/nginx/o/2017/01/11/6244337t1h8033.jpg)
/nginx/o/2013/03/12/1634100t1haf24.jpg)
Oli 1940. aasta ärev august. Eiffeli torni tipus lehvis haakristiga lipp, lahing Britannia pärast lähenes kulminatsioonile. Nõukogude Liit oli sõjalise jõuga ähvardades liitnud Baltimaad, tehes kõik näitamaks, et riigid ise palusid end vastu võtta.
Jürgen Tamme: Ivani hobuse ja Krimmi analoogia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
15. augustil kohtusid Briti välisminister lord Edward Halifax ja NSVLi saadik Ivan Maiski Londonis. Püha Rebane – just nii tunti Halifaxi – nimetas Baltimaades toimuvat anneksiooniks. Maiski mõistis, et marksistlik-leninlikud vastuargumendid edu ei too ja käis välja nn ajaloolise õigluse argumendi. Selleks jutustas ta Halifaxile järgmise mõistuloo.
Ühes Siberi külas elas talupoeg Ivan, kes jäi raskesti haigeks. Ivani naabrid arvasid, et ta sureb, ja ootamata ära tema surma, läks naaber tema juurde ja võttis endale Ivani hobuse. Teine naaber võttis Ivani lehma, kolmas aga adra. Ootamatult Ivan paranes. Kosununa läks ta esimese naabri juurde ja ütles: «Anna mu hobune tagasi.» Naaber hakkas aga vastu, Ivan virutas naabrile tugeva hoobi ja võttis oma hobuse tagasi. Siis läks Ivan teise naabri juurde, kes käratses natuke, kuid andis lehma kakluseta tagasi. Kolmas naaber andis adra kohe tagasi.
«No nii, lord Halifax,» ütles Maiski ja küsis: «Kumb teie meelest oli siis agressor, talumees Ivan või tema naabrid?» Halifax olevat pikalt vaikinud ja lausunud: «Jah, see on üsna huvitav seisukoht.» Maiski sõnul ei rääkinud lord pärast enam kordagi Balti riikide annekteerimisest.
Pea 74 aastat hiljem pidas Venemaa president Vladimir Putin Kremli Georgi saalis kõne õigustamaks seda, mida pea kogu ülejäänud maailm näeb Krimmi vägivaldse annekteerimisena. Sarnaselt Maiskiga kasutas Putin nn ajaloolise õigluse argumenti.
«Ja kui Krimm osutus äkitselt juba teises riigis olevaks, alles siis tundis Venemaa, et temalt mitte lihtsalt ei varastatud, vaid teda rööviti,» kirjeldas Putin «kahjuks reaalsuseks» muutunud NSVLi lagunemisele järgnenut. «Mis juhtus Venemaaga? Ta langetas pea ja leppis, neelas selle ülekohtu alla.»
Analoogia on üsna lihtne. Hobuse, lehma ja adra asemel püüti Putini sõnul varastada Ukrainas elavatelt venelastelt ajaloolist mälu ja emakeelt. Nõukogude impeeriumi lagunemise järel põdes Venemaa haigust ega suutnud meeltesegaduses õiglust jalule seada. Nüüd on Venemaa kosunud ja Putini sõnade järgi «taastab ajaloolise Venemaa ühtsuse». Kasutades nõukogude keelepruuki, võib tõdeda, et töö selles suunas käib.
Brittide jaoks olid head suhted Moskvaga Balti riikide iseseisvusest olulisemad. London kiitis heaks enamiku Moskva sammudest Baltimaades või leppis nendega vaikides. Kogenud Briti diplomaat Charles H. Bateman iseloomustas seda kui magava koera mitte äratamise poliitikat. Ka Krimmi kriisi valguses näivad hirmunud lääneriigid, kelle surve Vene võimuladviku päris otsustajatele on olnud minimaale, püüdvat magavat koera mitte häirida. Kuid koer on juba ammu ärganud.