Tõnis Lukas

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Haridusministeerium pole kunagi rääkinud põhikooli ja gümnaasiumi lauslahutamisest ning väiksemate gümnaasiumide jätkamise eeltingimus on koostöö, leidis minister Tõnis Lukas riigikogus hetk enne põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmist peetud kõnes.

Head riigikogu liikmed! Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on oma terviklikkuses pikk samm õppesisu ja hariduskorralduse ajakohastamise teel.

On rõõmustav, et Eesti ühiskond ja tema eelsalk riigikogu astuvad selle sammu minu teada küllaltki üksmeelselt – viimasel ajal on ka opositsioon kinnitanud oma selget rahulolu saavutatud tulemusega.

Tõepoolest on seaduse tekst arutelude käigus oluliselt muutunud, samas on suur osa valitsuse poolt algses eelnõus esitatud põhimõtetest jäänud jõusse.

Paljud ettepanekute tegijad aktiviseerusid ka alles viimasel aastal, aga see ei tähenda, et neilt poleks enne arvamusi küsitud. Lihtsalt väitluses sünnib tõde ja igaühel järjest uusi ideid, aga nagu varem öeldud, kõik head ideed tulevadki kas õigel ajal või natuke hiljem.

Seaduse kõige olulisemaks osaks on uudne käsitlus õppekavast.

Nimelt on 2011. aasta sügisest põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad teineteisest eraldatud.

See on olnud kõigile juba seaduse ettevalmistamise perioodist teada ja seetõttu on kummaline kuulda, et kellelegi tundub just selle sätte avastamisel, et seadusest väljajäänud kooliastmete ühetaoline eraldamine on nüüd õppekava kaudu sinna kuidagi tagasi hiilinud.

Opositsioon on väljendanud muret, et senisest suurem kohustus õpilastele valikuid pakkuda võib-olla koolidele koormav.

Samas on koolidele esitatavaid nõudeid laialt arutatud ja nii dramaatilist lähenemist kohtab harva.

Üldiselt peetakse loomulikuks, et näiteks matemaatika süvaõppega koolis peaks õpilasel olema võimalik loodusainete kõrval, mis on ju loomulik, õppida kohustuslikust määrast rohkem ka võõrkeeli, aga miks mitte ka emakeelt.

Samuti võib võõrkeele kallakuga koolis õpetada ühes valiksuunas võõrkeeles sotsiaalaineid, teises võõrkeeles loodusaineid jne.

Õpilaste valikuvõimaluste avardumine on loomulik. Erinevaid õppesuundi saadakse, kui kombineeritakse omavahel viie tavalise ainevaldkonna valikkursusi. Need on emakeel ja kirjandus, võõrkeel, matemaatika, loodusained ja sotsiaalained.

Kannapööret see ei tähenda. Õpetajad nende ainete õpetamiseks peaksid koolidel olema, sest samad valdkonnad on iga kooli kohustuslikus repertuaaris niikuinii olemas.

Õppekava loogika järgi peab üks pakutav õppesuund teisest erinema vaid 8 kursuse võrra. Et arvestus käib 10. kuni 12. klassini kokku ja kursus sisaldab üht nädalatundi ühel õppeaastal, tähendab see, et õpilaste valikud võivad erineda klassikaaslaste omadest vaid näiteks kolme ainetunni võrra nädalas. Ja ongi kahe suunaga klass olemas.

Sellist valikute rohkust on arenguhuvilised koolid suutelised oma õpilastele pakkuma ka praegu.

Tartust näiteks Raatuse Gümnaasium ühe ja Tamme Gümnaasium teevad seda kahe klassikomplektiga ka praegu.

Seetõttu jutt, mis on nüüd ilmunud päevavalgele täna, et kolm suunda tähendab kolme paralleelklassi, ei kannata mingit kriitikat.

Tõepoolest, haridusministeeriumi avalike suhete töötaja allus eile provokatsioonile ja hakkas kommenteerima Võhma näitel üles visatud palli, et äkki keegi lööb selle maha, ja hakkas kommenteerima 3 paralleelklassi juhtumit. See ei ole tõsiselt võetav!

See seadus ja kolme eraldi suuna nõudmine ei tähenda sugugi 3 paralleelklassi!

Gümnaasiumi eesmärk ei saa olla oma õppekava aastakümneid muutumatuna hoida. Tema ülesanne on õpilaste arengule kaasa aidata.

Ühe piirkondliku kooli jaoks on ju eluliselt vajalik, et sinna jääksid õppima kõik selle kandi lapsed ka siis, kui neil on huvi erinevate ainete vastu.

Kuna kõiki laste valikuid ei ole lihtne väikse kooli baasil kindlustada, näebki uus õppekava ette, et oma õppekavas võib gümnaasium kavandada ja läbi viia valikkursusi koostöös teiste koolide ja organisatsioonidega, sh kasutades Eesti ja rahvusvahelisi võrgustikke ning infotehnoloogilisi lahendusi.

Õpilastel on õigus kokkleppel kooliga viia läbi osaõpet teistes õppeasutustes, sh huvikoolides.

Sellega on ära öeldud, et väiksemate gümnaasiumide võimaluseks on koostöö, mis on ka nende jätkamise eeltingimuseks ja mida näiteks Värska gümnaasiumis võetakse tuleviku huvides loomulikuna ja väga tõsiselt.

Aega sellise koostöö planeerimiseks on, sest täielikult hakkavad uued valikkursuste nõuded koolidele kehtima 2013./14. õppeaastal.

Tuletan meelde, et esimesed uue süsteemi järgi korraldatavad riigieksamid toimuvad 2014. aasta kevadel, nii et ka nendeks ettevalmistusi on aega teha.

On aega ka valmistada eksamisüsteem ette nii, et sealt juurida välja seal vahepeal osaliselt levima hakanud formalism.

Seega, kui me räägime õppesuundadest ja vajadusest neid koolis õpilastele kindlustada, siis see ei tähenda ei põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist ega koolide sulgemist. Omavalitsused ise otsustavad, kui suurte koolidega nad jätkavad.

Muide, valitsus tuli riigikokku eelnõuga, kus nähti ette ka põhikooli- ja gümnaasiumi lahutamisel erandeid, nii regionaalseid erandeid kui õppekava erisustest lähtuvaid erandeid.

See lausalise lahutamise jutt kellegi konkreetse programmina on sisse toodud poliitilistel põhjustel ja ei ole tegelikult sugugi mitte kriitika valitsuse aadressil.

Õppekavadega tegelemine on niisiis laste huvides. Sellest ma rääkisin, aga selleks peab lapsi koolis olema.

Lapse kooliskäimine ei saa olla üksnes õpetaja mure. Alaealiste eest vastutab vanem ja vähemalt põhikoolis peab ta huvi tundma, kas laps koolis käib või puudub koolist põhjuseta nädalate kaupa.

Seaduses on loetletud põhjused, mis loetakse põhjusega puudumiseks. Põhjuseta puudumisi viiendiku võrra kogu veerandist saab vaadata küll juba koolist eemalejäämisena ja selle eest kannab vastutust tegelikult ka vanem.

Seda ei rakendata vanemale siis, kui ta teeb ise ettepaneku probleemi lahendada, on avatud lahendustele, ja trahvini, uskuge mind, läheb asi ilmselt ikka väga erandlikel juhtudel, sest seda saab vanema nõusolekul ka asendada üldkasuliku tööga, kasvatusalase koolitusega või lapsega koostegevusega.

Kindlasti aitab selline lähenemine koolist väljalangemist veelgi vähendada. See väljalangevus on praeguste juba võetud meetmete alusel ka juba oluliselt vähenenud. Kui 2005./2006. õppeaastal langes põhikooli kolmandas astmes välja üle 800 õpilase, siis möödunud õppeaastal 370.

Koolist väljalangevuse vähendamiseks on oluline ka vanemate vastutus. Õpetajastaatuse tõstmine on üks selle seaduse eesmärke, et õpetajal oleks hea koolis õpetada ja et lastel oleks seal turvaline ja arendav õppida.