Juhtkiri: ükski maja polnud leinata

Nõukogude võimu korraldatud massiküüditamised 1941 ja 1949 on genotsiid

Pealkiri on Marie Underi ühe värsirea ümberütlemine. See on pärit luuletusest «Jõulutervitus 1941» ja pühendatud Eestist üle käinud esimesele küüditamislainele, mille vastselt kinnistunud Nõukogude okupatsioonivõim oli sama aasta juunis ette võtnud. Enam kui 10 000 inimeselt rööviti kodu, mehed eraldati peredest, arreteeriti ning saadeti mädanema vangilaagritesse, naised ja lapsed aga asumisele Siberisse. Selle apokalüpsise kordumise hirmus põgenes 1944. aasta sügisel, kui oli selge, et nõukogude võim tuleb tagasi, üle mere 70 000 eestlast, kellest märkimisväärse osa moodustasid haritlased. Nemadki jäid kodutuks ja pidid võõrastel maadel alustama oma elu otsast.

Ja see kordus! Täna 65 aastat tagasi asutati loomavagunites Siberi teele 20 000 eestlast, enamasti naised ja lapsed. Neilt võeti tulevik, mis oli seemnena külvatud iseseisvas Eesti riigis. Isegi siis, kui nad kümme aastat hiljem pääsesid tagasi kodumaale, ei olnud neil õigust oma kodukohale, külale või linnale. Neile tehtud ülekohut pidi hakkama korvama hoopis seesama Eesti Vabariik, mis pooleks sajandiks oli määratud varjusurma. Sest nõukogude võim ise ei kahetsenud midagi. Rehabilitatsioon jäi vormiliseks.

Massiküüditamised, mis tabasid samal ajal ka Lätit, Leedut, Lääne-Valgevenet, Lääne-Ukrainat, Moldovat ja 1944. aastal kuni täieliku «puhastamiseni» oma ajaloolisel asualal krimmitatarlasi, on kvalifitseeritav kas riigivõimu enda genotsiidina oma rahva(ste) vastu või vallutajate genotsiidina.

Eesti kaotas seeläbi ligi kümnendiku rahvuskehandist. Trauma, mis ajalookirjutuses võtab küll üha enam sedastava kuju, ent säilib rahva kollektiivses alateadvuses igavesti võimaliku ohumärgina. Jutustatagu niipalju kui tahes selle vastu. Nüüdki, mil ida poolt puhuvad revanšistlikud ja uusimperialismist (suurema rahvuse ja riigi õiguse kehtestamine väiksema üle) kantud tuuled, omandab Eesti ajaloos – aga ka kogu Euroopa ning maailma ajaloos – toimunu mitte ainult võrdleva tausta ja võimaliku variantsuse tähenduse. Nüüd muutub taas mõistetavaks ajalugu kui inimeksistentsi kategooria.

Vägivald, millega kaks inimpõlve tagasi viidi kümned tuhanded eestlased Siberisse, ei ole mingisugune õnnetu saatus, vaid võimu terror. Kas jäädi ellu, kuidas sellega kohaneti, kuidas hiljem see trauma ületati – see kõik on elulugude ja sealt edasi kunstide aine. Faktid omandavad oma liikuvuse tõlgenduses. Ent on ülimalt oluline, et ajaloofakt ise ei lahustuks ümberjutustustes. Sellele peab jääma see nimi, mis sel faktina on – genotsiid eesti rahva vastu.

«Faktid kehtestavad end kangekaelsuse abil,» on kirjutanud Hannah Arendt oma essees «Tõde ja poliitika», «ning kummalisel kombel lisandub nende haprusele ka suur elastsus – seesama tühistamatus, mis on igasuguse inimtegevuse tunnistäheks.» Rahvakeeles on sellel ka lihtsam kuju: ülekohus ei seisa kotis.