Allar Veelmaa: riigieksamid - võrdleme võrreldamatut

Allar Veelmaa Foto: Erakogu

Kulukate riigieksamite läbiviimine on muutunud absurdseks ja see tuleks lõpetada, kirjutab Loo Keskkooli matemaatikaõpetaja Postimehe arvamusportaalis.

Kuu aja pärast algavad gümnaasiumi riigieksamid. Juba kaheksateistkümnendat aastat järjest. Selle aja jooksul on eksamineerimise süsteemi korduvalt muudetud. Alustati sellega, et eksam loeti sooritatuks, kui eksaminand sai ühe punkti sajast. Hiljem tõsteti lävend 20 punktile, nüüd oleme jälle ühe punkti juures tagasi.

Sel kevadel on gümnaasiumi lõpetajatel vaid kolm kohustuslikku riigieksamit (emakeel, matemaatika ja võõrkeel). Miks on riigieksamid kohustuslikud? Keegi tark oskas väita, et kui eksam on kohustuslik, siis sellega tõuseb õppeaine maine ja eksamihirmus ehk hakatakse õppima. Naiivne on siiski loota, et gümnaasiumit lõpetav noor daam hakkab süvitsi tegelema matemaatikaga, kui tal on siiras soov ja tõsine tahtmine saada juuksuriks. Või hakkab?

Rahapõletamismasin töötab täistuuridel

Riigieksamite läbiviimine on kulukas. Igatahes kordades kallim, kui samad eksamid teha koolides, nagu kunagi varem tehti. Koolieksami puhul tuleb teha kulutused eksamitöö koostamiseks ja trükkimiseks, ei enamat. Selleks, et sellist eksamitööd koostada, pole vaja palgal pidada n-ö peaspetsialiste, kelle tegevuse kasutegur on enam kui kaheldav.

Riigieksamite koostamine ja läbiviimine on muutunud rituaalseks tegevuseks. Suure saladuskatte all koostavad peainkvisiitorile ustavad jüngrid ainuõige eksamivariandi, mille abil tuhanded noorukid proovile panna. Kuigi haridusvaldkonna eelarves raha napib ja lahkuva hardusministri soovitusel peaksid õpetajad palgaraha kättesaamiseks politseisse pöörduma, tundub siiski, et küsimus pole mitte raha vähesuses, vaid väärastunud prioriteetides.

Kindlasti saab haridusministeeriumist küsida, kui suured kulutused tehakse riigieksamite ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks, kuid väikesed need ei saa olla, sest maksta tuleb eksamit ettevalmistavale komisjonile, hiljem tööde parandajatele (ca 8000 eksamitöö puhul peab neid inimesi ikka piisavalt palju olema). Oma osa tahavad saada eksami kulgu jälgima saadetud välisvaatlejad. Loomulikult maksab midagi ka eksamivihikute trükkimine ja turvaümbrike valmistamine. Riigieksamitööde turvamine on kindlasti samal tasemel kui kulla transportimine Fort Knoxist, annab ehk isegi silmad ette.

Kolme riigieksami mõttekuse puudumisest kõneleb ilmekalt see, et ülikoolid on nii või teisiti sunnitud tegema oma eksamid. Ei saa ju arstiteaduskonda inimest, kes teab hästi matemaatikat ja kirjutab igas asendis sonette, kuid närvisüsteemi keskset organit otsib päraku piirkonnast. Nii olemegi olukorras, kus raha raisatakse (mitte ei kulutata) mõttetu püha ürituse peale ja tulu pole sellest peaaegu mitte kellelgi.

Lõputult kursuseid ja õppematerjale

Tänu riigieksamitele elavad mõned koolitusfirmad ja üksiküritajad päris lahedalt, sest eksamihirmus saadetakse noorukid kogenud pedagoogide juurde lisatarkust omandama. Sama targaks saaks ehk ka oma koolis, aga milline prohvet siis omal maal ikka kuulus on. Nii makstakse silma pilgutamata 100 eurot või veelgi rohkem kursuse eest, mida kooli lõpetaja tegelikult ei vajagi.

Raamatupoodide riiulitelt võib leida ühe- ja mitmevärvilisi üllitisi, mis kõik algavad sõnaga riigieksam. Näiteks populaarteadusliku sisuga matemaatikaraamatuid peaaegu ei ilmugi, küll on riiulid lookas eksamidressuuri juhenditest. Petukaup, ütlen mina. Need raamatukesed ei aita kooli lõpetajat karvavõrdki, kui inimene on keskkoolis kolm aastat nautinud sooja klassituba ja kokatädide lahket pilku söögivahetunnis ning ei enamat. Need, kes aga tõsist vaeva on näinud, samuti neid õnne õuele tuua lubavaid brošüürikesi ei vaja. Veelgi hullem on see, et SA Innove matemaatika peaspetsialist ütleb avalikult välja, et neil pole mingit pistmist ARGO kirjastuse eksamibrošüüridega. Teisisõnu tähendab see seda, et kui õpetaja on õpilasel soovitanud ARGO kirjastuse matemaatika raamatukese muretseda, siis ei või üldse kindel olla, et selles kirjeldatu eksamiga kuidagi haakuks. Tore lugu.

Lõpptulemuse selgitab fotofiniš

Aastaid on räägitud sellest, et riigieksamid annavad õpilastele võimaluse oma teadmisi ja tulemusi võrrelda. Ehtne loba. Juhan teab niigi, et Juku ja Mari on tuupurid ning kui on vaja veidi ise mõelda, siis head nahka sellest ei tule. Küll pole aga Juhanil mõtet end kuidagi võrrelda Kükametsa Karlaga, keda ta pole kunagi näinud ja loodetavasti ka ei näe. Kellele siis statistika? Eks ikka neile, kes armastavad pingeridu ja teevad sellest oma järeldusi. Tõsised koolijuhid neid järjestamisi ei vaja ja õpetajad samuti mitte. Pole ju ühtegi pingerida, kus kajastuks, kui mitu protsenti selle kooli lõpetajatest on enesega toimetulevaks ja väärikaks meie riigi kodanikus saanud.

Eksamitunnistusele ei märgita tulevikus enam, et Juku sai matemaatika eksamil 89 punkti. Tehakse aga hoopis nii:

Juku sai matemaatika kitsal eksamil 66 punkti;

ühiste ülesannete eest sai 39 punkti;

Juku on kitsa matemaatika eksami sooritanud õpilaste pingereas 1222. kohal;

ühiste tulemuste põhjal on Juku 2769. kohal.

Nüüd on Jukul põhjust rahulolematuseks, sest ei saa ju nii olla, et ta on pingereas nii taga ja mis veel hullem, sama tulemusega on veel 223 õpilast. Nagu spordivõistlustel, tuleb võitja selgitada fotofinišiga. Niisiis, armsad tööde parandajad, pead kokku ja selgitage, kes ikkagi eespool ja kes natuke tagapool. Igatahes seda lõbusat tegevust võiks jätkuda pooleks suveks.

Kes alustas, see ka lõpetab

Loodan, et uuel haridusministril jätkub nii palju arukust, et absurdseks muutunud riigieksamitele ükskord lõpp teha. Kooli lõpetamiseks tehakse koolieksamid ja ülikoolid vaatavad ise, kuidas endale tudengeid valivad. Oleks viisakas üks inimkatse luhtunuks lugeda. Inimkatsed on 1949.a. Nürnbergi koodeksi järgi taunitavad, isegi siis kui katsealune on «vabatahtlikult» nõus. Meie keskkoolilõpetajad peavad ju nõus olema. Vabatahtlikult.