Kaheksakümnendate lõpu defitsiidiajal tehti nn läänes esemeid, mida me ihaldasime – nii olid paremal osal inimkonnast Soome tossud, Saksa pastakas, Jaapani stereomakk või Itaalia talvesaapad. Hiina ketsid olid muide ka üsna kuum kaup, millele kirjutatud hieroglüüfe oli põnev uurida. Sellega minu kokkupuuted Hiina kraamiga laias laastus piirdusid. Talvesaabas tehti tõepoolest Itaalias, makk Jaapanis, pastakas Lääne-Saksas ja tossud Soomes.
Hiljuti palusin tuttaval elektroonikapoe juhil vaadata, kas ta leiab poest mõne nn musta elektroonika toote (telekad, kodukinokeskused jms), mis on tehtud Euroopas. Isegi kõige kallimas hinnaklassis ta neid poest ei leidnud. Osa nn valgest elektroonikast ehk kodumasinatest toodetakse siiski veel Euroopas, asi seegi.
Pikka aega arvasid eurooplased ja ameeriklased, et nemad on nupumehed, kes mõtlevad välja uued tehnoloogilised lahendused, ja hiinlased on odav tööjõud, kes asjad valge mehe valvsa pilgu all valmis teevad. Kunagise Euroopa elektroonikatähe Philipsi käive (25 miljardit eurot) ei kannata praegu Samsungi omaga võrdlust (ligi 200 miljardit eurot). Veel üheksakümnendate lõpus kõndisin Samsungi toodetest põlglikult mööda, nüüd on Lõuna-Korea Samsung ja LG maailma tehnoloogia teenäitajaid. Kõik see kinnitab, et aasialased pole ainult usinad õppijad, vaid kihutasid meist juba mööda.
Samas ei ole Hiinas toodetud rõivaste ja jalatsite kvaliteet kuidagi võrreldav nendesamade Euroopa brändide poolt varem Euroopas tehtud asjade omaga. Ma ei osta endale kõige odavamaid riideid – hiljuti soetasin ühe tuntud Rootsi firma jope, mis on tehtud Hiinas. Kui veel kümmekond aastat tagasi toodeti suur osa jalatsitest Euroopas, siis nüüd on ka sügisel hangitud üsna kalli Taani jalatsikaubamärgi kingad tehtud samuti Hiinas. «Rootsi» jope sisetasku juba laguneb ja «Taani» saapad käisid paranduses. Sellal kui elektroonika vallas tehakse meile juba silmad ette, on Hiina kergetööstustoodang ikkagi kehvakene. Meil Euroopas pole aga enam varsti kergetööstustki.
Tootjate Euroopast välja kolimise põhiargumendiks on efektiivsem tootmine, aga kas kvaliteediga eristumine pole tõesti midagi väärt? Võib-olla on praegu juba omaette konkurentsieelis ka võimalus öelda, et see toode valmis Euroopa Liidus ja andis meie inimestele tööd? Palju ma pean rohkem maksma, et see neetud «Rootsi» jope oleks ka päriselt tehtud Rootsis?
Kurt Vonnegut kirjutas ühes oma ulmeteoses tulevikuhiinlastest, kes on meist ühel hetkel sel määral kõrgemalt arenenud, et me ei saa enam isegi aru, mida nad teevad. Võib-olla ütleks Vonnegut, et kavalad hiinlased teevad meelega viletsaid «Rootsi» jopesid, et tõrjuda need peagi turult märksa kvaliteetsemate, enda kaubamärgi all tehtud toodetega. Kunagisest Euroopa tootjast alles jäänud Stockholmi disainibutiik vajub vaikselt põhja, laostunud eurooplased hakkavad aga mõne aja pärast hiinlastele «Hiina» jopesid õmblema...