Rindele minejad Koerus 1914. aasta suvel.

FOTO: Järvamaa muuseum

Tänavu suvel möödub sada aastat Esimese maailmasõja avapaukudest. Seda perioodi uurinud ajaloolane Tõnu-Andrus Tannberg räägib, mida suure sõja algus Eesti maa ja inimeste jaoks kaasa tõi.

Enne kui sõda 1914. aasta juulis algas, kulges Eestis ju rahulik impeeriumi provintsi igapäevaelu?

Eesti oli Vene impeeriumi osa ning sõjaeelne olukord siin millegi erilisega silma ei paistnud. Maailmasõja alguse kõige olulisem ja inimesi lähedalt puudutanud külg oli mobilisatsioon.

Esimene mobilisatsioon leidis aset juba 1914. aasta augusti alguses pärast seda, kui Saksamaa oli Venemaale sõja kuulutanud. Siis kutsuti teenistusse reservväelased, Eesti territooriumilt üle 17 000 mehe. Mobiliseeritud saadeti vastavalt jaotuskavale väeosadesse üle kogu impeeriumi.

Kuidas sõjaväkke võtmine tol ajal üldse käis?

Vene armee komplekteerimine tugines 1874. aastal vastu võetud üldisele sõjaväekohustuse seadusele, mille järgi jagunes teenistus relvajõududes kolmeks: tegevteenistus, teenistus reservis ja teenistus riiklikus maakaitseväes. Selline kolmeastmeline süsteem rakendus aga täielikult alles Esimese maailmasõja ajal.

Kui oli vaja rahuajal armeed täiendada, käis see iga-aastase noorsõdurite võtmisega. Kui oli mingi konflikt, kutsuti aga teenistusse ka reservis olevad mehed – need, kes olid teenistuse juba läbinud. Kui veel puudu tuli, hakati teenistusse võtma ka riikliku maakaitseväe koosseisus olevaid mehi. Nemad olid n-ö teise astme reserv, tagavaraväelased, keda varem sõtta ei kutsutud. Vene-Türgi sõja ajal 1877–1878 oli ju teenistusse võetud üksnes veidi reserviste ning sama toimus Vene-Jaapani sõja ajal 1904–1905.

Esimesel ilmasõja-aastal toimus Eesti territooriumil ka korraline noorsõdurite teenistusse kutsumine. Neid võeti umbes 3500. Lisaks kutsuti sõjaväkke üle 14 000 maakaitseväelase. Seega läks Eesti alalt 1914. aastal teenistusse veidi üle 35 000 mehe.

See oli Eesti oludes sõjale päris karm algus. Meessoost elanikkonnast tegi see umbes seitse protsenti. Terve Esimese maailmasõja ajal võeti Eestist aga teenistusse u 100 000 meest.

Nii kiire mobilisatsioon pidi elurütmi Eestis täiesti segi lööma. Samas, suurem sõjategevus Eestisse 1914. aastal veel ei ulatunud.

Aastail 1914–1916 meil otsest sõjategevust ei toimunud, kuid sõjahõngu oli tunda ja Venemaa Balti laevastik hakkas juba varakult mobilisatsiooniks ettevalmistusi tegema. 1914. aasta varasuvel saadeti Tallinnas asunud Vene eskaader Helsingisse.

Saksamaa sõjalaevad ja lennuvägi ründasid Eestis mitut kohta, ilmselt üritades jõudu näidata ja ka selleks, et elanikkonda paanikasse ajada.

Juba 1914. aasta augustis pommitasid Saksa ristlejad paaril korral Ristna ja Tahkuna majakat. Toonane Päevaleht kirjutas veidi üleolevalt, et selline majakate pihta laskmine näitab sakslaste täielikku kultuuritust.

Esimese sõja-aasta augusti lõpul jooksis Osmussaare juures madalikule Saksa ristleja Magdeburg ning Balti laevastik sai sellele peagi jaole. Kuid sakslased jõudsid appirutanud torpeedopaatidega suure osa meeskonnast venelaste eest ära viia. Osa meeskonda, umbes 60 meest, langes siiski vangi.

1914. aasta lõpu poole oli meie kandis juba näha Saksa allveelaevade tegevust. Need uputasid Vene ristleja Pallada.

Järgmisel, 1915. aastal ründasid Saksa lennukid juba Kuressaaret ja Pärnut. Need aktsioonid olid veidi tõsisemad ning tõid elanikele parajat segadust. Kuressaarest hakati juba asutusi evakueerima. Pärnus kardeti sakslaste dessanti ning paanikahoos lasti õhku Waldhofi tselluloosivabrik, samuti elektrijaam ning Schmidtide õlivabrik. Tegelikult Saksamaa mingit dessanti toona ette ei valmistanud, kuid siin muretseti väga selle pärast, et need ettevõtted ei jääks sakslaste kätte.

Üks põhilisi paanikatekitajaid oli polkovnik Pavel Rodz­janko, kes oli Vene riigiduuma saadiku Mihhail Rodzjanko vend ning juhtis Pärnus paiknevat maakaitseväe družiinat. Linnarahvale tõusis sellest paanikast aga ka veidi kasu, sest vabriku soolatagavara anti tasuta vabasse kasutusse.

Kas Eesti rahvas püsis sõja alguses Vene keisririigile lojaalne või oli ka neid, kes hoidsid Saksa poole?

Esialgu domineeris eri rahvakihtides lojaalne suhtumine, mulle pole küll erilisi impeeriumivalitsusevastaseid aktsioone silma jäänud. Küll aga tõi sõja vallandumine meil ja terves impeeriumis kaasa saksavastaste meeleolude kasvu. Ka süüdistused baltisakslaste vastu tõusid tõsiselt päevakorrale. Juba septembris deporteeriti baltisaksa aadlikke ja kirikutegelasi sisekubermangudesse, hakati keelustama saksakeelseid ajalehti jne. Luubi alla võeti isegi Vene armees teeninud kindralid ja ohvitserid. Hakati arutama, kas tegemist võib olla reeturitega. See hirm oli aga suuresti ülepaisutatud.

Kas Eestis otsiti ka Saksa spioone?

Impeeriumis tervikuna oli spioonide otsimine päris usinalt päevakorral. Mõned vihjed olid ka Baltikumi kohta, kuid praegu ei meenu ühtki konkreetset juhtumit.

Kuidas varustati sõja algul Eestis rahvast toidu ja muu esmavajalikuga? Kuivõrd läks elujärg kitsamaks ning tuli puudust kannatada?

Esimesel sõja-aastal suurt kitsikust ei olnud, kuid olukord hakkas muutuma sõja edenedes. Laiemalt mõjutas maailmasõda Eesti majanduslikku olukorda muidugi üsna tuntavalt, probleemid algasid kütuse ja toor­aine hankimisega nii välismaalt kui ka impeeriumi sisekubermangudest.

Toorainet imporditi enne sõda nii Inglismaalt kui ka Saksamaalt – mõistetavalt tekkis sõja ajal selle pärast probleeme.

Sõja vallandudes allutati aga tööstus ning sõjatööstus hoopis rangemalt ja otsustavamalt sõjavajaduste rahuldamisele. Muuseas, kui noor mees oli tööl mõnes sõjatööstusettevõttes, sai ta sõjaväeteenistusest vabaks.

Kuhu need eesti mehed saadeti, kes siit mobiliseeriti?

Neid ei koondatud, vaid jagati kõikjale laiali. Ka maakaitseväelased sõitsid üle impeeriumi. Kuna tegu oli juba vanemate meestega, siis nemad otse rindele ei läinud, ent Eestisse neid samuti ei jäetud.

Eestist võeti Vene armeesse noorsõdureid igal aastal ka enne sõda. Tõenäoliselt osales eestlasi kõikides suuremates lahingutes, mida Vene armee sõjas pidas. Esimestel sõja-aastatel osales Eesti sõjaväelasi päris palju näiteks Poolas aset leidnud sõjategevuses.

Seda pole aga tänapäevani põhjalikumalt uuritud, ning seda on küllalt keeruline teha – põhiandmestik, väeosade materjalid ei asu ju Eestis, vaid Moskvas riiklikus sõjaajaloo arhiivis. Juurdepääsupiiranguid neile ei ole, kuid tegu on aeganõudva mahuka tööga ning eks Moskvas töötamine on ka suhteliselt kallis lõbu. Seetõttu ei ole eriti mõeldav seal kuude viisi sellist uurimistööd teha. Ilmselt ei ole ka väga tõsiseid huvilisi olnud.

Sõja algus Vene-Saksa rindel kulges ju üpriski vahelduva eduga?

Saksa väejuhatus lootis kohe sõja alguses saavutada kiiret edu, aga välksõjaplaan päriselt ei õnnestunud. 1915. aastal hakati pisut teistmoodi tegutsema ning Saksa armee alustas ulatuslikku pealetungi, mis lõppes Kuramaa ja Daugavast lõunase jääva Lätimaa vallutamisega. 1915. aasta sügiseks stabiliseerus rinne paarkümmend kilomeetrit Riiast lõunas ja kulges Daugava jõge mööda Daugavpilsini.

Riia joon on ajaloos ka varem oluline olnud – kui minna tagasi Napoleoni aega, siis Preisi abikorpus jõudis Riia lähistele välja.

Maailmasõja rinde jõudmine Eesti ala lähedusse tõi kaasa põgenike probleemi teravnemise, kubermanguasutusi paigutati ümber jne.

Kas on midagi teada sellest, et eestlasi või meie baltisakslasi oleks sõdinud Saksa poolel?

Ühtegi näidet ma sellest tuua ei saa. Muidugi oli võimalik, et Saksa poolel oli mõni eestlane või varem Saksamaale läinud baltisakslane.

Kui olulised olid Venemaale Eesti sadamad?

Meie territoorium oli tähtis eelkõige Peterburi julgeolekut silmas pidades. 20. sajandi algul võeti meil ette mastaapne kaitserajatiste süsteemi ehitamine, mis on tuntud Peeter Suure merekindlusena. Kuna selle keskus asus Tallinnas, tõi see kaasa suurema sõjaväelaste koondamise Tallinna ning sõja teisel aastal allutati isegi Haapsalu, Paide ja Rakvere sõjaliselt merekindluse komandandile.

Kuivõrd oli eestlaste seas neid, kes Esimese maailmasõja lahingutes silma paistsid?

Kindlasti oli silmapaistnud eestlasi nii lihtväelaste kui ka ohvitseride seas. Suurim ohvitseri autasu Vene armees oli Georgi orden, mille pälvis mitu Eesti ohvitseri. Lihtväelase sõjaväljal silmapaistmise tunnus oli Georgi rist. Sellest sõjast sai mitu Vene ordenit Julius Kuperjanov.

Sõjas oli paljudel eestlastel võimalik ohvitseriks saada. Sõda tõi Vene armee ohvitserkonnas kaasa suuri kaotusi, mis tähendas vajadust valmistada kiirkorras ette uut kaadrit. Enamik eestlastest ohvitsere saigi ettevalmistuse just sõjaaja kiirkursustel. Kokku oli Vene armees 1917. aastaks umbes 3000 Eesti ohvitseri. See oli hilisemaid sündmusi silmas pidades väga tähtis. Oma armee loomisel ja Vabadussõjas said neist võtmetegelased.

Muidugi on väga oluline sündmus rahvusväeosade loomine, Eestis leidis see aset pärast isevalitsuse kukutamist kevadel-suvel 1917. See võimaldas koondada enamiku Eestist pärit Vene armee sõjaväelasi kodumaale. See oli sõjaolukorras meile väga hea lahendus.

Kuidas käsitleb Venemaa praegu Esimest maailmasõda? Võrreldes üleheroiseeritud Teise maailmasõjaga kõneldakse sellest ju tunduvalt vähem.

Esimese maailmasõja käsitlemine on Venemaal suhteliselt tagasihoidlik. Juubeliaasta toob loodetavasti veidi muutusi – näiteks valmistatakse ette üpris põhjalikku entsüklopeediat «Venemaa Esimeses maailmasõjas». Kuid laiemalt on sellele sõjale ikkagi väga vähe tähelepanu pööratud.

Olulised dokumendikogumikud anti välja 1920. aastatel, kuid hilisema kohta võib pisut liialdades öelda, et tegu on unustatud sõjaga. Nõukogude ajal varjutas ilmasõja käsitlemise enamlaste oktoobripööre ja hilisem kodusõda. Tänase päevani pole Venemaal suudetud adekvaatselt kokku lugeda isegi nende kaotusi Esimeses maailmasõjas. Üks paremaid uurimusi on juba 1939. aastal Pariisis ilmunud kindral Nikolai Golovnini raamat, mille andmeid kasutatakse tänapäevani. See raamat on aga kirjutatud paguluses, nende materjalide põhjal, mis olid kättesaadavad Nõukogude Liidust väljaspool.


1914. aasta mobilisatsioonid

(Reservistid, maakaitseväelased, noorsõdurid, kokku)

Harju    5511    2985    456    8952

Viru    2105    1707    464    4276

Järva    830    859    236    1925

Lääne    1011    1198    431    2640

Eestimaa kub.    9457    6749    1587    17 793

Võru    1482    1689    412    3583

Tartu    2621    2172    551    5344

Viljandi    1335    1012    334    2681

Pärnu    1938    1898    444    4280

Saare    663    929    239    1831

Lõuna-Eesti   8039    7700    1980    17 719

Eesti    17 496    14 449    3567    35 512

Allikas: Tõnu Tannberg