Nende inimeste kõrval, kes on Eestist mujale tööd otsima läinud või samal põhjusel Eesti sees suurematesse keskustesse kolinud, on ka umbes 30 000 neid, kes elavad ühes, kuid töötavad hoopis teises Eesti paigas. Mõnel juhul lahutab tööd ja kodu enam kui poolsada kilomeetrit.
Juhtkiri: kuni on rõõm, seni on rahu
21. märts 2014, 02:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tööränne, nagu seda nimetatakse, ei tunne valdade või maakondade piire. See sõltub muudest kriteeriumitest, millest peamine on tasakaal majandusliku toimetulemise ja peresuhete vahel. Kuni palk sõidukulud üles kaalub ja kuni pere ei kannata, on kõik hästi.
Ajal, mil haldusreform on muutunud teemaks, millest viisakamates seltskondades enam rääkida ei tihata, sest see kutsuks esile liiga palju pahameelt, on inimesed ise leidnud viisi olukorda lahendada. Eestis on piirkondi, kus elamine on luksus – see tähendab suuremaid väljaminekuid kui elamine linnades.
Mitte üksnes seepärast, et töökoht või muud eluks olulised asutused on paagitäie aina kallineva bensiini või hõreda graafikuga bussisõidu kaugusel, vaid ka lihtsad esmavajadused, nagu toit või muud esmatarbekaubad, võivad linnadest kaugemal enam maksma minna. Kui sellest hoolimata on neid, kelle jaoks muud väärtused maal elamise pahupooled üles kaaluvad ja kel majanduslikult võimalik seda teha, tuleks sellest vaid rõõmu tunda. Lõpuks on osaliselt ka nende teene, et mõnes maapiirkonnas koolid veel töös on, et vallamajad töötavad ja et postkontor ja politsei neist paigust lõplikult lahkunud ei ole.
Kuid kodunt eemal tööl käimine on mõttekas vaid siis, kui see inimese enda jaoks distantsist tuleneva vaeva üles kaalub. Kui sellest saab aga hädavajadus, mida muu arvelt tehakse, ei saa olukorda kuidagi normaalseks pidada.
Palgavaesus, suhteliselt uus termin meie päevapoliitikas, viitab olukorrale, kus täiskohaga töötavad inimesed hoolimata kokkuhoidlikust majandamisest ometi majanduslikult toime ei tule. Selle aasta algul avaldatud Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu aruandest selgub, et töö aitab inimestel vaesusest välja tulla üksnes pooltel juhtudel – peamiselt siis, kui töö on tasuv, aga ka siis, kui töökohani jõudmine ei ole seotud oluliste kuludega. Tänase lehe arvamusküljel kirjutab ettevõtja Karli Lambot uue valitsuskoalitsiooni maksumuudatustest, mis hoolimata sotsiaaldemokraatide osalusest pigem jõukama kui kehvema elanikkonna osa huve silmas peavad. Nagu loost selgub, oli läinud aastal poolte Eesti töötajate palk väiksem kui 574 eurot kuus, ja neile maksumuudatused olulist leevendust ei too.
Paraku elab oluline osa väiksema sissetulekuga inimestest just maapiirkondades. Ja paraku tähendab see ka seda, et tööränne nende jaoks olukorda palju ei paranda. Kui eemal tööl käimise kulud moodustavad saadavast palgast liiga suure osa, on inimesel valida, kas leppida palgavaesuse ja madalamate elustandarditega või kolida tööle lähemale.
Maapiirkondade elavana hoidmine on liiga kaua inimeste endi õlul püsinud. Ja eks see püsib ilmselt veel mõnda aega, kuni tööränne peresid ei lõhu, vaesust ei too või inimesi muul viisil õnnetuks ei tee. Kuni on õnn, seni on rahu, kõigi tegemata reformide kiuste.