Andrus Villem: erakonda saab teha ka teisiti

Andrus Villem Foto: Peeter Langovits

Viimastel aastatel on rahva rahulolematus olemasoleva poliitilise korraldusega pidevalt suurenenud. Aeg-ajalt lahvatanud protestiüritused on vaikse sisinaga kustunud. Selline asjade käik on loomulik. Organiseeritud jõu vastu rahvaalgatused ei toimi.

Parteid väidavad, et neil on valitsemiseks mandaat ja hääletaja otsustagu iga nelja aasta järel valimistel, kas langetatud valikud on tehtud nende huvides või mingitest erihuvidest lähtuvalt. Selgitused tulevad tagantjärele ja tihtipeale segasevõitu põhjendustega.

Otsused, mis mõjutavad kõigi eluolu, tehakse kinnistes seltskondades ja pole teada, mis väikese grupi inimeste motiive juhib. Viimaseks näiteks on kunstliku valitsemiskriisi tekitamine ja uue valitsuse moodustamine.

Erakondade ja persoonide vangerduste seletuseks tuuakse teatud isikute väsimust, kokkusobimatust, aga suurema tõenäosusega on küsimus eelkõige paremate positsioonide loomises järgmise aasta üldvalimisteks.

Tegutsevad parteid on oma jätkusuutlikkuses veendunud, sest riiklik rahajaotus tagab senise korralduse püsimise. Kosmeetilised parandused, mida pole veel vastu võetud, parendaksid küll olukorda, aga ei tekitaks konkurentsi.

Vaadeldes teisalt uusi üritajaid, peab nentima, et oma algatused on nad üles ehitanud protestimisele. Eitades teatud otsuseid, soovitakse tuua neile vastukaaluks oma nägemused ja selle najal saada valijailt toetus. Teatud toetajad leitaksegi, aga ebapiisavad, et nende sõnal oleks kaalu. Nii jäädakse vastalisiks, kellel on küll oma fänniklubi, millest aga ei piisa poliitmaastiku muutmiseks

Kuidas siis edasi minna? Süsteemi haldavad parteid on kindlustunud oma positsioonidel kaevikuis ja ei soovi muutusi. Nad oleks nõus end liigutama vaid juhul, kui enam vanamoodi ei saaks.

Igal elualal toimuvad muutused, kui lavale astub uutmoodi lähenemisega jõud. Kui uus tegija suudab näidata tulemuslikumat tegutsemist, peavad senised liidrid muganduma uue kujuneva situatsiooniga, et mitte oma turuosa kaotada.

Eesti parteisüsteemi muutmise puhul peab silmas pidama otsuste arusaadavust ja võimalikult suure hulga liikmete kaasamist otsuste tegemisse. Ideaalis tähendaks see tagatubade kadumist ja kõigile mõistetava osalusdemokraatia tekkimist. Ehk kui organisatsiooni liikmed saavad enam sõna- ja hääleõigust, seda adekvaatsem kujuneb lõpptulemus.

Kuna praegused parteid pole nõnda lihtsat ülesannet kunagi püstitanud, oleks aeg alustada avatud ja arusaadava erakonna loomisega.

Selleks on loodud aasta tagasi mittetulundusühing Initium Est. Kui teadmamehed (ajakirjanikud, sotsioloogid jne) väidavad, et erakonna loomiseks on vaja palju raha ja tuntud isikuid, siis Initium Est loodab tõestada vastupidist. Vaja on inimeste tahet teha omamoodi ja paremini, mis avab uued ja ka vanad arenguuksed. Pealesuruv keskpärasus ei tohiks olla reegliks. Eestlane on püsinud läbi aastatuhandete. Uue ja innovaatilise loomine on talle ürgomane.