Mikk Sarv

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Just püsima jäämine kõige hullemateski oludes on Peep Ilmeti ja Erkki-Sven Tüüri laulu «Taandujad» sõnum, kirjutab koorilaulja Mikk Sarv.

Kummaline tunne oli sügisel Miina Härma gümnaasiumi õpetajate segakooriga liitudes, kui laulupeo lauluraamatu lahti lõin. Nagu oleks koju jõudnud, vanade sõpradega taas kokku saanud. Alustuseks Veljo Tormise «Pulmaliste saabumine» – vadja laul, mida ise olin Paul Aristega Vadjamaal käies lindistanud.

Edasi hea laulusõbra, luuletaja Peep Ilmeti sõnadele Erkki-Sven Tüüri viisiga sügavamõtteline ja selge sõnumiga laul «Taandujad», siis tervitus Raplast – naabripoisi Pärt Uusbergi imeõrn ja tundlik «Muusika» Juhan Liivi sõnadele ja laste kooliõe Kristiina Ehini sõnadele kaunis laulupeo nimilaul «Puudutus» Tõnu Kõrvitsa viisiga.

Ja lõpuks veel Võrumaa sõbra Kait Tamra ilus laul «Oma saar». Rõõmus ja rahulik tunne oli, et meil on selline rahvas, sellised luuletajad ja heliloojad, laulukoorid, dirigendid ja laulupidu.

Esmaspäeval Tartu segakooride teisel ühisproovil Miina Härma gümnaasiumi aulas harjutasime «Taandujaid». Dirigent kõneles netiportaalis puhkenud tulisest vaidlusest selle laulu ümber. Teravalt oli sõna võtnud helilooja Erkki-Sven Tüür, sõnade autor Peep Ilmet olevat koguni esmakordselt elus oma luuletuse luulekeelest eesti keelde tõlkinud. See tõlge ilmus 25. märtsil ka Postimehes.

Muidugi on laul muusikaliselt lauljaile vägagi nõudlik, kuid samas võimsa helikeelega, mis luuletuse teksti sisu eredalt esile toob. Sama laul oli ka kooridele proovikiviks ettelaulmisel kohustusliku lauluna, mille põhjal dirigendid otsustasid, kas lasta koor laulupeole või mitte. Nõudlik helikeel ja sügav sõnum sõnades sunnib lauljaid ja koorijuhte mitmekordselt pingutama – ehk on arusaamatuse lained ka sellest võrsunud.

Lugedes Postimehes ilmunud Peep Ilmeti lugu «Ise seisvad» ja selle ajendiks olnud Margus Laidre lugu «Taandujad» 22. märtsi lehes, samuti vallandunud kommentaaride tulva, hämmastab eriti kommenteerijate masendusmeelsus.

Jah, aeg on ärev. Ukraina sõjavägi taandub Krimmist. Paljud pered on taandunud Virumaa linnadest. Kuid unustada ei saa neid, kes põlise hiiena kõige kiuste on püsima jäänud.

Just püsima jäämine kõige hullemateski oludes on Peep Ilmeti ja Erkki-Sven Tüüri laulu sõnum. Kümned tuhanded eestlased taandusid Nõukogude okupatsiooni eest teistesse maadesse, kuid jäid hoidma eesti keelt ja meelt ning olid hindamatuks toeks taasiseseisvumisel. Tuhanded kaasmaalased taanduvad aasta-aastalt majandusliku surutise eest jõukamatesse maadesse, kuid vägagi paljud neist on seal alal hoidmas meie olemasolemist siin.

Äsja sai kaante vahele raamat «Hellero – Tartu Vaimu särin», kus Heinart Puhkim iseloomustab Peep Ilmetit järgmiste sõnadega: «Mõnikord tundus, et Peep on selline Kuperjanovi meelelaadiga mees. Et kohe-kohe viib peale lauluproovi Hellero ansambli paljakäsa Raadil asuvat Nõukogude armee kaugpommitajate lennuväeeskadrilli üle võtma!» Hellero meelsuses kasvanud keeleteadlane Indrek Park on praegu USA Indiana ülikoolis koostamas Ameerika ajaloo esimest indiaanikeelset kooli keeleõppe programmi algklassidest gümnaasiumini Dakota indiaanlastele. Nii oleme toeks püsimises teistele taanduvatele keeltele ja kultuuridele.

Oleme seda olnud läbi aegade. Kristiina Ehini laulus laulame puudutamisest, nii nagu Indrek Park puudutab, toetades mandani keele viimaseid kõnelejaid, nende keelt talletades ja edasi õpetades. Paul Ariste Soome-Ugri Põlisrahvaste Keskus Tartu Ülikooli juures ja hõimurahvaste programm puudutab paljusid sugulasrahvaid ning toetab nende olemasolemist ja võidulugu ka üleüldise taandumise taustal.

Pärt Uusbergi laulus «Muusika» laulame Juhan Liivi sõnadega, kuidas muusika tuleb meie südameisse koos silmaveega. Silmaveega, mis voolab palgeile nii mure kui rõõmu, iga sügava hingeliigutuse korral. Veljo Tormise vadja laul «Pulmaliste saabumine» kirjeldab saabumist imelisse majapidamisse, kus kogu elamine on loodusest leitud – lagi latikasoomustest, põrand pandud sibulatest, ahi merekividest, ahjulee hanemunadest.

Selline looduslähedus on maailmast taandumas. Meie kui rahva ülesandeks on olla eestseisjaks, kaitsjaks ja hoidjaks kõigele heale ja ilusale, mida näeme maailmas meie ümber hääbumas ja taandumas. See on meie võidulooks, kui oleme taas suutnud millegi kauni ja väärtusliku taandumist peatada. See on see, mida laulame laulukaare all rõkates kõigile kaasmaalastele ka lauluga «Taandujad».

Meie maailmapildis on kaheksa omanimelist ilmakaart, nii nagu meie lähimatel hõimurahvastelgi. Oleme ammu taandunud maailma sellest osast, kus kaheksa omanimelist ilmakaart on enesestmõistetavad nagu meilgi – Hiinast, Jaapanist, Koreast. Ometi võib juhtuda, et õige pea on kaheksa ilmakaart olulised kogu maailmas. Mida enam levib hiina meditsiin, idamaade kalender, maastikuteadus, seda enam on meil võimalus ka omas keeles ja meeles tajuda sidet maailmaga, millest kunagi ammu oleme taandunud.

Tundlik maailmatunnetus on taastumas koos teaduse ja teabevahetuse arenguga. Minu kõrval laulab Miina Härma gümnaasiumi õpetajate segakooris hispaanlane Miguel Estrada, kes uurib maaülikoolis Ülo Niinemetsa töörühmas taimede omavahelist suhtlemist lõhnaainete vahendusel. Mõistmine, et taimed on elusad ja aktiivsed suhtlejad, oli enesestmõistetav meie maarahva maailmakäsitluses. Migueli ja tema kolleegide uurimused näitavad, et maarahva arusaamine taimede maailmast oli ja on tõene.

Hellero raamatut emakeelepäeval esitledes käisime laulmas Tallinnas Klassikaraadio «Delta» saates. Meie laulukorrale eelnes tuline vaidlus Sirbi keeletoimetaja Aili Künstleri ja saatejuhi Anne Prommiku vahel.

Künstler heitis Klassikaraadiole ja muule meediale ette võõrkeelsete pealkirjade tõlkimata jätmist. Ta leidis, et see pole põhjendatud ka siis, kui teose autor on eestlane, kes polegi oma teost emakeeles nimetanud. Saatejuht kaitses autoreid, keeletoimetaja ei andnud järele.

Siis tuli meie kord Helleroga laulda. Laulsime laulu saami rahvalt Paulus Utsi sõnade ja Lars Vilhelm Svonni viisiga «Kodumaa», mis algab sõnadega «Võõra keele võõras sõna tõukab eemal emakeele». Alles hiljem saadet järelkuulates mõistsin, kuivõrd naelapea pihta meie laul tabas.

Võõraste keelte võõrad sõnad tunduvad mingil hetkel tabavamad, moekamad, sobivamad kui meie emakeele omad. See ongi see imeõrn hetk, kus eneselegi märkamatult oleme taas taandumas. Ja just siis on hädasti vaja Peep Ilmeti ja Erkki-Sven Tüüri meeldetuletust, kuidas isegi taandudes tuleb iseendaks ja iseseisvaks jääda.

Minu vanaisa Jaan Sarv oli emakeelse füüsika ja matemaatikaõpetuse rajajaks samas koolis, mis nüüd Miina Härma nime kannab. Ta oli ka emakeelse Tartu Ülikooli loomise juures. Jaan Sarv valdas vabalt enam kui kümmet võõrkeelt.

Kui vahel üliõpilased kurtsid, et ei oska itaaliakeelset erialakirjandust lugeda, lohutas vanaisa neid, öeldes, et seda teost võib ju ka kreeka ja heebrea keeles lugeda. Vaatamata oma keelteoskusele kirjutas ta oma doktoriväitekirja «Geomeetria alused» eesti keeles, küllap ka trotsiks väidetele, et meie emakeeles pole võimalik maailmateadust teha.

Tõdemus, et maailm, mida kanname oma meeles ja keeles, on jätkuvalt taandumas, seab meile kohustuse seista sellele vastu, nagu oleme seda aastatuhandeid teinud. See on meie võidulugu, mida laulame suvel laulukaare all.