Mis on lahti poliitikaga?

Raamat Margaret Thatcher «Kõned ja intervjuud» Kirjastus SE&JS, 2013 208 lk Foto: Pm

Inimesed on hakanud kahtlema demokraatliku süsteemi ja selle institutsioonide tulevikus. Nad umbusaldavad poliitikuid. Sõltumatutel (partei)liikmetel on vähem ruumi. Parteid ei vaidle enam parteidega. Eeldatakse, et valimisprogramm on loetelu lubadustest, mis hääle andmise eest hiljem täidetakse. Poliitiliseks võtmesõnaks on kasv.

Poliitiliste debattide rõhuasetus on kandunud inimestelt majandusele. Inimestel on raske, kui mitte võimatu pääseda otsuseid langetava ametniku jutule. Kaks kolmandikku inimestest arvab, et neil pole piisavalt sõnaõigust selles, kuidas valitsus riiki juhib. Avaldatakse üha enam artikleid ja peetakse kõnesid teemal, kuidas kaasata inimesi senisest enam valitsuse otsustamistesse ja võimaldada neil teatud otsuste langetamisel osaleda.

Ülaltoodud laused ei ole pärit Marju Lauristini sulest, Rahvakogu ettekannetest või mõne Eesti poliitkriitiku viimase paari aasta artiklist. Kuigi võiks, sest täpselt neist asjust ja isegi väga sarnasel viisil on ka meil viimasel ajal väga palju räägitud.

Tegelikult on need mõtted, laused ja tsitaadid pärit ühest loengust pealkirjaga «Mis on lahti poliitikaga?», mille pidas Margaret Thatcher 1968. aastal. See on seitse aastat enne Briti konservatiivide liidriks ja üksteist aastat enne peaministriks saamist. 46 aastat tagasi.

Maailm poleks nagu üldse muutunud. Suurbritannia või Eesti. Pool sajandit vahet, aga jutt on sama. Et riik ei kuula, ei arvesta, ei kaasa, et rahval pole sõnaõigust ja kõik on liikunud kuhugi parteide tagatubadesse kitsa otsustajate ringi kätte. Võib-olla sellised jutud ongi demokraatia puhul paratamatus. Mõnikord on neil juttudel alust, mõnikord ehk mitte.

Siiski, ühes asjas on That­cheri aeg ja praegune aeg erinevad. Tsiteerime teda ennast: «Ent viis, kuidas saavutada isiklik seotus ja osalus, ei seisne mitte inimeste kaasamises järjest enamatesse valitsuse otsustesse, vaid selles, kui valitsus vähendab enda reglementeeritavat ala ja kaasab kodanikke – kui seda moodsat väljendit kasutada –, võimaldades tal rohkem ise otsustada.»

Niisiis, Thatcher pakub põhimõtteliselt teistsuguse lahenduse. Eestis on kaasamise ja kuulamise jutt jõudnud välja reeglina kahe järelduseni. Esiteks selleni, et see või teine poliitik (partei) on lihtsalt paha, ülbeks ja liiga enesekindlaks läinud ning lahendus oleks nende välja vahetamine. Ja teiseks on üritatud luua ja välja pakkuda mingisuguseid uusi täiendavaid otsustamismehhanisme. Rahvakogus oli näiteks sellist tehnokraatlikku hingust.

Thatcher aga vaatab asjale põhimõtteliselt teistmoodi. Ta ei lähene tehnokraatlikult – teeme ja loome teistsuguse mehhanismi. Ta ei paku ka naivistlikku hõllandust – hakkame nüüd heaks ja kuulame kõiki. Thatcheri jaoks on lahendus hoopiski see, et riigi otsustamissfääri tuleb lihtsalt vähendada. Võtta ära avalikust sfäärist ja anda erasfääri. Riik ei pea rohkem kaasama, vaid riik peab lihtsalt tagasi tõmbuma.

Just see thatcherlik lähenemine on midagi sellist, millest Eestis on viimaste aastate debattides puudu jäänud.


Raamat

Margaret Thatcher

«Kõned ja intervjuud»

Kirjastus SE&JS, 2013

208 lk