Ago Samoson: teadus versus «teadlemine»

Ago Samoson Foto: Peeter Langovits

Suurbritannias asuva Warwicki ülikooli professor Ago Samoson leiab, et Eestis tegeletakse teaduse asemel liiga palju töö tegemise tõestamise ehk «teadlemisega» ning kutsub üles vähendama bürokraatiat kõrghariduses. Samuti teeb ta ettepaneku panna Tartu Ülikooli juhtimine dekaanide vahel roteeruma.

Meie maavarade, kliima ja demograafilise olukorra tingimustes on ühiskonna lootus teadmispõhisele majandusele üsna paratamatu.

Samas ei ole see kuigi originaalne: teadusparke, innovatsioonikeskusi, inkubaatoreid jne on läbi pikitud nii arengu- kui arenenud maad, vaatamata nende asukohale või loodusvaradele.

Idee väärtuse määrab ikkagi selle realiseerimine ja siin on kriitilise tähtsusega spetsialistide kvaliteet, töötingimused ja -tahe ning nende konkurentsivõime eelkõige fanaatiliselt õppivate ja kokkuhoidlike kaugidalastega.

Ülikoolide süsteem esindab Eestis enamat kui 97 protsenti teadustööd ning see peaks toimima täistuuridel.

«Kvaliteet» rahvusülikoolis

Seega on üllatav lugeda suurtest kvaliteediprobleemidest isegi lõputööde osas, takkapihta selgub veel, et keegi ei tea, kuidas peaks toimima end rahvuslikuks väärtuseks tituleeriva Tartu Ülikooli juhtimine.

Ei ole vaja «raketiteadust», et neid kahte otsa kokku viia.

Tõepoolest, iga teadur ja professor teab, et põhiosa tööajast kulub mitte töö tegemisele, vaid töö tegemise tõestamisele.

Seda peab tegema, et saada töökoht, teiseks, et saada finantstoetus nii väikeste kui suurte seadmete või kemikaalide jaoks, kolmandaks, et saada tudengeid ja abitööjõudu.

Edasi järgneb selle kõige kohta nii sisuline kui finantsiline aruandlus, millega kaasneb pikk nägelemine kulude abikõlbulikkuse osas.

Kuhugi vahepeale peavad veel mahtuma publikatsioonid ja kraaditööd, osalemine hulgas komiteedes ja ekspertkomisjonides ning arvustuste kirjutamine.

Teadlastest on saanud «teadlejad», kes on isegi ära unustanud, mida tähendab võitlus selle sisemise «arusaamise» barjääriga, milleta uut teadmist ei tule.

Teaduseks aega ei jätku

Kõige kirjeldatu taustal tuleks meelde tuletada, mida tegelikult tähendab uue teadmise tekitamine.

Üks minu teoreetilise füüsika õppejõude ütles aastal 1977, et selleks on vaja 66 tundi nädalas - kümme tundi nädalapäevadel ja 6 tundi pühapäeval.

Siis ei kulu esmaspäev selleks, et üldse meelde tuletada, kuhu eelmise nädala mõttelõng jäi.

Teadus kui klaverimäng

Kellele tundub selline režiim ülepakutuna, tasuks korraks tõmmata paralleele kas või klaverimängu või iluuisutamisega.

Enamikule meist tunduvad lausa võimatuna sellised oskused ning me seostame neid erakordse ja müstilise talendiga. Samas, tegemist on pikaajalise ja kestva treeninguga, mis algab juba 5-6-aastaselt.

Aga rääkima, lugema ja arvutama - mis on teaduse aluseks - hakkame õppima ju veelgi varem. Me teeme seda hoolsalt ja pidevalt!

Teadustööks nõutava vaimse pingutuse hea ja väga tänuväärne näide on aineolümpiaadid.

Nendelt diplomeid kogunud noored on osutunud ka edaspidi edukaks teaduses. Ning vastupidi - kellel vastav kogemus puudub, ei saa ka kogu teemas orienteeruda.

66-tunnise töönädala vajadus uue tunnetusega väljatulemiseks muutub sellise üldise treenituse taustal mõistetavaks.

Eduka uurimistöö kõrvalt tekivad kvaliteetsed publikatsioonid ja väitekirjad nagu iseenesest.

Heureka on haruldus

Et pilt oleks täielik, peaks ka mainima, et 9 katset 10st ei too heureka-momenti ja seega on teadlase amet väga kõrge riskiastmega elukutse.

Kahtlemata ei saagi arvata, et selline pinge oleks kõigile jõukohane, ja üks lahend on asumine teadusadministraatori teele.

Selle hierarhia tipus olevad rektorid teevad küll oma parima, et olukorras tõestada ja tõsta juhitava asutuse võimekust.

Näiteks sõlmitakse strateegilise koostöö leppeid, samal ajal rajades filiaale «vastase» territooriumile.

Paraku on Eesti üliõpilase ja teadlase tasemelt selline poliitika pigem segav ja võib kujuneda pelgalt kitsa juhtkonna enesetõestamiseks.

Rikkaks teeb teadus

Teadusasutused ja ülikoolid on seega muutunud inverteeritud organisatsioonideks, kus juhtkond ei riski oma isikliku kapitaliga ega anna ka olulist lisaväärtust.

Ikkagi on teadlased need, kes lisaks ideedele peavad tekitama teadusasutusele sissetuleku ja hoolitsema tulemuse turustamise eest.

Juhtkonna pingeline osalemine omavahelises SKP teadusprotsendi ümberjagamises selle asemel, et lasta teadlastel otsustada, kus nad töötavad ja mis ressursse kasutavad, seda lisaväärtust riiklikul tasandil ei tekita.

Uute ehitiste rajamine on eksperiment, mille tulemust korduskatsega ei saa valideerida, ja seega suhteliselt vähe vastutust ja teadmisi nõudev tegevus.

Jääb veel lugeda üle «teaduskraadid», mille tekitamiseks on kujunenud esmaseks korralik bürokraatia, ning kurta nende madala kvaliteedi üle ja asuda veelkord teadlasi kiusama.

Aga milleks need teaduskraadid on? Kus nad rakenduvad, kui ülikool ise peab primaarseks formaalset dokumenti ja mitte seda tööd, mille dokumendiga tõendatud kvalifikatsioon peaks tekitama?

Kus on moodsad laborid?

Teadustööst võõrandumise tulemused on nähtavad ka laiemas kontekstis ja perspektiivis.

Vaatamata hoolsale ruutmeetrite kasvule ei ole uue aja Eestis jätkusuutlikult tekitatud ega toetatud ühtegi rahvusvahelise vajadusega spetsialiseeritud laboratooriumi.

Auväärt tiitlitest koosneva teaduse infrastruktuuri teekaardi komisjon toetas küll nt Rootsisse tulevat neutronallikat, mille kasutamiseks meil spetsialistid ja kultuur puuduvad, aga jättis praktiliselt isegi kaalumata taotluse, mis oleks tekitanud rahvusvahelise tõmbekeskuse Eestis ja millele on meil intellektuaalne ja materiaalne kate, samuti lai nõudlus.

Loomulikult tekiks praeguses olukorras kohe küsimus, milline suurtest ülikoolidest peaks siis sellist asutust haldama. Et taolisest keskusest tulenev efekt ei satuks «konkurendi» kätte, leiti, et on parem kogu mõttest loobuda ja jääda maailmateaduse perifeeriaks.

Academia Dorpatensise esimene põhikiri sätestas rektori valimised kaks korda aastas teaduskondade vahelise rotatsioonina.

Muuhulgas ütleb see põhikiri ka nii: «Kui professor, kes korra ja teaduskondade järjestuse alusel seaduspäraselt on rektoriks valitud, keeldub seda ametit vastu võtmast ja kui ta ka pärast tõsist veenmist kangekaelselt oma seisukoha juures püsib, siis jäetakse ta sellest aust ilma.»

Võib olla peaks Tartu Ülikool oma järjepidevuse ka siin taastama?