Heldur Meerits: abi vaesematele miljonäridele

Heldur Meerits Foto: SCANPIX

Kui rahvasaadikud kogunevad parlamendina, on igamehe vara ohus. Kuid sellele lisaks toimub muid kummalisi asju. Võib-olla oleks tõepoolest hea komisjonide tegevus salastada? Sest siis ei pea ju muretsema selle pärast, mida sa ei tea. Konkreetsemalt: jutt käib lastetoetuste kolmekordistamisest. Nii nagu Reformierakond viib poliittehnoloogilisest vaatenurgast läbi täiuslikku peaministri- ja partnerivahetust, nii sokutab praegu IRL vanade sõprade toolile hiiglaslikku knopkat. Niisuguste etenduste järel ei peaks poliitikud olema üllatunud, et rahvas neid eriti ei armasta.

Lastetoetuste esimene suur valik tuleb teha lausaliste (ehk universaalsete) ning vajaduspõhiste toetuste skeemi vahel. Olen täiesti nõus Andrus Ansipiga, et lennukilt ei peaks raha külvama. Seda aga lausalise toetuse määramine tähendaks. Võib-olla on meil ka mõned vaesemad miljonärid, kes ilma selle toetuseta toime ei tuleks, kuid usun, et kõigest hoolimata saaksid mõned pered sama hästi hakkama ka toetuseta.

Maksumaksja vaatenurgast on tegemist raisatud rahaga. Tavaline, samas ekslik vaatenurk eeldab, et mistahes riigi- või kohalikust eelarvest jagatav toetus suurendab heaolu ja õnnetunnet. Elus see niimoodi pole. Kasu on vaid nendest toetustest, mida vajatakse. Maailmas on tehtud uurimusi toetuste «tabavusprotsendi» kohta. Eestis pole ma sellistest uuringutest kuulnud. Kõige valjemini esindab meil terve mõistuse häält riigikontroll. Loodetavasti pööravad nad tulevikus tähelepanu ka toetuste otstarbekuse uurimisele.

Maksuameti andmetel deklareerisid 2012. aastal 58 protsenti tulust inimesed, kelle kuutulu oli suurem kui 1065 eurot. Sotside eelnõu järgi moodustaks lastetoetuse tõus 38 euro võrra kõigest 3,5 protsenti selliste inimeste tulust. Selline tõus oleks vaevumärgatav.

Tõsi, lapsevanemate tulu pole nii suur kui «keskmisel» tuludeklaratsiooni esitajal. Ometigi on ilmselge, et leidub hulgaliselt inimesi, kes ei vaja lisa-lastetoetust.

Teine toetuste tõhususe vähendaja on bürokraatia. Iga toetuste jagamisega käivad kaasas reeglid. Reeglite täitmise kontrollimine annab tööd paljudele ametnikele, keda peab üleval maksumaksja. Läänes hinnatakse, et heategevate annetuste kogumise ja kasutamise administreerimisele läheb umbes kolmandik kogutud rahast. Riigi toetused on suuremad ja loodetavasti ka töö tõhusam, kuid hõõrdeteguri teadasaamiseks peaksime kogukulust maha võtma jaotusaparaadi kulu ning valedele inimestele makstud toetused.

Lausaliste toetuste vaimustus on pärit meie sotsiaaldemokraatide juurest. Selle vaimustuse algpõhjust on keeruline leida. Nende väljaöeldud mõte – kõiki lapsi tuleb käsitleda ühetaoliselt – on abstraktsel tasandil ju tore. Aga tasand on sedavõrd abstraktne, et tegelikkuse tuleproovi ei kannata see kuidagi välja. Kunagi ei saa meil olema piiramatult raha, sest häid ideid on alati rohkem. Nii oleme sunnitud vajadusi pingeritta seadma. Siin jääb abstraktne, filosoofiline põhimõte elule jalgu.

Senine valitsuskoalitsioon alustas vajaduspõhiste toetuste sisseseadmisega. Jah, algus polnud väga sujuv. Jah, summad on lihtsalt naeruväärselt väikesed. Ka asja juurde käivat bürokraatiat annaks kõvasti lihvida. Aga tähtis on see, et ots on lahti tehtud ja süsteemi saab nii summade kui ka korralduse poolest tunduvalt lapse- ning vanemasõbralikumaks muuta. Kui lõpuks tuleb välja, et anname sada miljonit eurot kõigile lapsevanematele, siis peaks mõtlema, mida võiks teha poole vähemaga, kui suunata see üksnes vaesuses elavatele lastele.