Juhtkiri: valitsuse kehvad eeldused ja suured võimalused

Foto: Urmas Nemvalts

Uue valitsuse ametiaega on vähem kui aasta. Kui kirjeldada seda suurel määral tõsielule tuginevalt nii, et esmalt kulub paratamatult aega sisseelamiseks, siis läheb riigikogu suvevaheajale ja seejärel juba algabki valimiskampaania, ei näi väljavaated sisukaks tegutsemiseks tõesti kuigi lootustandvad. Kui lisame siia rahvusvahelise keskkonna ilmse ebakindluse, millel võivad olla ja suure tõenäosusega ongi muuhulgas ka majanduslikud mõjud, oleme määratlenud veel ühe kari Taavi Rõivase valitsuse teel.

Kolmas ja kõige ilmsem kari on alustava valitsusliidu partnerite maailmavaateline erinevus. See võib (mõne poliittehnoloogi meelest) olla abiks valimistele vastu minekul – saab esitada kontrastseid vastuolusid (ja tegeleda üksteise lõksudesse püüdmisega).

Kuna IRL ja Reformierakond konkureerivad üpris kattuva valijaskonna sümpaatiale, on püüd senisele partnerile vastanduda arusaadav. Võib ka tuua analoogia aastasadu püsinud Briti välispoliitilisest doktriinist – taktika oli toetada Mandri-Euroopas alati nõrgemat kahest hegemooniks pürgijast. IRL ise kuulutas pärast eelmise sügise kohalikke valimisi, et nüüd on nemad paremerakond number üks. Reformierakonna partnerivahetuses on väga tugev poliitiline loogika, ehkki inimlikus mõõtmes pole põhjust kaasa kiita ei loobumisele maailmavaateliselt lähedasest partnerist ega teatavas mõttes reeturlikkusele.

Teema juurde tagasi tulles: on iseenesestmõistetav, et maailmavaatelised erinevused ei soodusta valitsuse kui ühtse meeskonna tööd. Erakondlikult kasulik ei pruugi tingimata olla kasulik Eestile. Tinglikult ainus soodus enne koostööle on sotside nägudelt vastu vaatav vaimustus sellest, et pärast viit aastat opositsioonis on nad taas valitsuses koos võimalusega esitada oma saavutusi ja jagada ametikohti.

Siiani esitatus puudub nii-öelda inimlik komponent – eelduste raamistikus tegutsevad inimesed oma südametunnistuse, töökuse, sihikindluse ja paljude muude omaduste seguga. Kui inimesed tõesti tahavad, siis nad ka saavad püüda parimat vaatamata kesistele oludele. Meenutagem oma lähiajaloost, et Mart Laari esimesele valitsusele ennustati kiiret hukku ja ebaõnnestumist eelkõige majanduses. Läks hoopis nii, et ka Andrus Ansipi üheksa aastat kulgesid vähemalt osalt toona kinnistunud põhimõtteid järgides.

Taavi Rõivase saamist peaministriks – vaatamata sellele, et Andrus Ansip teatas oma taandumisest aegsasti ette – jääb siiski iseloomustama pigem väljend «ootamatu paleeintriig» kui «stabiilse demokraatia ime». Tema enda teha on aga järgneva 11 kuu jooksul see, kas ta saab Eestit edasi (mitte tagasi või hoopis suurde õnnetusse) viivaks riigimeheks. Esmaspäevane vastustemaraton riigikogu ees oli lootustandev, ent tal seisab ees valitsuse kui meeskonna juhtimine, ja seda mitte just kõige soodsamates oludes.