Kas sa elad minevikus, olevikus või pigem tulevikus? Eestlased on pigem tulevikurahvas, kirjutab kolumnist Martin Kala.
Martin Kala: salakaval aeg
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ga inimese ajaline vaatenurk, «ajaperspektiiv», nagu seda ka nimetatud on – ehk see, kas inimene kipub kinni jääma minevikku, elab vaid hetkele või orjastab end tulevikuplaanide elluviimisel –, aitab ennustada kõike alates karjääriedust üldise tervise ja õnneni.
Ajaperspektiivi idee kuulub Stanfordi ülikooli psühholoogia emeriitprofessorile Philip Zimbardole, kes järeldas, et see, kuidas suhtume aega, annab väga tõepärase pildi meie isikuomadustest – näiteks kui optimistlikud või sotsiaalsed me oleme. Ajaperspektiiv mõjutab meie hinnanguid, otsuseid ja tegusid – näiteks tulevikumeelsematel õpilastel on kergem uusi teadmisi omandada ning haridusteel edukamalt edasi liikuda.
Oma uuringus kirjeldab Zimbardo inimtüüpe. Minevikufookusega on kaks inimtüüpi: need, kes mäletavad vanu häid aegu, ja need, kes keskenduvad kõigele sellele, mis läks valesti. Hetkele elavaid tüüpe on samuti kaks: inimesed, kes otsivad naudingut ja väldivad valu, ning need, kelle arvates pole sugugi oluline tulevikku planeerida.
Mõned inimesed on aga sellised, kelle fookus püsib ainiti tulevikul: need, kelle põhieesmärk on töö, ning need, kes usuvad, et tõeline elu algab pärast surma – viimane on pigem religioosne kategooria.
Kui mõelda, millisele ajale peaksime keskenduma, langeb minevik esimesena välja – inimesed panustavad pigem olevikule või tulevikule. Oleme küll oma mineviku vili, ent meie enesetunnet ja identiteeti kujundavad – ning saatust mõjutavad – enamasti ikka teod, mida teeme tulevikus.
Samas leian, et inimeste tüüpidesse jagamine ja aegade seesugune eristamine on mõnevõrra kunstlik. Võiks küll oletada, et inimesed on kolmedimensioonilised ehk mõtlevad kolmes ajavormis korraga või paralleelselt, kuid reaalsuses pigem mitte. Igal juhul on nendele asjadele mõtlemine väga oluline, eriti kui minevikuline tagurlikkus või ainiti tuleviku projekteerimine ja rühkimine võivad vahel päris mõrult mõjuda.
Sama tähtis kui aeg, milles elame, on see, kuidas käsitleme oma eluperioode. Näiteks tulevikule suunatud mõtlemise ja planeerimise keskmes on usaldus – et tuleviku nimel langetatud otsused ka välja veavad ja hiljem hätta ei jäta.
Aja planeerimine on samuti oluline: õige on mõelda lähituleviku, mitte kauge, ebamäärase aja peale, sest see annab võimaluse saabuvaid hetki täiel määral nautida ja juba järgmisteks katsumusteks valmis olla. Kõigi eelduste kohaselt suudab inimene päeva jooksul rohkem saavutada, kui ta tõustes aimab, mis teda ees ootab, ja seega planeerib oma tegevust. Vastasel juhul ei tasu üllatuda, kui järjekordne päev tegevusetult lõpule jõuab.
Ja mingis mõttes on vaid käesolevale hetkele elamises midagi inimesele ebaloomulikku. Me pole loomad, kes eksisteerivad vaid tänases, kel puudub arusaam homsest. Lõppude lõpuks pole me ju surematud, kellel aega laialt.
Enamik teadlasi usub, et inimese ajaperspektiiv on suuresti kätte õpitud lapsepõlves. Ka kultuur mõjutab meie suhtumist aega.
Individualistlikud, minakesksed ühiskonnad on pigem orienteeritud tulevikule, samas kui kollektiivsed, meie-ühiskonnad, mis soosivad suuremat sotsiaalset kaasatust, keskenduvad hoopis minevikule. Ka jõukus on mõjutegur: vaesemad ühiskonnad elavad olevikus, kindlalt kahe jalaga maas, nagu ütleb rahvatarkus.
Kui tegin intervjuud Monica Bellucciga, ütles kuulus näitlejanna, et kuigi ta armastab Euroopat ja selle kolme linna, mille vahel on oma elu jaganud – Rooma, London ja Pariis –, kavatseb ta lähitulevikus kolida sootuks Rio de Janeirosse Brasiilias.
«Energia on uskumatu, elu on meeletult kosmopoliitne, õhku rikastavad innovatsioon ja tulevikutunne. Euroopa viibib hetkel stagnatsioonis – otsekui oleksid maal vanaemal külas. Kõik on küll armas, aga varsti tahaks linna tagasi.»
Sama juttu räägivad mu praktikandid Brüsselis. Nendele on praegune professionaalsesse ellu astumise hetk elulise tähtsusega, kuid nad ei näe selleks tarbeks lahendusi Euroopas – pigem ikka São Paulos, Shanghais ja Singapuris.
Teine viis inimtüüpe eristada ongi geograafia põhjal. Mida lähemalt ekvaatori juurest pärinev inimene, seda olevikulisem ta on. Keskkonnas, kus ilmastik eriti ei muutu, pakub elukoht teatud kindluse, et sinu keskkond on üsna muutumatu. Protestantlikes riikides on alati palju suurem SKT kui katoliikliku usupärandiga riikides. Üks põhjusi on protestantlik eetika, et raske töö viib jumalale lähemale.
Uuringud on näidanud, et põhjapoolsemad riigid on orienteeritud tulevikule ja lõunamaalased pigem minevikule ning olevikus elavad pigem hedonistid. Lihtne katse laste ja šokolaadiga: need, kes suudavad oodata ja söömist edasi lükata, on otsuse tegemisel orienteeritud tulevikule, need aga, kes maiuse kohe suhu topivad, on aheldatud oma edasilükkamatute vajaduste külge.
Ka rahvusi saab jagada tüüpidesse suhtumise põhjal aega. Seda kinnitab sotsiaalpsühholoog Robert Levine oma raamatus «Pace of Time» (ingl ’aja kulg’), kus rändab mööda maailma ja korraldab uurimuse mõistmaks, kuidas suhtuvad inimesed aega ning kuidas mõistavad aja kulgemist – näiteks kui kiiresti teatud asju tehakse, kui pikk on lõunapaus, ooteaeg arstikabinetis jne.
Pole kahtlust, et Eesti kuulub mitme parameetri alusel just tulevikulise mõttelaadiga rahvaste hulka. Sellest annavad tunnistust ka kõik siinsed edulood ning eestlastele nii omased loovus ja innovaatilisus, paindlikkus, kiirus, millega asju tehakse, ning konkurentsivõime. Ja sellisena paistab Eesti ka kaugelt.
Siim Kallas on hiljuti öelnud, et Brüsselist vaadatuna on see, kuidas Eesti tuli läbi kriisi ja liitus euroga, loonud meist väga positiivse kuvandi. Meil on asjaajamine, alates maksude maksmisest ja igasugu formularide täitmisest, palju parem ja sujuvam kui keskmises Euroopa riigis.
Kallasega seonduv sündmuste areng Eesti poliitikatandril mängiti välja kauni tulevikumänguna: valimisolek jätkata Eesti peaministrina ja Andrus Ansipi edasine elu Euroopa Komisjoni volinikuna mõjusid esialgse plaanina kui ehk mitte värskendavalt, siis vähemasti põnevalt – ees ootavad muutused! Samas, kui kaks juhtivpartei pikalt ametis olnud juhtivpoliitikut vahetavad mugavalt kohti, muutub tulevikuline mõõde kaheldavaks – see tundub hoopis mingi ehmatav lüke, millel on pigem Vahemere maade hõngu.
Kallase loobumine peaministri kohast mõjus päris ootamatult, tekitades Eesti senises poliitikas pretsedenditu olukorra, kus tuli mõne tunniga leida järgmine peaministrikandidaadi kandidaat.
Huvitava mõttega esines Kallase kaitseks Toomas Hendrik Ilves: «Keegi pole tõesti rauast, ka mitte üldsõnaliste ja ebamääraste kahtlustuste ees, mis ulatuvad mineviku tõlgendamisse, mitte oleviku või tuleviku sõnastamisse.»
«Eks sel pioneeripõlvkonnal on makulatuuri korjamine veres ja neid pabereid tuleb veel,» andis diskussioonile särtsu Reformierakonna kauaaegne poliitik Toomas Vilosius. Oletatavasti ei tulnud eestlaste ootamatu minevikujanu (taas) üllatusena mitte üksnes siinkirjutajale.
Zimbardo on veendunud, et oma suhtumist aega saab muuta, õppida tähelepanu kergesti mineviku, oleviku ja tuleviku vahel jaotama ning teadlikult oma mõtteviisi mistahes olukorrale kohandama. Võime ajaperspektiivi muuta on teatud mõttes paindliku inimese omadus.
Siin mängivad rolli muidugi ka välised tingimused. Näiteks uuringute järgi suhtusid egiptlased vaid nädal enne araabia kevade lahvatamist tulevikku erilise ükskõiksusega. Pärast aga enam mitte! Ukraina puhul jääb aga mulje, et suhtumine aega erineb selles riigis regiooniti – muutusealtid lääneukrainlased on järsk kontrast idapoolsetele kaasmaalastele, kes on kirglikult pühendunud minevikunostalgiale.
Kuidas elada ajalises tasakaalus? Eesmärk on leida vaatenurk, mis toetab inimese peamisi psühholoogilisi vajadusi ja sügavale juurdunud väärtusi. Parim võimalikest variantidest – ja ka tasakaalukaim – on vast see, kui leitakse parim, tervislikem viis suhtuda positiivselt minevikku, nautida olevikku, planeerida iga päeva ja ühtlasi sedagi, kuidas tulevikus oma olusid parandada.
Üheks näiteks tuuakse inimese kahetsustunne: kuidas kahetsust enda kasuks tööle panna? Valusaid emotsioone võib kasutada enese motiveerimiseks – alati võib ju õpinguid jätkata, kunagise kallima üles otsida ning tööharjumusi muuta. Aktiivne ettevõtmine ja eelarvamuste kallutamine on parem kui passiivne tegevus(etus), nagu näiteks televiisori ees abitult istumine, sapp kurgus.
Ajaperspektiiv mõjutab eelkõige inimest ennast. See mõjutab meie isiklikke valikuid ja tegevusi ning võib ühel hetkel muutuda meie iseloomujooneks, kui meie eelarvamuslik ajaperspektiiv saab domineerivaks.
Tunnustatud välismaine psühholoogiaajakiri ütleb: usu, et võid muuta, parandada oma tulevikku konstruktiivse tegevuse kaudu, ja tekib tunne, et saavutad mingi kontrolli eesootava üle, samuti suudad vähendada hinge närivaid kahtlusi ning pidevalt kummitavat ebakindlust.
Juba helgemasse, positiivsemasse tulevikku uskumine suurendab selle (helgema tuleviku) tõenäosust.