Raul Mill: e-tervis – arstile või patsiendile?

E-tervise juht Raul Mill. Foto: Mihkel Maripuu

E-meditsiin peab muutuma selliseks, et see säästaks arsti ja patsiendi aega, kirjutab E-tervise Sihtasutuse juhatuse liige Raul Mill. Selleks tuleb aga arsti ja patsiendi koostööd parandada.

Olen vahel kuulnud patsiente kurtmas, et arsti juurest koju jõudes ja patsiendiportaali vaadates ei leitudki kohe oma raviandmeid. Kas käik läks siis tühja või milles probleem?

28. veebruari Postimehe artiklis järeldab doktor Andres Ellamaa, et kui arstil kulub 20-minutilisest vastuvõtuajast 15 ekraani jõllitamiseks ja piltide ootamiseks, «on asi hull nii arstile kui patsiendile».

Pean siinkohal doktor Ellamaaga nõustuma. Elame digiajastul, me ei kujuta ette oma elu, kui puudub internet, kui me ei saa maksta pangakaardiga, esitada digitaalselt tuludeklaratsiooni või kasutada mobiiliteenuseid. See kõik on muutunud osaks meie igapäevaelust. Ja selles mõttes ongi Eestis hea elada, meie elu on paljudes asjades nii lihtne, et me selle peale enne ei mõtlegi, kui mõni neist digiviguritest enam ei tööta. Aga on ka lahendusi, mis on vajalikud ja välja töötatud, kuid mis tuleb alles kasutajal omaks võtta.

Doktor Ellamaa kirjeldatu on arsti igapäevane praktika. Kogu haiguse kulg tuleb ju kirja panna. Siinkohal ei ole arstil vahet, kas see salvestatakse pärast haigla või perearsti infosüsteemis või saadetakse vastavalt seadusest tulenevale kohustusele edasi ka tervise infosüsteemi. Aega võtab info sisestamine ikka ühtmoodi.

Ravi aspektist on dokumenteerimine hädavajalik. Arsti tööajast kulubki arvestatav osa andmete sisestamisele. Paljudes lääneriikides levinud meditsiinilised assistendid ei ole Eestis levinud. Nii peab arst selle 20 minuti sisse mahutama kogu protseduuri, teada saama haiguse kulu, tutvuma patsiendi eelnevalt kogutud andmetega, määrama analüüsid ja uuringud, teatud juhtudel neid ka tõlgendama ning nende põhjal panema diagnoosi ja määrama ravi.

Ühtlasi oleks vaja kõik see ka patsiendile inimkeeli ära seletada ja … tõsi, ka arvutisse kirja panna.

Arst ei tohi ka unustada, et on sageli nõustaja rollis. Raske haigusega patsient vajab ka moraalset tuge. Inimese jaoks on kõige olulisem tema probleem ja ta tahab mõista, kuidas seda kõige paremini lahendada. Kui traumatoloog peab liigitama trauma eluohtlikkuse järgi ja vastavalt sellele ka abi andma, siis patsiendile, kes on sõrmeotsa ära põletanud, on see kõige olulisem vigastus, sest see on valus ja häirib teda.

Me räägime patsiendile orienteeritud meditsiinist. Olen nõus, et patsient saaks tihti oma tervise jaoks paljugi ära teha, kui ta raviprotsessi mõistab. On ju vahe, kas ma pean lihtsalt sööma väikesi kibedaid valgeid tablette või võtan kolm korda päevas antibiootikumi teades, et vastasel juhul on suure tõenäosusega tagajärjeks haiguse tüsistus, mis võib mind kuuks ajaks voodisse sundida.

Kas mulle jääb kõik see meelde, mida arst mulle kabinetis räägib? Enamasti vaid poolikult. Nii juhtubki vahel, et paar päeva pärast tablettide võtma hakkamist on mu enesetunne juba hea ja kümnepäevase kuuri asemel piirdun vaid kolmega. «Mis sest siis ikka, kui ma neid tablette rohkem ei söö, enesetunne ju hea.» Paari aasta pärast tõdeb aga arst, et väljakirjutatud ravim, mida olen veel paari pooliku kuuri jagu tarvitanud, kahjuks enam ei toimi ja minu haigus ei taha ravile alluda.

Eesti patsiendil on praegu küllalti harukordne võimalus kõike seda, mida arst talle kiiruga kabinetis räägib – kiiruga, sest järgmised patsiendid ootavad ju ukse taga – lugeda ka tervise infosüsteemi ehk digiloo vahendusel.

Mitu tuttavat on mulle kurtnud, et neil ei ole andmeid tervise infosüsteemis. Oleme koos ka põhjusi uurinud. Mõnel juhul on viga olnud selles, et arst on unustanud dokumente tervise infosüsteemi saata või ei ole jõudnud seda teha. Pärast arsti poole pöördumist on need andmed ka infosüsteemi tekkinud. On ka olnud juhtumeid, kus haigus on olnud paar aastat tagasi, mil dokumentide edastamine tervise infosüsteemi alles hoogu kogus. On olnud ka juhtumeid, kus patsient arsti visiidilt koju jõudes õhinaga tervise infosüsteemi avas ja rängalt pettus. Arst lubas saata dokumendid, kuid ühtki dokumenti polnud. Kui ta paari päeva pärast uuesti vaatas, olid ka dokumendid olemas.

Põhjus on väga lihtne. Esiteks, dokumendid tuleb edastada tervise infosüsteemi ühe või viie päeva jooksul, sõltuvalt sellest, kas tegu on ambulatoorse või statsionaarse ravijuhuga. Teiseks, dokumendid edastatakse sageli tööpäeva lõpus või öösel, et vältida infosüsteemide ülekoormust ja säästa aega võrreldes iga dokumendi eraldi saatmisega. Sageli seda ei teata. Ka peab ravijuht olema lõpetatud, selleks et see edastataks tervise infosüsteemi. Seega, kui inimene pöördub arsti poole, talle määratakse ravi ja kutsutakse veel tagasi, siis vahepeal dokumente raviprotsessi kohta ei edastata, sest ravijuht ei ole lõppenud.

Praegu oleme olukorras, kus arste on riigis selgelt liiga vähe. Seda olulisem on siin koostöö meditsiinitöötajate ning patsiendi vahel, mida peab toetama e-tervis. E-tervis ei ole asi iseeneses, vaid vahend koostöö parendamiseks ja raviprotsessi tõhustamiseks. Eesti inimene on harjunud, et kõiki protseduure peab tegema arst. Meditsiin liigub aga sinnapoole, et õdede roll on juba praegu märgatavalt suurenenud ja ka patsient peab võtma endale suurema vastutuse oma tervise eest. Siinkohal on õigel, õigeaegsel ja arusaadaval infol täita oluline roll.

Patsiendi vastuvõtt peab muutuma senisest interaktiivsemaks. Pea kõigis arstikabinettides on anatoomilised plakatid, kohati ka luukere nurgas. Anatoomilised vaated on tänapäeval suurepäraselt olemas ka digitaalsel kujul, lausa 3D-vaadetena. Mõelgem siit üks samm edasi. Projekteerime selle vaate patsiendile seinale ja lisame sellele ühe klikiga ka digitaalse haigusloo. Patsient saab aru, kus tema haigus on, millised võivad olla tüsistused ja miks on määratud ravi talle tähtis. Koju jõudes on tal võimalik dokumenti ja joonist uuesti avades arsti juttu meenutada. Ligi 80 protsenti infost võetakse teatavasti vastu nägemise kaudu, vaid 15 protsenti kuulmise vahendusel. Ja arst saab osa infot sisestada samal ajal, kui ta haiguse kulgu patsiendile seletab.

E-meditsiin peab muutuma selliseks, et säästa arsti ja patsiendi aega. Patsiendi raviandmetega tutvumiseks võib vaja olla koguda infot kuni kolmest infosüsteemist – haigla või perearsti enda omast, pildipangast röntgenpiltide vaatamiseks ning tervise infosüsteemist teiste raviasutuste edastatud info nägemiseks. Halvemal juhul tuleb selleks kolm korda süsteemi sisse logida. Ja see toimub patsiendile pühendatava aja arvelt. Aga teist võimalust praegu kahjuks pole. Mida me arvaks, kui ühe makse tegemiseks peaksime kasutama kolme internetipanga teenust?

E-meditsiin peab jõudma niikaugele, et piisab patsiendi andmete avamisest oma infosüsteemist või isikukoodi sisestamisest, kui ülejäänud info otsitakse automaatselt kokku. Usun, et selline lahendus ei ole kaugel. E-tervise keerukus seisneb selles, et ta koosneb paljudest osalistest, kelle huvid on sageli erinevad, ning paljudest infosüsteemidest, mida rahastatakse eri allikatest ja arendatakse eraldi. Seetõttu on tähtis saavutada kokkulepped ja kõigele sellele kulub vastavalt ka arvestatav aeg.

Ravi ei saa jaotada patsiendi ja arsti või patsiendi ja haigla omaks. Kogu raviprotsess on suunatud patsiendile. Patsient ihkab olla terve ja iga arst soovib, et tema määratud ravi oleks tõhus ning patsiendi paranemine kiire ja täielik. Ma ei usu, et inimesed hakkaksid  ennast tulevikus ise ravima – kardan, et see muudaks hoopis haigete inimeste arvu senisest palju suuremaks. Aga usun sellesse, et inimene saab väga palju oma tervise hoidmiseks ja taastamiseks ära teha, eriti kui seda tehakse koostöös professionaalse meeskonnaga.

Seepärast kutsungi kõiki üles senist koostööd süvendama. Patsient ei peaks häbenema küsida arstilt, kas arst on saatnud tema andmed tervise infosüsteemi. Seda arstilt küsides ei tohiks aga patsient eeldada, et arst on pahatahtlikult jätnud andmed saatmata. Me elame infoajastul ja alati tuleb tõdeda, et ka tehnilised viperused on võimalikud ning ka kasutajatel läheb uute lahendustega harjumiseks mõnevõrra aega.

Vaadake järele, kas raviandmed on tervise infosüsteemi jõudnud, seda on võimalik teha tervise infosüsteemist riikliku patsiendiportaali vahendusel aadressil www.digilugu.ee. Kui leiate oma andmed tervise infosüsteemist ja olete saanud head ravi, siis saatke arstile e-kir­i või helistage talle ja öelge, et leidsite oma andmed ja te saite terveks. Uskuge, see mõjub positiivselt ning teeb nii teie kui arsti päeva helgemaks. Elame ju selle nimel, et me elu oleks parem ja pakuks rahulolu nii meile endile kui kõikidele teistele.