Traditsioonilise õpetajahariduse saanute kõrval võiksid õpetajana töötada ka teised korraliku haridusega inimesed, kes tahavad teha väikese pausi karjääris ja midagi ühiskonnale tagasi anda, leiab SA Noored Kooli nõukogu esimees, Swedbanki peadirektor Priit Perens Postimehe arvamusportaalis.
Mõned kuud tagasi lõid laineid Eesti õpilaste suurepärased tulemused rahvusvahelistes PISA-testides. Eesti ühiskond on üsna rahul teadmisega, et meie lapsed on Euroopas ja maailmaski esimeste seas nii lugemisoskuse, matemaatika kui loodusteaduste osas. Samas teeb siiski muret see, et ehkki koondtulemus oli suurepärane, on koolide vahel suured erinevused, tüdrukute tulemus on poiste omast oluliselt parem ning koolirõõmu osas on statistika kurvapoolne – lapsed on ülekoormatud ja õppimine kui tegevus ei pruugi neis just vaimustust tekitada.
Millest algab koolirõõm? Mina usun, et sellest, kuidas õpitakse, ja sellest, kas see, kes ainet edasi annab, oskab õpilasega suhelda.
Paljud meist mäletavad kooliajast mõnd erakordsest õpetajat, kes oli tugev oma aines ja oskas saavutada õpilastega erilise kontakti. Neist pedagoogidest pidasid lugu nii õpilased kui kolleegid. Selliseid õpetajaid on koolides loomulikult ka täna, ent olen siiski mures, kas neid jagub piisavalt ka kolme, viie või kümne aasta pärast.
Kuidas peaks tulevane hea õpetaja leidma tee kooli? Kuidas toetame noore teotahtelise inimese otsust saada õpetajaks? Kas koolisüsteem suudab arvestada maailma (ja ühes sellega ka õpilaste) muutuvate vajadustega?
Õpetaja olla on paraku out
Kõik algab valikust. Kui palju on inimesi, kes tahavad õpetajaks saada ja miks nad selle valiku teevad? Kes teab ülikooli astudes, mis on see õige amet? Keskkoolilõpetaja teeb oma erialavaliku pigem ühiskondliku surve alusel ja õpetajakutset peetakse tänapäeva Eestis mitte just eriti lugupidamist väärivaks ametiks.
On hirmutav teadmine, et näiteks Tartu Ülikooli lõpetab igal aastal alla 10 füüsika- ning matemaatikaõpetaja. Kui reaalteaduste erialadele leidub veel tahtjaid, siis reaalteaduste õpetajate kohtadele puudub igasugune konkurss, sageli on soovijaid vähemgi kui õppekohti. Selle tulemusena ei saa me valida, kellest saavad meie koolide matemaatikaõpetajaid, vaid peame leppima nende väheste huvilistega, keda üldse võtta on. Nende puhul peab arvestama ka tõsiasjaga, et sageli pole tegu teadliku valiku, vaid paratamatusega: õpetajaks õppijate hulka jõuab sageli noori, kellel hetkel kõrghariduse saamiseks muud võimalused puuduvad. Seda näeb ja tajub aga ka ülejäänud ühiskond.
Nii tekibki paraku tunnetus, et pedagoog on keegi, kes muudel elualadel hakkama ei saa. See kõik ei toeta just õpetajakutse väärikuse, koolirõõmu ega õpilaste motivatsiooni tõstmist.
Teise ja mitte vähem olulise probleemina tajutakse õpetajaameti omandamist karjääri mõttes ummikteena. Paraku tähistab pedagoogiks hakkamine nii paljude õpetajate endi kui ka ülejäänud ühiskonna jaoks Eestis pöördumatut valikut. Teisisõnu – pärast kooliuksest sisenemist lahkutakse sealt pensionile.
Lisaks ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et kool kipub kiiresti kihutavate muutuste keskel jääma suletud süsteemiks, kuhu õpetajakoolitust mitteläbinud võõrastel asja pole. Ehk liikumist ei toimu kumbagi pidi. Kes on koolis, on koolis, ja kes väljas, see väljas. Tulemuseks on jäik ja arengut mitte soodustav keskkond.
See on probleemide pundar, mida on keeruline lahti harutada – hoiakute muutumine kooliõpetaja kutse osas võtab aega aastaid. Ma ei usu, et Eestil on aega nii kaua oodata.
Eesti koolid avatuks
Kuidas olukorda parandada? Usun, et asi muutub, kui avame oma kooli teadlikult muude elualade esindajatele. Ei tohi ka eeldada, et õpetajaks tulemine eeldab a priori edaspidises elus ainult pedagoogilist karjääri.
Minu ideaalmaailmas saaksid traditsioonilise õpetajahariduse saanute kõrval õpetajana töötada ka teised korraliku haridusega inimesed, kes tahavad teha väikese pausi karjääris ja midagi ühiskonnale tagasi anda. «Süsteemiväliste» värske pilk aitaks kujundada uusi praktikaid, väärtustada õpetajakutset ning – ennekõike – tõsta laste koolirõõmu ja õpimotivatsiooni.
Seda kõike lubab mul väita kogemus programmiga Noored Kooli, mille toel on seitsme aastaga tee koolidesse leidnud ligi 90 särasilmse haritud noore inimese, kes pole küll õpetajaametit õppinud, ent suudavad pakkuda õpilastele oma erialast lähtuvalt hoopis teistsuguseid vaatenurki ja kogemusi, mis arvestavad muutuva maailmaga kooliuste taga. Siiski on see piisk meres, arvestades, et Eestis on ligi 550 üldhariduskooli.
Lisaks aitaks kooliuste (senisest laialdasem) avamine murda hinnangut, et õpetajaks hakkamine on ühesuunaline rada: ka Noored Kooli programm pakub noortele võimalust minna kooli kaheks aastaks, andes seejärel edaspidise osas vabad käed.
Siiski on umbkaudu 3/4 programmi läbinud noortest ka hiljem otsustanud end ühel või teisel moel haridussüsteemiga siduda -neist pooled õpetajate või koolijuhtidena ning teine pool haridusvaldkonna kujundajatena läbi muude ametkondade. See näitab, et valikute olemasolu ei tähenda tingimata koolist eemaldumist, kui selleks võimalus avaneb – õige inimese jaoks on õpetamine siiski kutsumus, mitte paratamatus. Enamasti ei tea ta seda aga enne, kui klassi ette astub.
Omalt poolt võin lisada, et pangajuhina julgeksin rahuliku südamega tööle võtta igaühe, kes on klassi ees õpetajana hakkama saanud. Pole keerulisemat juhtimisülesannet, kui klassitäie laste lugupidamise ära teenimine ja harimine. Nii pole õpetajatöö ainult andmine, vaid ka saamine – see annab oskused toime tulla keeruliste sotsiaalsete olukordadega ning õpetab kõige vahetumal kombel enesekehtestamist. Seepärast avabki õpetajatööle viitav rida CV-s päris kindlasti mitmete Eesti tööandjate uksed.
