Rein Veidemann

FOTO: Peeter Langovits

Tallinna Ülikooli professor Rein Veidemann küsib, mis saab eesti kultuurist siis, kui nigela tasemega ülikoolilõpetaja hakkab filme ja telesaateid tegema, koolis eesti ajalugu ja kirjandust õpetama või ametnikuna kultuurielu korraldama.
 

Kui õpetamine ülikoolides muutub massitoodete (bakalaureuste) väljalaskmiseks, on tulemuseks kõrghariduse inflatsioon, õpetamise formaliseerumine ja kogu protsessi võõrandumine algeesmärgist – ühiskonna teadmis- ja väärtuskeset esindava tulevase haritlaseliidi sepistamisest.

Niisugune on siinkirjutaja kokkuvõte viimase kahekümne aasta kogemusest, millest kümme saadud professorina Tartu ja Tallinna Ülikoolis.

Esimene seemnekülv, mis seesuguste õite ja viljadeni on viinud, leidis aset kõrghariduse avamisega turustiihiale, mille groteskseks tulemuseks oli üksvahe ligi poolesajani ulatunud kõrgkoolide arv. Tasulise kõrghariduse võimalus ahvatles ja survestas ka avalik-õiguslikke ülikoole. Avalikku huvi esindava kõrghariduse riigitellimuse kõrval avati väravad neilegi, kelle võimekus kõrgharidust omandada oli küsitav, samal ajal kui mõne praktilise kutse omandamine keskeriõppe tasemel olnuks täiesti piisav.

Mäletan, et uue sajandi algusaastatel «timmisime» Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas ülikooli vastuvõtul lävendit tasemele, mis võimaldas üliõpilaseks arvata rohkesti ka neid, kes ise olid nõus selle eest maksma. Ometi, toonase kirjandus- ja rahvaluule osakonna juhatajana pidin pidevalt maadlema miljonilise õppekulu võlaga ülikooli üldises eelarves, sest osakonnal oli liiga palju väikesi erialasid ja kursusi, mida õppisid vähesed.

Algas võitlus õppekavade alusmoodulis olevate sissejuhatavate kursuste saamise pärast, mida kuulavad massid, sest just masside eksamisooritus annab õppetuludeks ehk rahaks konverteeritavaid ainepunkte.
Arvan, et mul õnnestus siiski jääda ausaks iseenda, oma eriala ja Eesti ühiskonna ees, kui töötasin välja ja pakkusin humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna õppekavade alusmoodulisse sissejuhatava kursuse eesti kultuuri mõistmisest. Sest minu kujutluses peab iga kõrgharitud eestlane või Eesti kodanik teadma, millises kultuurilises keskkonnas ta elab, kuidas see on kujunenud ja milliseks kujuneb tema roll selles kultuuris.

See kursus polnud küll kõigis alusmoodulites kohustuslik. Aga seda kuulati arvukalt valikainenagi ja sellega sai siiski ehitatud kiriku keset küla – ühelt poolt teenida osakonnale massiliselt ainepunkte, teisalt aga edendada üldist kultuuriteadvust. Pärast minu lahkumist Tartu Ülikoolist on seda kursust lugenud professor Tiina Kirss ja kuuldavasti kolmesajale üliõpilasele.

Olen jätkanud selle kursuse lugemist viimasel viiel aastal Tallinna Ülikoolis. Just äsja lõpetasin ligi kahesaja eksamitöö lugemise, parandamise ja hindamise. Kui siinsamas Postimehes kajastati tormi, mis puhkes Tartu Ülikoolis ühe bakalaureusetööga seoses, kui ülikooli taheti lõpetanuks kuulutada inimene, kes paigutas nii Jan Husi kui Martin Lutheri 20. sajandisse («Vilets bakalaureusetöö põhjustas ülikoolis tormi», PM 5.06), siis sedalaadi kurioosumeid on mul aastate jooksul korjunud eksamitöödest küllaga.

Selle aasta «pärliks» oli väide, et «Kalevipoja tegelaskuju kui selline on jõudnud eestlasteni läbi kunstnik Mart Saare, kes illustreeris meie rahvuseepose». Sugugi maha ei jäänud oma rabavusega teise üliõpilase teadmine, nagu oleksid «esimesteks kirja pandud suurteosteks «Kalevipoeg» ja Kivirähki «Rehepapp»(!)». Või siis kolmanda üliõpilase kinnitus, et «19. sajandi lõpus tõusis esile Põltsamaal väljaandev Postimees ja esimene ajaleht Eestis oli Sakala».

Üks noormees kirjutas paatosega, kuidas «läbi ajakirjanduse oleks võinud rääkida ausalt ja avameelselt, hakkates (just nii, kahe k-ga!) vastu valitsevale ideoloogiale, kuid kommunistlik Venemaa tsensuur piiras kogu rahva püüdlustest rääkida ja seeläbi ja elus hoida etnilist kokkukuuluvust». Ja teine noormees teadis, et «Eesti «rahvas» tekib peale otsustavat lahtirebimist luterlusest ja talupoeglikkusest»!

Seesugust pudru ja kapsaste loetelu, mis kogu esseede massist jääb õnneks kümnendiku piiridesse, võiks jätkata. Tõtt-öelda, faktivead või nimede mitteteadmine ei masendagi niivõrd – sest põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajad elavad hirmus saada süüdistatud õpilaste «tuupimises» –, kuivõrd enesekindel, lahmiv, pealiskaudne ja sageli täiesti seosetu teemakäsitlus.

Kui ma loen eksamiesseed, mis kubiseb öeldiseta lausetest, loengutes esitatud arutluse labastatud ümberütlemistest, juhuslikult ritta seatud sedastustest – ja kui see kõik lõpeb bravuurse «kokkuvõttega» «vot selline lugu selle meie eesti kultuuri arenguga», siis ma leian end jõuetus ahastuses.
Mind tabab süütunne, et ma pole küllalt suutnud loengutes «puust ja punaselt» ette öelda, mis asi on «eesti kultuur». Ja mind tabab tõepoolest hirm, mis siis saab sellesama eesti kultuuriga, kui kahe aasta pärast astub tänane eksami sooritaja (jah, ma hindasin teda ikkagi «rahuldavaga», sest faktid olid enam-vähem ju paigas) mõne ajalehe toimetusse, hakkab meie igapäevast elu kajastama, filme ja telesaateid tegema või koolis eesti ajalugu ja kirjandust õpetama. Või kui temast saab kultuuriametnik. Mis siis saab?

Siinkohal ongi sobiv nimetada seda teist seemet, mis külvati 2002.–2003. aastal Eesti kõrghariduse põllule nn Bologna protsessi (3 + 2 aasta süsteemi) toore rakendamisega Eestis. Sellest ajast peale peame lugema kõrgharituks juba bakalau­reuse kraadiga inimest.

Lugesime äsja piinlikust juhtumist, kus pealinna kultuuri ja haridust pandi juhtima isik, kellel endal vaid keskharidus. Kuid kinnitan, praegune bakalaureuski ei kõlbaks veel sellesse ametisse. Samal ajal teame, et riigi tellimusest magistriõppeks ei piisa kõigile, kes sooviksid jätkata. Tuleb raha lauale panna! Aga kui seda pole, kui laenugi ei saa, kui töödki ei saa, et õpiraha teenida, siis jääbki kogu eluks bakalaureuse kraad. See on massilise kõrghariduse tänapäev. Ja ühtlasi selle hariduse devalvatsioon.

Muidugi seletatakse meile, kui dünaamiliseks muudab massiline bakalaureuste «tootmine» hariduspõllu, kuidas bakalaureuse astme lõpetanu vabaneb uuteks valikuteks. Võib-olla on valdkondi ja erialasid, kus see tõesti toimib. Minu kogemus ütleb küll, et humanitaar- ja sotsiaalteadustes on maksimaalselt võimalik kujundada üliõpilases vaid esmane ettekujutus õpitaval alal. Ja seetõttu pole imestadagi, kui bakalaureusetöödes korratakse triviaalsusi ning uue moena «tuunitud» Vikipeedia artikleid. Nende tööde juhendamisel ja oponeerimisel näevad õppejõud kurja vaeva võimalike plagiaatide, otseste viitamata mahakirjutuste välja selgitamisega.

Kuidas edasi? Ma ei tea, ja aktiivse professoriametiga hüvasti jätva õppejõuna pole mul ilmselt ka enam õigust osaleda tuleviku kavandamisel. Aga kui seda minult siiski küsitaks, siis ütleksin, et me peame hoopis sammu tagasi võtma. Kõigepealt peaksime seadustama sisseastumiseksamid ülikooli.

Kui ma 1965. aasta suvel tahtsin Tartu Ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima minna, oli konkurss viis inimest ühele kohale. Viiest eksamist kolm tegin viiele, kaks neljale – ja ma jäin ülikooli ukse taha ning läksin kolmeks aastaks Nõukogude sõjaväeteenistusse.

1969. aastal oli konkurss neli inimest kohale ja toona tegin neljast eksamist kolm viiele. Pääsesin ülikooli ja olin õnnelik. Kusjuures kõik eksamid, välja arvatud kirjand, olid suulised.

Nõnda ma kutsuksin üles nüüdki hindama nende õppejõudude panust kõrgemalt, kes lisaks loetud kirjanduse referaatidele, seminaridele või kollokviumidele, lisaks eksamiesseedele korraldavad ka suulisi eksameid. See on muidugi enesestmõistetav, et võõrkeele eksamid nii toimuvad, aga üliõpilaste väljendusoskus ja kogu õppeprotsessi isikustatus võidaks sellest ka teiste ainete (ajalugu, filosoofia, kirjandus, riigi- ja kasvatusteadused jne) puhul.

Ja veel sooviksin ma, et kultuurrahvuslusele (mõelgem Jakob Hurda kuulsale kutsele saada vaimult suureks, kui meile pole antud suureks saada arvult!) rajatud Eesti riik leiaks endas nii palju iseseisvust ja väärikust, et seaks riigi- ja omavalitsuse ametnikele esmaseks piiriks magistrikraadi. Küll tahaks, et mu silmad näeksid seda päeva, kui Eesti valitsuse liikmed eesotsas peaministriga oleksid teaduste doktorid.