Erik Tohvri

FOTO: Pm

Eesti Vabadussõda sümboliseeriva võidusamba idee epopöa ulatub vabariigi algaastatesse, kus kogu algatus lõpuks eestlaste jäärapäistesse vaidlustesse hääbus ning üksmeelt ei leitudki.



Mingil moel oleme oma naabrite lätlastega alati kas avalikult või poolvihutsi võistelnud, et nende viltuminekute puhul salaja pihku naerda, aga vabadussamba poolest olid nad meist juba kolmveerand sajandit tagasi mäekõrguselt üle – püstitasid Riiga imekena, graatsiliselt õrna monumendi, mida isegi Nõukogude võim ei julgenud maha lammutada.

Meie jõudsime – kahjuks seni vaid peaaegu – nii kaugele alles nüüd. Läbi mitmete konkursside ja lugematute vaidluste, kus otsust tegev žürii oli lõpuks lausa sundseisu seatud ja pidi paratamatult mingi valiku tegema. Tunnistada, et konkurss on ebaõnnestunud, polnud kellelgi julgust ja nii valiti võidutööks noortest mittekunstnikest koosneva grupi üsnagi ebaoriginaalne sammas. Tulised vaidlused jätkusid, polnud vist ühtegi ajalehte või telesaadet, kus keegi poleks tahtnud avaldada oma mõtteid vabadussambast. Vemmeldati projekti, mille kõrge žürii oli lausa lasteaialiku õhinaga heaks kiitnud, ja kriitikast ehmunud noored autorid omalt poolt püüdsid teha kõik, et üldsust oma projektiga lepitada. Nii sündiski senikuulmatu idee: me ehitame oma monumendi… klaasist!

Idee oli kahtlemata originaalne – klaasist vabadusmonument oleks sümbol, et vabadus on õrn, habras ja kergesti purunev. Paremat materjali selle sümboliseerimiseks kui klaas oleks olnud raske leida, kuigi klaasist monumente polnud keegi seni kuskil püstitanud.

Selle otsuse vastuvõtmisega tehti aga peaaegu parandamatu viga. Praegu on veel viimane aeg seda tunnistada ja pidurit tõmmata, sest monumenti on maetud juba sedavõrd palju riigi raha, et see ületab igasugused piirid. On aeg tunnistada, et klaas mis tahes kujul monumendiks ei sobi, nii kurb kui see autoritele ka ei tunduks.

Allakirjutanu küll mitteprofessionaalina, kuid tehnikainimesena kujutles, et monument koostatakse omavahel tappidega ühendatavatest massiivsetest klaasplokkidest; kui aga teles hakati näitama suhteliselt õhukesi klaaspaneele, sisuliselt vitraažilaadset ehitust, tekkis kõigepealt hirm võimalike poliitvandaalitsejate suhtes: kuivõrd kuulikindel on see materjal? Revolvrikuulile – jah, võib-olla. Aga püssikuulile? Kahtlane… Aga soomustläbistavale tankipüssikuulile kindlasti mitte. Tähendab – piisab mõne X riigi agendi või viienda kolonni liikme öisest möödasõidust ja üksiklasust, et monument oleks järjekordselt rikutud.

Idee klaasist ehitatud monumenti seestpoolt valgustada on küll intrigeeriv ja need mõned ööd, mil valgustus toimis, oli see isegi omamoodi huvitav, aga teisest küljest jättis rohkem tivoliatraktsiooni kui soliidse mälestusmärgi mulje. Tekib küsimus: miks on üldse vaja kogu monumenti nii keeruliseks ajada? Kas on vaja ülikeerukat tehnilist seadmestikku, mis pealegi vajab pidevat korrastamist ja järelevalvet?

Elu on niigi kallis ja keeruline, milleks vajame veel üht ettevõtet, mida nimetatakse Monumendi Hingespidamise Sihtasutus? Kas võidusamba unikaalsuse taotlemisel pole mitte tegemist väikerahva järjekordse alaväärsuskompleksiga, sest sisulise lähenemise asemel püüame kogu maailma vormiga üle trumbata: keegi pole seni niisugust monumenti ehitanud! Meil on IT-riik ja võidusammas selle järjekordne tõestus!

Härrased valitsuses ja kaitseministeeriumis – võtke mõistus pähe ja tunnistage, et seni on meie samba juures mindud valet teed. Projekt on vastu võetud, seal midagi radikaalset enam muuta pole võimalik ega ka mitte vajalik, aga välisviimistlusel tuleb loobuda klaasist ja kasutada klassikalisi naturaalseid materjale.

Kuidas ja mida konkreetselt ümber teha, seda peavad otsustama tõelised klassikalised asjatundjad. Klaasist väliskattena kui ka üldisest sisevalgustusest tuleb kindlasti täielikult loobuda. Praegused klaaspaneelid tuleks asendada poleeritud graniittahvlitega. Vabadusristi karkass samba otsas tuleks perimeetril katta vaskplekiga, jättes seest valgustatavad klaaselemendid vaid esi- ja tagaküljele.

Niiviisi sammast ringi ehitades kaoks vajadus igasuguste kliimaseadmete ja keeruka automaatika järele – ja mis peaasi: sammas saaks lõpuks valmis ning seda ei ähvardaks alatasa korduv jooksev- ja kapitaalremont. Kokkuhoid missugune!