeletakse eeskätt põhikooli õpilastega, keda tuleb vähemalt 17. eluaastani «koolist läbi vedada».

Parandage mind, kui eksin, kuid kas mitte ka riigil ei peaks olema huvi selleks, et toetada abivajavat noort ning pigem kindlustada talle haridus, et seeläbi tagada töökoht ja võimalus elus iseseisvalt toime tulla? Sest ühel hetkel seisame silmitsi ühe olulise küsimusega. Nimelt - kas investeerime nende noorte hariduse omandamisse, et nad tööle minnes suudaksid maksta makse ning end üleval pidada, või aastate pärast maksame neile sotsiaaltoetusi, kuna neil pole ei haridust ega oskusi, et tööle minna? Kumma valime?

Koolikohustuse tõstmine nõuab olulisi muudatusi koolikeskkonnas. Esiteks tugeva tugisüsteemi väljatöötamist nii põhikooli, gümnaasiumi kui ka kutseõppuritele. Teiseks head teadustamistööd, et gümnaasiumi või kutsekooli vahel valimist lihtsustada. Kolmandaks nõuab innovaatilisemat lähenemist õppimisele ning praegune infotehnoloogia areng seda ka igati soodustab. Ning neljas ja kõige olulisem punkt on suhtumise muutmine - tuge vajav noor ei tohi olla probleem ühiskonnale, vaid võimalus tuleviku muutmiseks. Käega lüües lööme käega ka sellele, et temast saaks kunagi tubli ja töökas isiksus.

Loodetavasti võtab uus koalitsioon noortegarantii põhimõtet tõsiselt ning koolikohustuse tõstmise osas valmib planeeritav uuring selle elluviimiseks. Noored Sotsiaaldemokraadid toetavad seda ideed igati ja seisame selle eest ka edaspidi.