Sellal kui Venemaa on rahuajale Euroopas lõpu teinud, sööme koos ühe Viinis õppiva sõbraga struudleid Thomas Bernhardi lemmikkohvikus Café Bräunerhofis. Tuleb tõmmu mehike lehepakiga ja anub: «Bitte!?» Kelner ajab ta minema. Entschuldigung, bitte nicht. Mehike kaob kuulekalt.
Kui me kohvikust väljume, seisab ukse ees juba uus lehemüüja, ebamäärases eas mustlanna, ja ütleb niisama haledalt «Bitte!?». Naine müüb Augustini, Viini vanimat kodutute lehte. Ta näitab hinda 2.50, mille all seisab, et 1.25 sellest läheb müüjale. Mu sõber on ettevõtmise suhtes skeptiline ja ütleb, et annab vahel kodutuile parem otse raha. Miks lasta kellelgi vahelt teenida? Lehed naise käes on käkras ja koledad.
Järgmine Augustini-müüja seisab Morawa raamatupoe ees. Silma järgi 50-aastasel mehel on ilmselt Parkinsoni tõbi, värisevate kätega näitab temagi numbrit 1.25. Silt on tal rinnas, aga nimi on kirjutatud segase käekirjaga ja lähemalt jõllitada justkui ei sobi. On ta pärit Balkanilt? Kas ma pole teda juba Alt Wienis lehepakiga näinud? Mind hakkab huvitama, millest Augustini uus number ka räägib, ja ma ostan lehe.
Leht, mis elab annetustest ja müügituludest, on asutatud 1991. aastal, «tänavalehtede» laine ajal. Üks esimesi omalaadseid oli New Yorgis asutatud Street News (1989), millele järgnes Londoni Big Issue (1991), mis on levinud teistelegi mandritele. Lehti, mille müügist «marginaalid» teenivad vähemalt 50 protsenti, ilmub nüüdseks sadu.
Augustini toimetajaveerg soovib keskenduda äärelinnadele: ei huvita, kui Doonaukanalil järjekordne ujuvrestoran avatakse! Kodanikualgatuse korras on uuritud: kui raudteejaamadest paadialuseid välja aetakse, siis kuidas tajuvad olukorda asjaosalised ja politseinikud? Politsei, nagu selgub, suunas huvilised pressiesindaja juurde. Mida vajavad kodutud naised? Kuidas saaks allpool vaesuspiiri elav inimene tasuta trennis käia? Ära on toodud hinnaklassidega üritustekalender.
Augustini algatusel on loodud kodutute koor Stimmgewitter (Häälteäike), mille repertuaar jäävat «kitši ja mässu» vahele; mõned lauljad on juba tänaval elamise tagajärgedesse surnud. On olemas ka Augustini jalgpallimeeskond.
2003. aastal pakkus J. K. Rowling mitmele tänavalehele võimalust avaldada uue «Potteri» esimene peatükk tasuta, aga Augustin keeldus, kuna ei tahtnud saada odavaks PR-platvormiks.
Kas tänavaleht tähendab «marginaalide» turustamist? Kahtlast abinõu riikliku sõltuvuse vähendamisel?
Mu Austria tuttavad peavad Augustini pigem heaks ürituseks, mis annab võimaluse kerjamise asemel nagu kord ja kohus teenida. Üks sõber ja kolleeg räägib kodutust Luisest, kes on Augustiniga jalule saanud ja kirjutab sellele arvustusi, muuhulgas ka mu kolleegi raamatutest.
Võib arvata, et Tallinn oleks müügituludega arvestava tänavalehe jaoks liiga väike. Üks utoopiline kujutlus oleks žest elustiili-, naiste- jms ajakirjade poolt, mille ilmumine niikuinii ei lõpe: väljaandjad võiksid loovutada osa tiraažist odavalt või tasuta «marginaalidele», et need müügiga teeniksid. Noh, mida veel ei taha.
Kui paljud on valmis vastu võtma midagi, mida kodutu neile ulatab? Tunnistan häbiga, et minagi natuke nagu õnnitlesin ennast, kui lehe kaasa võtsin ja seda voodi peal lugesin.