Uku Särekanno: miks kahest protsendist jääb väheks

Uku Särekanno. Foto: Erakogu

Ukrainas toimuva taustal on kinnistunud seisukoht, et 2 protsenti SKTst tuleb kulutada riigikaitsele. Arusaadav, ent kuidas jääb siinkohal sisejulgeolekuga, küsib Uku Särekanno, atašee politseikoostöö ning terrorismivastase võitluse valdkonnas Eesti Alalises Esinduses Euroopa Liidu juures.

Ukraina stsenaarium näitab ilmekalt, et enne sõjalist sekkumist käivitub ettevalmistustöö, mille ohjeldamine on just politseiasutuste ja eriteenistuste rida. Ja samuti seda, et pinnas valmistatakse ette just ühiskonna kõige rahuolematute najal.

Ukraina kogemus on ehmatav, ent ühtlasi väga õpetlik. Asjad võivad väljuda kontrolli alt väga kiiresti ning rahulolematuid on võimalik demagoogia abil väga lihtsalt mobiliseerida. Enne kui soldati saabas puutub maad korraldatakse vaenulike eriteenistuste poolt segadus, mis paneb korralikult proovile kogu riigi siseturvalisuse eest seisvate asutuste võimekuse. Selles valguses kaks küsimust, mida uus valitsus peaks adresseerima kaitsekulutuste kõrval.  

Kuidas vähendada vastuvõtlikkust võõrale propagandale?

Minu tuttava naabriks Narvas on endine nõukogude dessantväelane. Muidu hea südamega mees, ent väga avatud kõigele, mida televiisorist näidatakse. Tema seisukoht on selge, Ukraina on üle võtnud fašistid ning omasid tuleb kaitsta, maksku mis maksab. Pole suuremat kahtlust, et täpselt sarnane oleks mehe reaktsioon ka Eesti vastu suunatud kampaania puhul. Arusaadavalt 65-aastast meest oma põhimõtetest taganema ei veena, küll aga võtab jutt veidi teise suuna, kui asi puudutab lastelaste tulevikku ning eneseteostust. Mööndakse, et Eestil ja Euroopal on siiski omad eelised.

2009 a. toimus Narvas pea 1000 osalejaga demonstratsioon, mille ajendiks oli asjaolu, et riik otsustas piirata igapäevaselt maksuvabalt Venemaalt sisselubatavate sigarettide arvu. See kummaline sündmus oli omamoodi kõverpeegeldus olukorrast Ida-Virus. Kui juba sigarettide temaatika toob tänavale tuhat rahulolematut, võib üksnes ette kujutada, mida annaks korda saata hästi koordineeritud ning kuude pikkuse fašismi-teemalise propagandaga.

Ajakirjandusest on läbi jooksnud soovitused piirata teatud telekanalite edastamist Eestis. See on üsna äärmuslik meede, mis avatud ühiskonnas tekitab üksnes vastuseisu ja toetab propaganda tegijate eesmärke. Lisaks on interneti ja sotsiaalmeedia abil olemas sedavõrd ammendamatud võimalused kampaania tegemiseks, et ühe kanali sulgemisel asenduks see kiirelt teisega.

Propaganda mõju leevendab pigem hea haridus, motiveeriv töökoht ja tulevikuperspektiivi olemasolu. Samuti arusaamine, et mind siin riigis hinnatakse. Tõsiselt võetav jätk Ida-Viru tegevuskavale ning adekvaatne venekeelse info pakkumine riigis toimuvast on siinkohal hädavajalik. Samuti piirkonna majanduse edendamine ning kvaliteetse hariduse pakkumine. Aga ka jätkuv suhtumise juurutamine, et kõik inimesed riigis on meile vajalikud.

Kuidas tagada sisejulgeolekuasutuste täiendav rahastamine?

Nii aprillirahutuste kui ka Gruusia sõja taustal rõhutati läbivalt sisejulgeolekuasutuste täiendava rahastuse vajadust. Paraku tegi masu omad korrektuurid. Kogu sisejulgeoleku valdkonna läbivaks teemaks viimastel aastatel on olnud küsimus sellest, kuidas pakkuda samal tasemel turvalisust vähenenud vahenditega. Külli Taro toob oma EPL artiklis riigireformist välja, et proportsionaalselt on aastatel 2006-2012 enam kasvanud riigi kulutused personalile kaitsesektoris (31,8 protsenti), samas kui sisejulgeoleku valdkonnas on tõmmatud personali kokku enam kui 13,9 protsenti!  

Efektiivsuse otsimine on ilmselgelt vajalik, ent oleme jõudnud piiri peale. Kindlasti on tegevusi, mida annab ka tänastes oludes optimeerida, ent selgemast selgem on see, et valdkonna jätkusuutlikuks arenguks on vajalik täiendavate vahendite eraldamine riigieelarvest. Siseturvalisuse eest vastutavad isikud on panustanud märkimisväärselt Eesti heaolusse ning nende tegevusele on andnud kõige objektiivsema hinnangu kodanikud ise. 2013 a. küsitlustulemuste kohaselt peetakse Eesti elanike poolt päästeametit ning politsei- ja piirivalveametit kõige usaldusväärsemateks riigiinstitutsioonideks. Väärtustamine peab arusaadavalt leidma väljundi nii palganumbris kui ka töötingimustes.

Möödunud aastal õnnestus raskete läbirääkimiste järel saavutada kokkulepe politseinike palgatõusu küsimuses. See oli oluline samm edasi, ent selge on ka see, et vajadused ja ootused on märkimisväärselt suuremad. Politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher selgitas EPLis, et on mures patrullpolitseinike lahkumise pärast, et politseinike palgad peaks väljendama ametikoha prestiiži, mitte tähendama majandamist vaesuspiiri lähedal[2]. See ei ole rõõmustav pilt ning vajab kiirelt meetmete võtmist.

Värske valitsuse koalitsioonilepingus seisab sees siseturvalisuse töötajate palkade tõstmine. See on igati vajalik ning tervitatav sõnum. Meil on vaja politseinike ja päästjaid, kes on motiveeritud ning kelle amet on au sees. Raha siseturvalisuse valdkonna edasiarendamiseks on samavõrd oluline kui 2 protsenti kaitsekulusid. See on üheks oluliseks eelduseks toimivale riigile, mis pakub turvatunnet ning rahulolu. See on eelduseks sellele, et Ukraina sündmused meil kunagi aset ei leiaks.

(*) artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.