Peep Ilmet

FOTO: Liis Treimann

Luuletaja Peep Ilmet selgitab lahti oma laulutekstiks saanud luuletuse «Taandujad», millele sai tema hinnangul Postimehe arvamus- ja kultuurilisas AK osaks väärtõlgendus.

Mulle on äärmiselt vastumeelt hakata mõne oma luuletuse sõnumit pikalt-laialt ümber jutustama. Kuid kuna luuletusest «Taandujad» on saanud tänu helilooja Erkki-Sven Tüürile ka koorilaul, aga osa inimesi on laulu teksti mõistmisega raskustes, teen erandi. Liiati on mõistmisraskustesse sattunud ka ajaloolane Margus Laidre oma Postimehes ilmunud essees. Põhiliselt tegeles tema kirjutis tõesti põletavaks muutunud rahvusvahelise päevaprobleemiga, aga kahjuks raamistas ta oma kirjutise minu luuletuse väärtõlgendusega.

Luuletus «Taandujad» ilmus laiemale lugejaskonnale 1990. aastal kogus «Mõraseks mõistetud meel». Jäägu Laidre veider määratlus, «surveaja rahvalaulude» rubriik, tema südametunnistusele, sest sellise määratluse alla saaks paigutada pea kõik Eesti isamaaluule, ärkamisajast alates. Ja mida muud kui «surveaja rahvalaulud» on väga paljud kõigi laulupeolaulude tekstid? Pole ka ime, sest paraku on erinevaid surveaegu olnud oi kui pikalt ja pidevalt.

Luuletust «Taandujad» ei saa siduda kindla ajajärguga. Kui luuletuses on tegemist ajavahemikuga Eesti inimasustuse algusest kuni tänaseni, lisaks pilguheit tundmatusse tulevikku, siis selline luuletus võib sündida mis ajal tahes.

Luulekeele ja luule vormi kohta meeldetuletuseks vast vaid seda, et see pole täpsete aastaarvudega kroonika ega teadusartikkel. Luule võimalused ja väärtused peituvad sümbolite ehk keele sõnade mitmetähenduslikkuses, mis võimaldab seostada esmapilgul seostamatuid asju. Katsun iga luulerea järel anda mõne mõtte edasimõtlemiseks.

Me taandume taandume tuhandeid aastaid

Siin mõtlen «me» all kõiki, kes seda maalappi on asustanud. Taanduva igijää alt vabanenud maale asunud inimesi võib eesti keeles nimetada mitmeti – avastajad, asustajad, hõivajad, vallutajad, anastajad. Ometi olid nad ka taandujad, kes koos igijää taandumise ja looduskoosluste muutumisega taandusid lõunapoolsetelt asualadelt põhja. Mõni tuhat aastat hiljem seostub küttide-korilaste põhja taandumine ka lõunapoolsete, põldu viljelevate rahvaste arvukuse tõusu ja nende lõppematu maanäljaga, mis on pühkinud metsad suuremalt osalt Kesk- ja Lõuna-Euroopast.

veel otsata pikk on too taandumistee

Kui ma ütlen «otsata», siis tähendab see seda, et meie tee ei saagi kunagi otsa, mingit väljasuremist ega lõppu ei olegi näha.

me taandudes maid pole viljatuks laastand / meist puhtana maha jäid järvede veed / ei raiund me lagedaks laiuvaid laasi

Seni pole leitud märke, et kütid-korilased oleks Euroopas tekitanud olulisi looduskahjustusi või maastiku muutusi. Ja see, et Eestis on säilinud nii palju metsa, näitab ka seda, et meie kui küttide-korilaste kauged järeltulijad oleme kasvõi osaliselt säilitanud seda ürgset loodushoidlikku suhtumist. Vaatamata sellele, et valdava osa Eesti elanike elulaad on nüüdseks hoopis teiseks muutunud, pole kuhugi kadunud ka kalastamine, ka korilus, ka küttimine. Miljardite linnaelanike kohta mujal maailmas seda öelda ei saa.

ei valanud ahnusest võõraste verd

On tõenäoline, et tundra- ja metsahõimude vahel esines kokkupõrkeid jahi- või korjemaade pärast, ka puhtinimlikel põhjustel. Kuid veelgi tõenäolisem on nendevaheline rahulik suhtlemine. Ja kunagi pole Eestist lähtunud sellises mõõdus anastusretki, millega on hiilanud meie «eriti heroilised» lähemad või kaugemad naabrid. Ka ajaloolisel ajal pole siit sirgunud maailmakuulsaid vallutajaid, aga pole ka selle kuulsusega kaasas käivaid massimõrvu. Eesti alal aset leidnud massimõrvad pole siin sünnitatud.

nyyd kolm tuhat aastat me harime paasi

Umbes nii vanaks peavad ajaloolased Eesti põllumajanduslikku elulaadi. See kestis mitu tuhat aastat, aga nagu eelpool mainisin, pole eelnenud elulaadi mitmed osad kuni tänaseni mitte kuhugi jäägitult kadunud. Väljendit «harime paasi» kasutasin seepärast, et ajaloolaste kinnitusel sai põllupidamine Eestis alguse kergematel, paepealsetel muldadel.

ning lõputus lootuses kynname merd

Vaatamata merel hukkunute lõputule hulgale, väljuvad sadamatest laevad lootusrikaste meeskondade ja reisijatega iga jumala päev.

merd viimset kord otsides tulime läände / ja peataski meid mere soolane tuul / me käekäik sai siin vastupidise käände / meil pleekisid juuksed sai teiseks me luul

Kas Eesti ala asustati lõunast või pigem kagust, olid tulijad ikkagi sisemaalt, kus nii jõed kui järved olid mageveelised. Jõudmine sellise, silmapiirini ulatuva veekogu äärde, kus vesi oli joogiks kõlbmatu, oli kindlasti üllatav. Hiljem peatusid Läänemere idakaldal ka meile praeguse keele toonud soomeugrilased. Rändavalt elulaadilt paiksemaks jäämine tähendab elulaadi muutust, selle rõhkude käändumist teisale. Kuidas muutus siia paigale jäänud inimeste geneetika, on omaette teema. Seda, kuidas muutus juba soomeugrikeelne luule, näitab ilmekalt see, kui võrrelda saami joigu ja soome-eesti runot-leelot. «Luul» tähenduse kohta seda, et siin on see sõna «luule» lühivorm, mida eesti luules on palju kasutatud. Haiguslik meelepete on sõna esimene tähendus, aga on ka see teine tähendus.

me juured on viis tuhat aastat siin paigas

Viie tuhande aastaste juurte all pean silmas just soomeugri keele keskkonda Eestis.

nyyd taandume seistes kui põline hiis

Ühelt poolt on eesti keel, tänu Euroopa Liidu ametliku keele staatusele, levinud maailmas laialdasemalt kui kunagi varem. Samas on teiste keelte, eeskätt inglise keele surve eesti keelele oluliselt tugevnenud. Me taandume paigal seistes sel viisil, et ponnistame teiste keelte terminitele vasteid leida või luua, aga ikkagi hoiame visalt kinni ka omast. Ka põlised hiied on ajaloo vältel seistes taandunud küll kirikute, küll muude ehitiste rajamise, küll unustusse vajumise survel, kuid kohad on ikkagi hävimatud. Nagu me oleme unustatu mingil moel avastanud, on hiiekoht inimeste teadvuses tagasi.

meid on siit kyll viidud ja tapetud taigas / kuid lahti ei öelnud me Eestist ka siis / meid on siit kyll mõõgaga minema aetud / et häviks me laialipillatult paos / meid pikalt on tasase tule peal praetud / kuid idanev iva siit mullast ei kao

Selles osas jõuab luuletus kaasajale aina lähemale ja igaüks peaks aru saama, mis sündmusi ma silmas pean. Peaks aru saama ka sellest, et vaatamata kõigele oleme me rahvana täiel määral elus. Minu meelest ei ole sugugi tegemist ennast haletseva halaga, vaid juhtunu jõhkravõitu kirjeldusega. Ja värsirida «meid pikalt on tasase tule peal praetud» võib võtta nii ülekantud tähenduses kui ka kõige otsesemas tähenduses, sest tulega piinamist on kasutatud läbi ajaloo. Ei põlanud seda ka natside ja kommunistide timukad, kellele ohvrite ägamine ja karjed ajasid naeru peale ja panid heitma gastronoomilisi nalju.

kui jälle uus sõjasõud viirastub taevas

Siit algab juba pilguheit tulevikku. Kui pärast taasiseseisvumise sõjaähvardust tundus sõja puhkemise võimalus paljudele haiglase sonimisena, siis viimased sündmused Ukrainas polegi teab mis maade ja merede taga.

siis endile päriseks ihkame saart

Küllap on kõik kuulnud Jaak Johansoni laulu Eestimaa mandrist lahtilükkamisest, aga oma saare otsingust on minu teada lauldud korduvalt ka laulupidudel.

koos randuks me sinna et valevas laevas

Siin vihjan valge laeva ootusele, mis algas prohvet Maltsveti ja tema järgijate veidi tragikoomilise valge laeva ootamisega mererannas. See valge laev pidi hädalised viima tõotatud maale, täpsemalt Krimmi. Kas pole täna kummaline mõelda, et just sinna? Hoopis teise, igavikulise sisu andis valgele laevale oma luuletustes Uku Masing, mis minu veendumuse kohaselt ongi tähtis. Aga siis järgnes järjekordne Eesti vallutamine «heroilise» naabri poolt. Punase vangipõlve ajal muutus igatsus valgest laevast jälle päevakohaseks. Valget laeva loodeti saabuvat Ameerika lippude all.

kuid lohtu ei paku suur maailmakaart

Ega seda kena kohta Eesti-suurusele saarele polegi nii kerge leida. Kus elavad läheduses sama tüüpi naabrid nagu meie idapiiri taga, kus on liig külm, kus liig kuum, kus väriseb kohutavalt maa ja purskavad vulkaanid, kus tekitab tuul või vesi või need mõlemad korraga samalaadseid purustusi, nagu on põhjustanud meie vallutajad. Raske juhus.

ei põlga me väikseid ei kadesta suuri

See värsirida kuulub veel paljuski kahjuks minu soovmõtlemise valda. Aga kus mujal kui laulupeol peaksime seda ideaali tuhatsuiselt kuulutama?

me pysime visalt tol taandumisteel

Kuna see tee on lõputu, siis peaasi, et me püsime visalt oma teel, seda enam, et me oleme jääajast saati sel teel püsinud.

ning tihedaks kamaraks põimib me juuri / yks aegade hämarast pärinev keel.

Siin on kohane lisada, et meie keel on meie kõige ürgsem inimkultuuri nähtus ja kuna see on siia jõudnud mujalt, on see osaliselt palju vanem kui ligi 10 000 aasta pikkune inimasustus Eesti alal. Samas on meie keel kõige massilisem, kõige enam igapäevaselt kasutatav inimkultuuri nähtus siin. Ja see on ka meie kõige nähtavam ja kuuldavam tunnus teiste rahvaste jaoks.

Kes soovib sügavuti aru saada «Taandujate» meelsusest, lugegu minu vaimse õpetaja Uku Masingu luuletust «Tontide eest taganejate sõdurite laul». Siis ta kas saab aru või ei saa.

Lõpetuseks sõna «taandumine» tähendusest. Juba ühe maailma vanema sõjandust käsitleva raamatu, Sun Zi – Sun Bin «Sõja seadused» järgi pole isegi sõjas taandumine iseenesest hea ega halb. Tähtis on see, mida eluliselt tähtsat sellega kaotatakse, säilitatakse või võidetakse. Läbi kogu me ajaloo on meie kõige elulisemaks vajaduseks olnud ISE SEISVUS.