Heili Sibrits

FOTO: Peeter Langovits

Eesti teater elab ikka väga hästi. Heade lavastuste piletid on defitsiit, keskpäraste lavastuste saalid on täis. Publik võtab tänulikult vastu peaaegu kõik, mida lavalt pakutakse.

2012. aastal käis erinevaid etendusi vaatamas 1 142 918 inimest, eelmise aasta arve pole veel kokku löödud, kuid arvatavasti on see pigem suurenenud. Samas on pileti hind siiski üsna soolane, 17 ja rohkem eurot.

Publiku isu uute lavastuse järele on suur, keskmiselt esietendub nädalas neli uut lavastust. Seega tundub, et kõik oleks nagu korras.

Aga on mõned teemad, millest eelistatakse vaikida. Näiteks et meil on näitlejaid liiga palju, kõigile lihtsalt ei jätku piisavalt tööd. Ja ma ei pea silmas keskpäraseid või kehvi näitlejaid, vaid häid.

Sel kevadel lõpetab lavaka uus ports andekaid noori näitlejaid, kellest pooled kutsuti tööle Vanemuisesse ja teine pool asub tööle NO99sse, vaid üks lõpetaja jääb vabakutseliseks.

See, et kõik teatrikooli lõpetavad noored (see on tõesti võimas kursus) leidsid töö teatrites, mille tegutsemise maksab kinni riik, on mõistagi tore, aga ega teatripalgale saamine ei garanteeri teatris tööd. «Me tahame lihtsalt mängida,» tunnistas Piret Krumm, kes on 2012. aastast Eesti Draamateatri näitleja, kuid oma esimese suure rollini jõudis ta tööandja juures alles eelmisel nädalavahetusel.

Aga narr on ju istuda ja oodata, nii tegigi ta koos Eesti Nuku- ja Noorsooteatri näitleja Katariina Tammega ühe projekti – Kinoteatri püstijalakomöödia «Võidab see, kellel on kõige hullem mees!». Projekt ostus aga aasta hitiks, mille piletid müüakse läbi mõne minutiga.

Ja eks noor näitleja peab ju ennast ka teatris tõestama, aga ka nn vanadel olijatel ei jätku teatris tööd. Linnateatri näitleja Evelin Võigemast tunnistas TV 3 näosaatesse mineku põhjusena just töö puudumist teatris. Priit Võigemast, samuti Tallinna Linnateatri suurepärane näitleja, tegi viimase rolli hoopiski NO99s, kus ta teeb kaasa ka järgmises lavastuses.

Nädala pärast jagatakse Eesti teatri auhindu, siis selguvad eelmise aasta parimatest parimad. Valik, nagu iga žürii oma, on vaieldav, kuid siiski peegeldab see mingeid suundumusi meie teatrites. Peaaegu pooled sõnalavastuste nominatsioonid on rollide eest, mis on tehtud projektipõhiselt.

Ma ei arva, et näitlejad peaks olema koduteatrisse aheldatud ning nad ei tohiks mängida seriaalides, teistes teatrites või suve(sügis/talve/kevad)projektides. Aga kukalt paneb kratsima olukord, kus olulisemad, põnevad, tugevamad vms rollid tehakse väljaspool teatrit, kus saadakse igakuist palka. Kõrvaltöid tehakse paljuski seepärast, et oma teatris pole parasjagu midagi põnevat teha.

Loomulikult on erandeid ja kõiki juhtumeid tuleks eraldi vaadelda, kuid siiski ma ei kujutaks ette olukorda, kus Postimehe ajakirjanikud kirjutaksid kõvemad lood näiteks Müürilehte või Sirpi ja siin lehes tehtaks lihtsalt palgatööd.