See pidi olema vastus riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste kirjutisele vaikivast ajastust (PM 11.03). Aga enne kui jutu valmis sain, tõi elu uudiseid ja pöördeid, mis teema hoopis uue nurga alla seadsid. Hakka või uskuma, et 12. märts on enamat kui lihtsalt kuupäev.
Miks muidu tekkis täpselt 80 aastat pärast vaikiva oleku kehtestamist Eestis taas küsimus, kas ajakirjanikud poleks pidanud oma töö tegemata jätma?
Kohe kui Siim Kallas oli jõudnud loobumisest teatada, hakkasid täiesti mõistlikud inimesed süüdistama ajakirjandust neile sümpaatse peaministrikandidaadi kiusamises. Loomulikult võib igaühel olla meedia tegevuse suhtes täpselt selline seisukoht, nagu parajasti õige tundub, kuid pahameel selle üle, et ajakirjanikud küsivad valitsusjuhiks pürgivalt avaliku elu tegelaselt küsimusi tema mineviku kohta, on mõtlemapanev.
Eesti meedial on vigu. Nende üle käib meil õnneks igapäevane arutelu, enamasti meedia enda eestvedamisel. Lisaks on meediakanalite vaade maailmale enamasti erinev, tihti vastanduv, puudub avalikkusele pealesurutav üks, ainuõige seisukoht. Ka saja miljoni krooni garantii juhtumis avaldasid ajalehed seinast seina mõtteid ja tõlgendusi, kajastasid seda erineva aktiivsusega.
Minu meelest on Eesti ajakirjanduse häda viimaste aastate ressursipuuduses olnud pigem see, et olulistel teemadel lastakse maha kukkuda.
Samuti on ajakirjanike eest pea täielikult varjatud paljude oluliste otsuste ja valikuteni jõudmise asjaolud, kuna need on mitteformaalsed ning mõjutatud kitsa ringi inimeste poolt, kel on küll huvid, kuid puudub vastav avalik roll. Mõelgem korraks süütumat sorti näitena antidopingu sihtasutuses toimuvale, mis on mitmes mõttes märgiline. Või Sirbi peatoimetaja juhtumile.
Paljusid võis häirida ajastus. See ei olnud juhus! Muidugi ei olnud. Kui inimene tahab saada Eestis peaministriks või USAs presidendiks, siis on selge, et paljud paberid, mis seni vähestele huvi pakkusid, vaadatakse uuesti läbi ning vastata tuleb ka küsimustele, mis on ebamugavad. Ajakirjandus, toimetajad ei teeks oma tööd õigesti, kui nad sel hetkel ütleksid: ootame nende küsimustega, jätame selle asja käsitlemata.
Kõige selle taustal jääb peaaegu tähelepanuta, kas Siim Kallase viisid peaministri ja Reformierakonna esimehe positsioonist loobumiseni tõesti neli-viis intervjuud 20 aastat tagasi allkirjastatud segaste dokumentide selgitamiseks. Tänaseks on Kallas juba isegi maininud, et dramaatilise pöörde tõi avalikult esitatud põhjuste kõrval veendumus, et «oma ideede elluviimine oleks käinud üle jõu».
On kohane meenutada, et vaikiva olekuni ei jõutud 80 aastat tagasi ühe ropsuga, vaid samm-sammult ning paljude inimeste vaikival toel. Praegust elu ei ole mõtet 80 aasta tagusega võrrelda, maailm on hoopis teistsugune. Seda enam peame olema valvel, et ära tunda kui mitte esimene, siis vähemalt kolmas, neljas samm suletud Eesti poole.
Meile võib tunduda väheoluline, kes on Sirbi peatoimetaja või kuidas seda peatoimetajat valitakse. Tegemist on ju väikesetiraažilise nädalalehega, kus ilmuvad pikad kunstiarvustused. Meile võib tunduda väheoluline, kui kuskilt ilmub plaan riigikogu komisjonide salvestised ja stenogrammid 30 aastaks salastada. Allaheitlik intervjuu peaministriga tema enda seatud tingimustel ei pruugi häirida. Kriitika summutamine isikliku solvanguga on piinlik, aga eks solvaja ongi tuntud «lapsesuuna». Ärge virisege!
Hea, et kõik nii ei mõtle. Igaühe isiklik panus loeb.