Thbilisis elav ajalooprofessor Georgi Antšabadze on grusiin abhaasi südamega. Tuhat aastat tagasi valitsesid tema esiisad kaks sajandit Abhaasia kuningriiki. Nagu ta ise ütleb, Abhaasia ajalugu on ühtlasi tema perekonna ajalugu. Kuigi Krimmi ja Abhaasia konfliktil on pealiskaudsel vaatlusel sarnasusi, on kummalgi tema arvates oma eripära.
«Kui sada aastat tagasi oleks keegi ennustanud seda, mis praegu toimub Gruusia ja Abhaasia vahel, oleks tolle aja grusiinidel ja abhaasidel olnud seda raske uskuda.»
Antšabadze töötab Thbilisi riigiülikooli Ilia Gruusia ajaloo professuuris ja on spetsialiseerunud Abhaasia ajaloole. Tema silmis ei tunne inimesed, kes võrdlevad Abhaasiat Krimmiga, Abhaasia ajalugu ega konflikti tausta. Gruusia ei kaotanud Abhaasiat 2008. aastal, vaid juba varem – aastatel 1992–1993 peetud sõjas, millest jutustab ka film «Mandariinid».
Gruusias ja Eestis on olnud kombeks tõlgendada abhaaside ja grusiinide sõda Vene eriteenistuse kätetööna, konflikti ajalukku süvenemata. Antšabadze möönab, et Venemaal oli konfliktis oma roll, aga peamiselt arenes vastasseis siiski abhaaside ja grusiinide endi vahel aastakümnete jooksul. Konflikti juured ulatuvad enam kui saja aasta taha – Vene impeeriumi laienemisse Kaukaasia aladele 19. sajandil.
Abhaasia on ajaloo vältel olnud nii impeeriumitest sõltuv vürstiriik kui ka iseseisev kuningriik. Keskajal mängis Abhaasia olulist rolli Gruusia kuningriikide ühendamisel ühe valitseja alla. Gruusia kuningriik lagunes 15. sajandil, uuesti liitis Abhaasia Gruusiaga Jossif Stalin.
«Kuigi keskajal pidasid feodaalülikud maha mõned lahingud, olid kahe rahva suhted läbi sajandite üldiselt lähedased ja teineteist austavad. Segaabielud abhaaside ja grusiinide vahel olid tavalised,» ütleb Antšabadze.
Ka temas endas voolab korraga nii grusiini kui ka abhaasi veri. Tema ema oli grusiin, isa pooleldi grusiin ja pooleldi abhaas.
«Meil on abhaasi juured. Abhaasi keeles on mu perekonnanimi Achba, gruusia keeles Antšabadze. Feodaalajal oli abhaasi aadlikel alati kaks nimevormi: abhaasi ja grusiini oma. Kirjalikult kasutati gruusia vormi, sest abhaasi keel polnud kirjakeel.»
Pärast Kaukaasia sõda 1860ndatel hakkasid venelased sundima Põhja-Kaukaasia põlisrahvaid tšerkesse, abhaase ja ubõhhe pagema Ottomani impeeriumi. Need, varem kristlikud rahvad olid ottomanide valitsemise ajal pöördunud islamiusku. Venemaa vägede toime pandud etnilises puhastuses tapeti sajad tuhanded inimesed lahingutes, surid haigustesse, nälga või hukkusid merel. Türgis ja araabia riikides elab praegu arvatavalt 300 000 – 400 000 Abhaasia päritolu inimest.
Kodumaale jäid põlisrahvastest ainult väikesed kogukonnad. Abhaasidest jäid eelkõige need, kes veel tunnistasid ristiusku. Venemaa kuulutas mässavad abhaasid 1878. aastal süüdiolevaks elanikkonnaks – «виновное население». Kuni 1907. aastani ei tohtinud abhaasid elada mere ääres, kõrgel mägedes ega Suhhumile ja teistele linnadele lähemal kui 25 kilomeetrit. Venelaste plaan oli asustada Musta mere rannik kasakate ja teiste troonile ustavate rahvastega. Nii tekkisid Musta mere äärde ka eestlaste külad.
«Aga venelased ei suutnud asustada Abhaasiat, sest seal oli teistsugune loodus, kus sisserännanutel oli raske toime tulla.»
Abhaasia oli niiske ja soine ning paljud saabunud inimesed surid malaariasse. Lääne-Gruusia ehk Mingreelia elanikud olid selliste tingimustega paremini kohanenud. Neil, kellel oli oma kodumaal vähe maad, tekkis võimalus saada maad juurde Abhaasias. Nii hakkas Abhaasia etniline koosseis Antšabadze sõnul muutuma.
«Nõukogude ajal protsess jätkus. Eriti 1930ndate lõpul ja Stalini viimastel aastatel. Enne Nõukogude Liidu lagunemist olid Abhaasia elanikest 45 protsenti Antšabadze andmetel grusiinid, kellest omakorda suurem osa mingrelid.
Abhaasiat hakati kuivendama, istutades liigniisketele aladele hulgi eukalüpte. Abhaasia muutus sisserännanutele algul elamiskõlblikuks, hiljem sai sellest kandist aga Nõukogude Liidu hinnatumaid kuurorte. Midagi muud head bolševikud abhaasidele ei toonud. Repressioonid olid Abhaasias rängemad kui Eestis, eriti valusalt puudutasid need aadlikke.
Antšabadze vanaisa üks vendadest suri bolševike ja Gruusia sõjas 1921. aastal. Vanaisa ise ja tema kaks ülejäänud venda lasti maha 1937. aastal. Samal aastal lasti maha veel vanaisa õemees. Grusiinist vanaema viibis seitse aastat vangilaagris. Vanaema vend hukati 1937. aastal. Vanaisa pere seitsmest lapsest ainult kaks venda pääsesid repressioonidest, kui nad põgenesid Abhaasiast mujale Nõukogude Liitu ja elasid seal teiste nimede all.
«Hilisemad konfliktid on suuresti selle tagajärg, et Stalini ajal tapeti esimesena need inimesed, kes kandsid geenides grusiinidele ja abhaasidele ühist ning mõlemale rahvale lähedast kultuuripärandit.»
Stalini ajal suleti abhaaside koolid, abhaasi tähestik asendati gruusia omaga. Otsustavaks osutus aga Abhaasia ajaloo võltsimine. Pavle Ingorokva nimeline gruusia kirjandusteadlane kirjutas oma teoses, et iidsed abhaasid olevat olnud üks grusiinide hõim ja tänapäeva abhaasid ehk apsuad saabunud piirkonda alles 17. sajandil.
«Ingorokva ei olnud professionaalne ajaloolane. Ta kirjutas mitmeid pseudoteaduslikke teoseid, mida keegi enam ei mäleta. Kahjuks mäletavad grusiinid, mida ta kirjutas Abhaasia kohta. Pavle Ingorokva teoorial oli suur, väga negatiivne roll Gruusia ja Abhaasia suhetes. Selle mõju kestab.»
Ingorovka teoorial oli oluline osa ka president Zviad Gamsahhurdia rahvuspoliitikas, mis ajas grusiinid tülli riigi rahvusvähemustega. Samal ajal kui grusiinid nõudsid eraldumist Nõukogude Liidust, oli neile vastuvõetamatu, et abhaasid nõudsid sõltumatust Gruusiast. Pärast Stalini surma oli püütud abhaase grusiinidega lepitada, andes neile Abhaasia parlamendis ja ametites tunduvalt rohkem kohti, kui eeldanuks nende osakaal kohalikus rahvastikus. Grusiinid pidasid seda etnokraatiaks ja hakkasid Gamsahhurdia eestvedamisel nõudma abhaaside autonoomia tühistamist.
«Mäletan, kuidas Gamsahhurdia esines meeleavaldustel ja ütles, et abhaasid on tulnud mujalt, ja kui nad soovivad enesemääramisõigust, mingu tagasi Adõgeesse (Venemaale) ja me toetame neid seal. Nii ei tohiks öelda tervele vähemusrahvale, eriti seetõttu, et nad on alati elanud Abhaasias ja maa on saanud nime nende järgi.»
Kuna nii Jossif Stalin kui ka Lavrenti Beria olid grusiinid, on abhaasidel kombeks süüdistada oma kannatustes grusiine. Antšabadze arvates vastutavad abhaaside kannatuste eest nõukogude ajal siiski pigem bolševikud kui et terve gruusia rahvas. Antšabadze sõnul tõlgendavad ka abhaasid ajalugu oma huvides, kui eiravad Gruusia ja grusiinide rolli Abhaasia ajaloos.
«Mis puudutab grusiinide kohalolekut Abhaasias, siis on gruusia hõime siin olnud kogu aeg, nagu ka abhaase. 18. sajandil suurem osa grusiinidest siiski assimileerus ning tekkis üherahvuseline abhaaside ühiskond. Abhaasidel on palju grusiini geene, nagu ka läänepoolsetel grusiinidel on palju abhaasi geene.»
Mullu septembris täitus 20 aastat Abhaasia sõja lõppemisest. Sõda algas grusiinide marodööritsemisega ja jätkus abhaaside kättemaksuga. Sõja lõpus tapeti tuhandeid grusiinidest tsiviilelanikke, peaaegu kõik grusiinidest elanikud sunniti Abhaasiast lahkuma. Kuni 60 000 grusiini on siiski saanud pöörduda tagasi oma koju Gali rajoonis, kus enne sõda ei elanud abhaase.
Antšabadze on püüdnud olla sillaehitaja kahe rahva vahel. Ta oli üks läbirääkijatest, kes püüdis lahendada konflikti enne sõja puhkemist. Praegu on ta oma sõnul ainuke Gruusia kodanik, kellel on vaba pääs kogu Abhaasiasse. Pärast sõda oli Abhaasia muust maailmast isoleeritud, kuni Venemaa avas Putini ajastul oma piiri. Gruusia ja muu maailm jätkab Abhaasia isoleerimist, kuna Abhaasia ei tunnista Gruusia ülemvõimu.
Tänapäeval on Abhaasia täiesti sõltuv Venemaast. See teeb Antšabadze murelikuks. Abhaasia isolatsioonist võidab tema sõnul ainult Venemaa, kes kasutab olukorda oma poliitilise, majandusliku ja sõjalise mõjujõu suurendamiseks pooltunnustatud vabariigis. Erinevalt Krimmist ei ole Abhaasias aga arutatud ühinemist Venemaaga.
«Isegi selline vihje vallandaks abhaaside ägeda protesti, ja Moskva teab seda hästi. Abhaasid soovivad olla ühenduses terve maailmaga, mitte ainult Venemaaga. Kui terves maailmas tehtaks piirid lahti, siis ei mõjuks see halvasti abhaaside ja grusiinide suhetele. Sest isolatsioon ei lase abhaasidel unustada, et vaenlane on Thbilisis ja sõber Moskvas,» ütleb Antšabadze.
Kai Juvakka on Abhaasia ja Gruusia konflikti süvitsi uuriv ajakirjanik, kes on teinud samal teemal dokumentaalfilmi Soome YLEle.
Minu vaenlase vaenlane on mu sõber
Üks asi on selge, 1992. aasta sõda alustas Gruusia. Seda võib lugeda kümnetest ajalooteostest, kaasa arvatud gruusia ja gruusiameelsete lääneriikide allikatest,» ütleb Aivar Jürgenson. Ta on Tallinna Ülikooli ajalooinstituudi vanemteadur ja avaldas hiljuti konfliktist põhjaliku uurimuse.
Jürgenson juhib tähelepanu sellele, et kui sõda algas augustis 1992, ei olnud Venemaal Abhaasia kohta sugugi ühtset poliitikat. President Jeltsin ja duuma pidasid ägedat võimuvõitlust. Abhaasia ründamise ajal oli Gruusias kodusõda Eduard Ševardnadze ja kukutatud presidendi Zviad Gamsahhurdia vahel. Rünnakut Abhaasiale põhjendati osana võitlemisest Gamsahhurdiaga.
«Alguses Jeltsin toetas Ševardnadzet, kes oli ta liitlane. Duuma esimees Hasbulatov toetas abhaase, võib-olla osaliselt seetõttu, et ta oli tšetšeen. Ei tohi unustada, et sõjas osutasid abhaasidele abi peamiselt tšetšeenid, tšerkessid ja teised Põhja-Kaukaasia mägirahvad. See abi oli üks suur hõimurahvaste solidaarsuse manifestatsioon.»
Jürgenson märgib, et abhaasid olid püüdnud luua koos Põhja-Kaukaasia hõimurahvastega iseseisvat riiki juba 1918. aastal. Pärast Stalini surma nõudsid abhaasid iga kümne aasta järel Abhaasia eraldamist Gruusiast. Novembris 1991 moodustasid mägilased taas poliitilise liidu – Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsiooni.
Eestis on Gruusia ja Abhaasia konflikti Jürgensoni arvates vaadatud põhiliselt Gruusia vaatevinklist. Jäetakse kirjeldamata Gruusia kolonisatsiooni ajalugu Abhaasias ja Venemaast on tehtud sõja ainus süüdlane. Kirjutatakse üksikasjalikult abhaaside ja nende liitlaste kuritegudest, aga samas varjatakse grusiinide sõjakuritegusid ja fakti, et need toimusid ajaliselt enne abhaaside kättemaksu. Jäetakse ühtlasi mainimata, et grusiinide vastu võitlesid ka teised Abhaasia rahvused, sealhulgas mõned eestlased.
«See tuleb sellest, et meie vaenlase vaenlane on meie sõber, kellega tunneme automaatselt solidaarsust,» põhjendab Jürgenson. «Eestlased peaksid kogemusest teadma, mis tunne on vaadata pealt kodumaa ümberrahvastamist, oma keele väljasuremist ja ajaloo võltsimist. Peaksime olema kaastundlikumad väikeste rahvaste iseseisvuspüüdluste vastu.»
Abhaasia sõda on kutsutud ajaloolaste sõjaks. Jürgenson on sellega päri ning arvab, et kaks vastukäivat ajalootõlgendust eskaleerusid sõjaks. Võitlus käis selle nimel, kellel on ajalooline õigus Abhaasiale.