Mihhail Šiškin: Venemaa ukrainalik tulevik

Mihhail Šiškin Foto: Erakogu

Ukrainlased suutsid oma varastest valitsusele näkku öelda «Bande, kaduge minema!», aga meie mitte. Muidugi teeb see kadedaks, kirjutab vene kirjanik Mihhail Šiškin.

Internet tõi sõja igasse koju. Otse-eetris võis näha tänavalahinguid Kiievis, miitinguid Krimmis, vahistamisi Moskvas. Praegugi, kui ma neid ridu kirjutan, kannab Kremli lähedal Maneeži väljakul üks kaheksateistkümne ligi punapäine neiu plakatit «Ei sõjale!». Talle astub ligi politseinik ruuporiga: «Laiali minna! Teie tegevus ei ole kooskõlastatud.» Neiu hõikab vastu: «Hoopis teie sõda pole kooskõlastatud!»

Võimul olevatel kurjategijatel õnnestus korda saata andestamatult alatu tegu: pöörata venelased ja ukrainlased teineteise vastu, muuta keel üksteise mõistmise vahendist vihkamise relvaks.

Me oleme tõepoolest vennasrahvad. Minu ema on ukrainlanna, isa venelane. Niisuguseid segaperesid on miljoneid nii Ukrainas kui ka Venemaal. Kuidas sa siin üht teisest eraldad? Saed elusalt pooleks? Või kuidas jagada Gogolit? On ta ukraina klassik või vene? Ta on meil ühine, meie ühine uhkus.

Või kuidas jagada meie ühist häbi ja muret – meie koletislikku ajalugu? Talupoegade hävitamist Venemaal ja golodomor’i Ukrainas? Ohvrite ja timukate seas oli nii venelasi kui ka ukrainlasi. Meil olid ühised vaenlased – meie ise. Meie ühine kohutav minevik on võtnud surmahaardesse mõlemad rahvad ega lase neil sammuda tulevikku.

Maidan vapustas nende inimeste julguse ja mehisusega, kes tulid väljakule «meie ja teie vabaduse eest». Ennekõike torkas silma solidaarsus. See tekitas aukartust ja kadedust: vaat kuidas ukrainlased suutsid end sirgu ajada ja enda ees seista, neid küll enam põlvili suruda ei saa.

Putinliku televisiooni saatejuhid andsid endast kõik, et luua propagandistlikes uudistes Maidani kaitsjast mulje kui fašistist ja otsekui anekdoodist väljakaranud hohollist, kes on sahkerdav, ahne, rumal, valmis end maha müüma kas või kuradile, kas või läänele, et vaid ninaesine külluslik oleks. Maa, kus on niisugune riiklik televisioon, peaks häbist ära surema.

Juba ammusest ajast on Venemaal tavaks kuidagi üleolev suhtumine ukrainlastesse ja ukraina keelde. «Väikevenda» on armastatud elurõõmu, huumori, eneseiroonia pärast. Aga ta on alati olnud perekonna noorem võsu, kes sestap peab kuulama vanema venna sõna, temalt õppust võtma, üritama tema moodi olla. Viimased, ajaloo kulgu muutnud kuud on aga avanud venelaste silmad sootuks teistsuguste ukrainlaste ees. «Väikevend» oli äkitselt vanemast palju täiskasvanulikum. Ukrainlased suutsid oma varastest valitsusele näkku öelda «Bande, kaduge minema!», aga meie mitte. Muidugi teeb see kadedaks.

Või võtame kas või niisuguse lihtsa sümboli nagu riigihümn. Neil on hümn, mis ühendab põlvkondi, meil pole hümni aga üldse. Olümpiamängudel lasti kogu maailmale kõlada stalinlikul «hümnil», mis ühendab diktaatorite ja orjade põlvkondi.

Ukraina demokraatlik revolutsioon algas võitlusest sümbolitega: kogu maa väljakutel algas Leninite langetamine. Ent meil Venemaal ja Ukraina venekeelsetes oblastites on Leninid alles nii väljakutel kui ka mõistuses. Iga rahvas on oma sümbolite kütkes. Venemaa linna Peterburi ümber elatakse endiselt Leningradi oblastis, ülimoodne rong Sapsan aga viib meid Dzeržinski linna, mis kannab tänini maa kunagise peatimuka nime. Inimest ümbritsevad märgid determineerivad ka nende elu.

Ukrainlased hakkasid purustama meie ühise alandava mineviku sümboleid, aga Ukraina venelased tõusid hoopis nende kaitsele.

Iseseisvuse – Venemaast mittesõltumise – väljak muutus Euromaidaniks. Inimesi ei toonud tänavale mitte viha Venemaa vastu, vaid viha omaenda võimude vastu, kes himukalt vägistasid kogu maad ja rahvast keelest sõltumata. Kiievlased tulid välja, et vabastada ennast kriminaalide võimust. See ei ole sugugi suund revolutsioonile. See ei ole suund vägivallale, see on suund tsiviliseeritud riigikorraldusele, «Euroopasse».

Euroopa ei ole ukrainlastele tegelik Euroopa Liit kõigi oma probleemidega, vaid müüt elust, mille üle ei valitse mitte kurjategijate reeglid, vaid seadused ja õiglus. Euroopa tähendab lootust elada tsiviliseeritud Ukrainas.

Kuid Janukovõtši režiimi ei löönud nokauti mitte rahumeelsed protestid. Bandiidid mõistavad ainult jõu keelt. Rahumeelne demokraatlik protest tõmbas endale poksikindana kätte natsionalistliku liikumise. Teadagi, uue võimu esimene seadus oli ära muuta vene keele staatus riigikeelena, mis veel sügavamalt eraldas maa ukrainakeelse lääneosa ja venekeelse idaosa. Ühtede kangelane on «taevane sotnja», teiste oma Berkut.

Ukraina idaosa ja Krimmi elanikke võib samuti mõista. Inimesed hakkasid kartma «ukrainiseerimist». Kujutage vaid ette samasugust olukorda Šveitsis: Berni saksakeelse enamusega parlament võtab vastu seaduse, mis keelab prantsuse keele Romandias.

Inimeste segadust sel keerulisel ajal kasutas kohe ära olümpiamängude peamine «võitja». «Kodumaa peab kaitsma oma lapsi!» Ükspuha millise ideoloogia korral, olgu selleks õigeusk, kommunism või taas õigeusk, on režiim ikka manipuleerinud rahvaga patriotismi abil. See on alati toiminud. Toimib ka tänapäeval. Viimased nädalad on telepropaganda aina valmistanud venelasi ette «kaitsma kodumaad» Krimmis ja Ida-Ukrainas Ukraina fašistide-okupantide eest.

Vaenlased on igale diktatuurile imearmsad. Võit pikendab impeeriumi kestmist, lüüasaamised toovad lähemale kokkuvarisemise: Stalini triumf ainult tugevdas Gulagi-riiki, Afganistani katastroof aga kiirendas NSV Liidu hävingut.

Kas soovida siis omaenda isamaale võitu või lüüasaamist? Nii imelik kui see ka pole, ei ole inimesele, kes oma kodumaad armastab, selline küsimus sugugi imelik, kui seesama kodumaa juba aastasadu ei lase rahulikult elada ei omadel ega võõrastel. Rahva teadvuses on seniajani selgusetu, kus lõpeb isamaa ja algab režiim – nii tihedalt on need kokku kasvanud. Patriotism on püha vene lehm, kes otsekui nätsu mätsutab aina kõrist alla inimõigusi ja inimväärikust.

Minu kooliaja sõber sai surma Afganistanis. Ka neile öeldi, et nad kaitsevad seal kodumaad. Me käisime tema vanemate juures. Ema hakkas alati nutma: «No millist kodumaad? No millist?» Me vaikisime. Mäletan, et kui algas sõda Tšetšeenias, ütles ühes reportaažis Vene sõdur, ise veel täitsa poisiohtu: «Ma kaitsen siin oma kodumaad.» Nüüd nad tahavad aga, et nii Vene kui ka Ukraina poisikesed «kaitseksid kodumaad» üksteise eest.

Afganistani avantüüri lõpust on möödas veerand sajandit. Tolle sõja tulemus oli Nõukogude impeeriumi varisemine. Nüüd näeme ennasthävitava stsenaariumi kordumist. Nähtavasti on olemas režiimi loomuliku surma seadus: diktatuur elab vale peal vaenlaste kohta ja sureb selle kätte, et hakkab ise oma valet uskuma.

Kahju on neist Ukraina lihtsatest inimestest, kes vehivad Vene trikolooriga ja, pisarad silmis, karjuvad: «Venemaa!» Nagu ajaloos korduvalt on juhtunud, kasutatakse neid lihtsalt ära, neid petetakse. Nende tee Venemaale on tee politseiriiki.

See avantüür on juba andnud tulemuseks uue külma sõja, igasuguste kodanike ja ühiskondlike protestide mahasurumise Venemaal, šovinistliku psühhoosi õhutamise. Venemaad ootavad ees rahvusvaheline isolatsioon, inimeste laostumine, repressioonid. 2008. aastal režiim juba viis oma maa tülli Gruusiaga, lõhkudes meie rahvaste vahel sajanditega loodud heanaaberlikud suhted. Meie head suhted löödi pikaks ajaks rivist välja. Nüüd kordub sama Ukrainaga.

Kõige rohkem kaotavad aga just Krimmi elanikud. Vaimustus ajaloolisest «vabastamisest» Ukraina «fašistide» käest läheb kiiresti mööda ja selle asemele astub kainestav tegelikkus. Pärast Abhaasia «vabastamist» muutusid kunagi õitsvad Musta mere kuurordid inimtühjadeks varedeks. Sama stsenaarium ootab nüüd ees «vabastatud» Krimmi.

Hiiglaslik kuurort muutub halliks auguks, kuhu ei sõida keegi ei Ukrainast ega Venemaalt. Poolsaare elanikke, kelle peamiseks tuluallikaks on olnud suvine turism, ootab ees laostumine. Trikoloori tõstes kaotasid inimesed selle, mis neil juba olemas oli. Pealegi lisandub krimmitatarlaste probleem, kellel on hästi meeles massiline küüditamine Siberisse ja kes ei taha Venemaast midagi kuulda. Ida-Ukraina, kus venelased elavad segiläbi ukrainlastega, seisab lähedal rahvustevahelisele sõjale, seal on tekkimas sama keeruline olukord nagu 1990. aastate Bosnias. Kuidas teha vahet «natsionalistil» ja «natsionalismi ohvril»?

Aina vinduv konflikt piirialal on režiimi unistus. Väljakuulutamata sõda Ukrainaga annab ettekäände suruda Venemaal lõplikult maha sõltumatu kodanikuühiskond, kehtestada halvav politseirežiim. Militarism, sisevaenlaste otsimine, võitlus «reeturitega», massiline patriotismipropaganda – kõik see on juba meie tänane päev.

Armastusel isamaa vastu on liiga kaua parasiteerinud lurjused ja lollpead. Ja nüüd on taas võetud meid kõiki, nii ukrainlasi kui ka venelasi, selle pantvangi. Kannatame me taas koos, mõlemad vennasrahvad. Ja võidelda tulevikugi eest tuleb meil üheskoos.

Too Maneeži väljaku neiu võeti kinni. Politseinik rebis talt plakati käest, neiul väänati käed selja taha ja ta viidi minema.

Pärast Nõukogude vägede viimist Tšehhoslovakkiasse kirjutas luuletaja Aleksandr Galitš: «Kodanikud! Isamaa on ohus! Meie tankid on võõral maal!» Too punapäine neiu on oma kodumaa patrioot. Need aga, kes ta vahi alla võtsid, kes üksmeelselt hääletavad parlamendis sõja poolt, kes annavad ja täidavad – kumminuiade ja tankidega – kuritegelikke käske, on reeturid.