Tatjana Stomahhina: laps ei ole masstoodang!

Foto: SCANPIX

Väike kool peaks olema meie ideaal, sest seal on üldinimlikud väärtused palju olulisemad kui arvud, kirjutab Tallinna Südalinna kooli lapsevanem Tatjana Stomahhina Õpetajate Lehes.

Miks väike ja kodune kool on parem kui suur? Miks meie, lapsevanemad, oleme Tallinnas koolide liitmise vastu? Õnneks otsustati 5. märtsil, et Südalinna kool (endine Liivalaia gümnaasium) jääb iseseisvaks kooliks. Me peame mõistma väikese kooli eeliseid.

Meie koolis on laste, õpetajate ja vanemate vahel tihe kontakt, lapsed saavad tuge igas mõttes, tunnevad end nagu kodus – kool on nagu suur perekond. Esikohal on inimlikkus, mitte raha ega edukus (mis on tuimad arvud – aga lapsed on elavad). Õppe tase selles koolis tõuseb, õpetajad on väga head, lapsed osalevad edukalt olümpiaadidel. Iga laps tunneb oma väärtust ja saab elus hakkama, leiab oma tee, sest kool tuleb appi.

Aga eliit- ja mammutikoolides (selliseks oleks meie kool muutunud teise kooliga liitudes) valitseb ükskõikne ja formaalne suhtumine juba sellepärast, et õpetajad on ülekoormatud ja õpilasi on väga palju. Suures koolis vaadatakse ainult õppetulemusi, elavad lapsed nende probleemidega unustatakse ära. Kas «edukate õpilaste» all peetakse seal silmas masstoodangut, nagu olid NL-i süsteemi kruvikesed, tuimad karjeristid – ja ülejäänud on kõlbmatud, need, kes «ei jõudnud edasi», läbikukkujad, kes ei leia enam kohta elus? Ja hiljem küsitakse, kust tulevad vägivald, tagakiusamine, alkoholism, narkomaania, noorte enesetapud …

Mulle on väidetud vastu, et elu ongi karm ja kool on hea karastus selleks. Aga minu seisukoht on, et lapsed peavad kogema oma koolis soojust ja toetust, sest seal kujuneb nende väärtussüsteem.

«Konkurents» on õudne sõna, kõige pahede juur, mis tapab inimestes kõik inimliku. Konkurents sobib firmadele, et tõsta toodete kvaliteeti, aga elavate inimeste, eriti laste puhul on konkurents lubamatu. Me peame kasvatama lapsi selles vaimus, et töötada ja ennast arendada on vaja, aga üksteist toetades. Võistlused olgu ainult mängudena ja spordis, aga mitte elus. Kohti päikese all piisab kõigile, ole vaid inimene!

Kui laps näeb, et täiskasvanuid huvitavad ainult numbrid (edukus, hinded, hiljem palga suurus) ja mitte tema saavutused, tema isiksus, see, milline ta on inimesena, siis püüab ta saavutada edu iga hinna eest, hakkab nägema teistes ainult konkurente, muutub kurjaks ja kadedaks (mis sageli viib kuritegude teele, sest südametunnistus puudub). Ta võib loobuda elamast sellises külmas maailmas, põgeneda sellest, otsida lohutust viinapudelist, sest «ei suuda nagunii mitte midagi, kõik on lootusetu». Kas keegi soovib oma lapsele sellist tulevikku? Ma arvan, et meie kohus on teha nii, et meie lapsed tahaksid ja julgeksid elada.

2009. aasta novembris, kui minu poeg alles hakkas õppima eesti koolis (5. klassis), avaldati Eesti Päevalehes minu artikkel vene, soome ja eesti koolidest. Lähtusin artiklis oma kogemusest ja tõin välja eesti kooli eelised. Nelja ja poole aasta jooksul, mis mu poeg on eesti koolis õppinud, pole me kumbki pettunud ja võime öelda, et eesti kool on kõige parem. Seal suhtutakse lastesse inimlikult, mitteformaalselt. Aga me ütleme seda konkreetselt oma kooli, väikese Südalinna kooli kohta, sest me ei tea, kuidas oleks olnud õppida mõnes teises eesti koolis.

Väike kool peaks olema meie ideaal: seal on üldinimlikud väärtused palju olulisemad kui arvud. Minu lapse kool on olnud peaaegu ainus turvaline koht meie nii ebakindlas elus. See on eesti, aga samal ajal rahvusvaheline kool, kus õpivad eri rahvusest või segaperekondadest lapsed. Nad tunnevad end eestlastena, sest kogevad koolis soojust ja mõistmist. Minu poeg samuti. Ei tea, kuidas ta oleks mõnes teises koolis nii loomulikult eesti ühiskonda ja kultuuri integreerunud.

Veel on väga oluline, et koolide juhtkonnad oleksid poliitikast ja erakondadest eemal. On tähtis, et linnavalitsus või ametid ei saaks neid mõjutada. Meie direktori Veiko Rohunurme ainus «ideoloogia» on olnud laste heaolu, ta on jõudnud laste heaolu nimel väga palju teha selle viie aasta jooksul, mis ta kooli juhtinud on.. Sedasama võin öelda õppealajuhataja, huvijuhi, sotsiaalpedagoogi ja teiste õpetajate kohta. Nad töötavad südame ja täie pühendumusega.

Me kõik vastutame oma laste ja kogu Eesti tuleviku eest!