Neeme Korv

FOTO: Peeter Langovits

Inimesed, kelle elu on seotud Eesti saartega, teavad ülihästi, kui kallis on aeg. Meil on kaks maakonda, kuhu sõites tuleb alati arvestada praamiliiklusega, see tähendab ilma, tuule, veetaseme ja jääoludega. Aga ka pühade ja kõikvõimalike üritustega.




Kuid igat sõitu ei saa bussiga teha. Alati pole võimalik kasutada broneeringut, sest see seab raudse ajapiirangu. Ja siis, kui oled teona venivas sabas kolm tundi oodanud, pöörad järjekordse praami eemaldumist nähes pilgu kõrvale. Ja näed lootust. Sadamakail seisab plakat-joonis, mis tutvustab püsiühendust. Värv sel tahvlil hakkab juba luituma, ilmestades kujukalt peaaegu pooltteist aastakümmet, mil sillast või tunnelist on räägitud.

Sild ja/või tunnel üle Suure väina on võrreldav Eesti transpordivisioonide suurimate mullidega, nagu rööbasbuss või ulmerong Tallinnast Euroopa südamesse või Lasnamäe kiirtramm, millest ikka ja jälle räägitakse ning millest ajalehed alati mõnuga läänes toimivate eeskujude järgi pilte trükivad. Kuid julgeksin öelda, et iga variant eelmainitud utoopiatest on püsiühendusest tõenäolisem.

Üks majandusminister teise järel on saar­tel käies kinnitanud – töö käib, asi liigub. Püsiühendusest räägivad kohalikud ajakirjanikud alati ja vastus on magus poliitiline rosin. Kuid ministrid vahetuvad ning aastad ja uuringutele kulunud miljonid lähevad suurel kiirusel hulgakaupa kõige kaduva teed. Laiemat pilti vaadates pole me lähtepositsioonist kuigivõrd edasi liikunud.

Eri uuringud, nagu ka tänavu kevadel maanteeameti tellimusel WSP Finland OY koostatud keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne, ligikaudu 250-leheküljeline dokument, jõuavad kõik laias laastus sarnastele järeldusele. Püsiühendus oleks praamist parem, kiirem ja mugavam, kuid see on kallis ja avaldab teatud negatiivset mõju keskkonnale. Niisuguse objekti puhul ei saakski kuidagi teisiti olla.

Aruanne lasti eelmisel nädalal avalikel aruteludel pilbasteks, sest mõju Natura aladele polnud piisavalt läbi kirjutatud. Aga kes ütleks, millal on piisav? Teatud huvirühm on valmis ka ühe hulkharjasussi eest surma minema. Kusjuures võib mürki võtta, et tõeline avalik arutelu läheks lahti alles siis, kui kopa maasselöömine on kindel. Ja lõpuks saab ikka tõestada, et ehitusele kuluvat üüratut raha saaks rahva hüvanguks paremini kasutada.

Eeltoodut arvesse võttes oleks ehk aus ära öelda – meie silmad Suure väina silda ei näe. Asjatu lootuse kütmise asemel arendatagu vähemalt parvlaevaühendust – siin pole ju teab mis takistusi. Muide, majandusministeeriumi kodulehel nimetatakse praamiühenduse parandamist «alternatiiviks null pluss». See ütleb tegelikult kõik.