Juhtkiri: uus tapeet tuppa

Loodetavasti ei lähe uue valitsuse aur näilistele muudatustele

Kevadkoalitsioon mängib ministrite haldusala ja nimetused ümber, kaotab praegusega võrreldes ühe ja loob kaks uut ministrikohta. On see katse vahevalitsust värskemaks värvida või soov Eesti riigi juhtimises midagi sisuliselt muuta?

Vaadakem siis toimuvat lähemalt. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis asub senise majandusministri asemel tööle majandus- ja taristuminister ning väliskaubandus- ja ettevõtlusminister.

Sotsiaalministeeriumis jagatakse senine sotsiaalministri vastutusala sotsiaalhoolekandeministri ning tervise- ja tööministri vahel. Regionaalministri kohast otsustati sootuks loobuda.

Vähemalt esialgu on tegu seaduse mõttes ebavõrdsete tegelastega. Üks minister vastutab ministeeriumi töö eest, teine saab olla portfellita minister, kellele annab ülesanded valitsusjuht. Selles mõttes on olukord üpris sarnane kunagise Res Publica algatusega, et iga minister võib enda alluvusse võtta poliitilise abiministri. Ka selle mõte oli jagada keerulisemad valdkonnad kahe juhi vahel ära. Praegu ühtki abiministrit aga ministeeriumides tööl ei ole, ehkki seadus seda siiani võimaldab.

Uue lahenduse eeskujuna on nimetatud Soomet, ning tõepoolest: Soomes on näiteks eraldi väliskaubandusminister, Eestis hästi tuntud Alexander Stubb. On ka eraldi tööminister Lauri Ihalainen, kes peaks samuti Postimehe lugejale tuttav olema. Sealne struktuur on aga Eesti omast üsna erinev.

Stubb ei tööta näiteks mitte majandus-, vaid välisministeeriumis ning Ihalainen mitte sotsiaal-, vaid majandusministeeriumis.

Üllatav pole mitte ministrikohtade loomine-kaotamine ise, vaid see, et sellise muudatuse võtab ette vahevalitsus, kelle aktiivseks tööajaks kujuneb vähem kui aasta. Valimistulemused võivad tuua otsuse kogu skeem taas ümber mängida.

Põhimõte ise, et ministrikohtade jaotus võib muutuda vastavalt vajadusele, ei ole ju vale. On ka selge, et Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide küpsev koalitsioon vajab oma prioriteete kinnitavaid signaale mõlema valijaskonna jaoks. Seejuures võiks pigem küsida, kuhu on pidama jäänud mõtted Eesti prioriteediks nimetatud IT-valdkonna ministrist või miks sotsid, kes 2009. aastal pidid alla neelama Ansipi valitsusest väljaviskamise, ei ole taotlenud rahvastikuministri koha taastamist.

On ka selge, et ringmäng ministrikohtade ja nende nimedega ei too kaasa sisulisi muudatusi, kui selleks ei ole eelarvet. Valmiv võimulepe tundub praeguses ebakindlas maailmas ootamatult helde ning selle kõrvalt veel mingiteks reformideks raha leida on juba üsnagi utoopiline.

Loodetavasti ei lähe uue valitsuse aur mitte näiliste muudatuste ettevalmistamisele ja läbiviimisele, millele sisulist tööd algavas valimiskampaanias ei järgnegi.