Kristin Rammus.

FOTO: Erakogu

EMP toetuste programmi «Riskilapsed ja –noored» kommunikatsioonispetsialist Kristin Rammus Eesti Noorsootöö Keskusest kirjutab Postimehe arvamusportaalis riskinoortest ja nende probleemide lahendamisest.

Pea viiendik Eesti lastest ja noortest elab suhtelises vaesuses, meil on kokku ligi 40 000 NEET-noort ehk mittetöötavat ja –õppivat noort vanuses 15-26 ning 11 protsenti täisealistest noortest on madala haridustasemega või koolist väljalangenud. Lisame veel loendamatu arvu noori, kes tulevad lagunenud peredest, kel on mõni erivajadus, keda kiusatakse koolis või virtuaalkeskkondades, kelle emakeel ei ole eesti keel või kes lihtsalt näeb välja või käitub teistest eakaaslastest erinevalt, saame kokku väga suure hulga noori, kelle võib liigitada «riskinoorteks». Et neid võimalikke riske vähendada, on riik ühes välisrahastusega käivitanud programmi, mille ootused järgnevale kahele aastale on päris ambitsioonikad.

Enne, kui programmist põhjalikum ülevaade anda, tõmbaks kogu eelnevale jutule mõnes mõttes vee peale, nentides, et riskilapsi ja –noori meie silmis tegelikult siiski ei eksisteeri. Eelpool nimetatud noored on lihtsalt noored. Kui loetletud riske vaadata, siis on noortel endil ebasoodsa olukorra kujunemisega tihtipeale vähe pistmist - pigem on suurimaks mõjutajaks ümbritsev keskkond ja inimesed.

Iga riski taga peitub mõni põhjus ja iga olemasolev või potentsiaalne risk ei tähenda automaatselt ühiskonnast eemale tõrjumist ega kuritegelikku käitumist, ehkki just selline on paraku laialt levinud stereotüüp (sh meedias: «Erikooli poisid pole tavaõpilased, nad on kurjategijad» või «Tänased erikoolid on tulevaste vangide kasvulava»). See, et noori juba eos sildistatakse, mitte siis ainult kriminaalideks, aga ka näiteks «rumalateks» või «asotsiaalseteks», töötab vastu eesmärgile reaalset riskikäitumist ennetada.

Paraku nihkub diskussioonidest tähelepanukese tihti pigem probleemide tagajärgedele, ehkki olulisim on riskide ennetamine, et olukord hariduse, noorsootöö ja teiste teenuste kättesaadavusega oleks selline, et kõrvale ei jääks keegi. Järgneva kahe aasta tegevuste puhul räägime me küll ennetustööst, aga mitte sellisest, mis seisneb kampaaniates, loengutes või näpuga vibutamises, vaid millestki läbimõeldust, analüüsitust ja üheskoos teostatavast. Haridus- ja teadusministeeriumi, justiitsministeeriumi ning sotsiaalministeeriumi koostöös loodetakse luua tugisüsteemid, mis hõlmaksid endas nii pereelu, haridust, noorsootööd, õigusrikkumiste ennetamist ja tagajärgedega tegelemist. 


Selleks viiakse läbi mõjuanalüüse ja ülevaateid, et mõista, mille järgi täpsemalt kõige suurem vajadus on - mis on need seni nö katmata alad, milleta süsteem tervikuna piisavalt edukalt pole toiminud ning seejärel asutakse tegudele, et olemasolevaid teenuseid täiustada ning vajadusel käivitada ka uusi. Nii näiteks peaks selguma, milline vanemlike oskuste arendamise programm vastab kõige paremini Eesti laste ja lapsevanemate vajadustele, mis soodustaks positiivseid ja hoolivaid suhteid vanemate ja laste vahel, või millise programmiga toetada tõsiste käitumisprobleemidega noori ja nende peresid. 


Osa programmist tegeleb olukorraga formaalharidussüsteemis, et muuta seda ajakohasemaks ja keskenduda kaasamisele hariduskorralduses, et toetada neid õpilasi, kel muidu oleks oht jääda kõrvale võimetekohasest haridusest, olgu põhjuseks näiteks õpimotivatsiooni langemine, koolikiusamine või mõni hariduslik erivajadus. Mööda ei vaadata ka kuriteoennetusest ja sarnaselt paljudele teistele tegevustele, lähenetakse ka sellele süstematiseeritud koostöö abil. Et neid noori, kelleni aga pole õigel ajal jõutud ning kes on seetõttu sattunud näiteks erikooli või vanglasse, ühiskonda taas tagasi tuua, on oluline ette valmistada ka inimesed noore ümber, et nad oskaksid ja tahaksid teda selles aidata. 



Olulise ennetava tegevusena tuleb rõhutada ka noorsootööd, mis käib käsikäes kõikide teiste toimingutega. Kaasates noori, ja me peame silmas kõiki noori, noorsootöösse, on riskikäitumise tekkimise või selle süvenemise tõenäosus märkimisväärselt madalam. Noorsootöö all mõtleme kõiki mitteformaalseid tegevusi alates huviharidusest või kuulumisest noorteühingusse, lõpetades töömalevates või rahvusvahelistes projektides osalemisega. See kõik annab tõuke sotsiaalse kapitali kogumiseks, et (ka näiliselt tuleviku väljavaadeteta) noored vähemalt tahaksid iseseisvalt hakkama saada. Noorsootöö pakub lisaks arendavatele väljakutsetele või eneseteostusvõimalustele ka sotsiaalset võrgustikku ning tuge. Nii saavad programmis toetust ka erinevad noorsootöö teenuseid pakkuvad organisatsioonid, et ühtlustada üleriigilist noortevaldkonna asutuste koostööd, koolitada spetsialiste, et nad oleksid tõepoolest ka pädevamad kaasama kõiki noori ning muuta erinevad teenused, näiteks huviharidus, kättesaadavamaks.

Seega peaks aastaks 2016 olema üles ehitatud igati jätkusuutlik tugisüsteem, mis ka reaalsuses toetab noorte kaasatust ning vähendab sotsiaalset tõrjutust. Jääb üle vaid loota, et ka üldine stigmatiseeriv mentaliteetki leiab ajaga oma lõpu.