Ema ja vanaema Lemme Urb küsib Postimehe arvamusportaalis, mida peaks ta vastama oma lapselastele vastuseks küsimusele, miks ollakse Euroopa Liidus nii jõuetud ilmselge ülekohtu ees, miks me ei aita piisavalt tugevalt ja aegsasti hädasolijat, miks me ei sea eetilisi väärtusi kõrgemale majanduslikest huvidest?
Lemme Urb: miks me käitume nagu gnuukari?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel nädalatel leian end tihti mõtetes üht kummalist paralleeli tõmbamas. Silme ees kerib loodusfilmidest tuttav stseen, kus grupp näljaseid lõvisid on sihikule võtnud gnuukarja. Kuidas nad oma taktikaga ühe looma teistest eraldavad, maha murravad ja verest tühjaks lasevad. Seda nähes olen alati mõelnud, miks ülejäänud kari talle appi ei lähe, miks nad koos vastu ei ründa, neid on ju palju rohkem ja nad saaksid käputäiest lõvidest hõlpsasti võitu. Selle asemel jooksevad nad aga eemale ja jätkavad ükskõikselt rohusöömist. Seletan seda endale loodusseadusega, et lõvi on lihatoiduline, kes murrab ainult siis kui on näljane ja nii see lihtsalt on.
Inimkari aga põgeneb hetkel täissöönud kiskja eest, keda kihutab tagant vaid ahnus ja saamahimu, millel pole loodusseadustega mingit pistmist. On reaalne oht, et üks järjekordselt sihikule võetud rahvas püütakse teistest eraldada, maha murda, verest tühjaks lasta ning vastureaktsioon jääb lahjaks ja küündimatuks.
Jälgides meediat, praegu rohkem kui kunagi varem, jääb vägisi mulje, et hetkel dikteerib tsiviliseeritud maailmas toimuvat üks kroonilise alaväärsuskompleksi käes siplev pätibande, kelle tegemisi lihtsalt konstateeritakse, keda tõkestatakse minimaalselt moepärast ja keda püütakse mitte ärritada.
See mitte üksnes ei demoraliseeri ründajat, vaid viib tõsisesse eetilis-moraalsesse langusse kogu progressiivse mõttelaadi. Olulised väärtused meid ümbritsevas maailmas on kokku kukkumas ja neid ülistavate sõnade kõla on õõnes ega lähe kokku tegelikkusega. Ammu tuntud tõde aga ütleb, et kui sõna ja tegu lähevad vastuollu, siis toimib tegu.
Mõistan, et majanduslikud kaalutlused on tähtsad, kuid palju ohtlikum ja murettekitavam on tõsiasi, et üha enam tallatakse jalge alla rahvuste ülesed, inimeseks olemise alustoed nagu ausus, väärikus, headus, mõistmine, ligimese aitamine, nõrgema toetamine, teistega arvestamine – see, mida me ju tegelikult igaüks oma kodus oma lastele päevast päeva kordame, mis on eetiliseks inimeseks kasvamise põhitõed ja alused. Samas märkan, kuidas kohati imetledes analüüsitakse agressori filigraanselt teostatud õpikutaktikat, kainelt lihvitud kalkulatsiooni ja rahvusvahelise õigusega manipuleerivat kavalust. Kahju on kuulda, kuidas mõni riik meie lähikonnas arvab, et tekkinud kaos teda ei puuduta, ei ole tema probleem. Üksi eraldi seistes oleme me kõik ühtviisi haavatavad, millele suuresti agressor panustabki. Leian, et Euroopal on viimane aeg seljad kokku panna ja väärikalt tõeliselt toimivaid vastumeetmeid rakendada. Keeldun uskumast, et meie ühised euroopalikud väärtused kurgi sirguse ja banaani kõverusega piirduvadki.
Mina ei oska vastata oma lastelaste küsimustele, miks ollakse Euroopa Liidus nii jõuetud ilmselge ülekohtu ees, miks me ei aita piisavalt tugevalt ja aegsasti hädasolijat, miks me ei sea eetilisi väärtusi kõrgemale majanduslikest huvidest, miks me sööme eemal karjamaal nagu gnuukari ja teeme näo, et järgmist rünnakut ei tule.