Keelekasutusel on poliitikas oluline koht. Kui oluline, tuleb ilmsiks eriti siis, kui jõujooni ümber mängitakse. Meie võime ju mõelda, et Eestis tehakse uut koalitsiooni, kuid keelekasutuse järgi näib hoopis, et sõlmitakse abielu. Abielu-metafoor aga toob salakaubana kaasa hulga teisi tähendusi ja mõjutab positsiooni, mis koalitsioonipartnerite kohta avalikkuse jaoks kujuneb.
Et seletada, kuidas, tuleks vaadata teist piirkonda Euroopas, kus jõudude vahekord muutumas on. Šotimaa soovib teatavasti iseseisvust. Viisis, kuidas London sellele reageerib, toimus umbes poole aasta eest murrang – hirmutamise asemel võttis liberaaldemokraatide esimees Nick Clegg kasutusele uue retoorika: kui Šotimaa lahkub, siis Inglismaa süda murdub. Enam ei räägitud kahest poliitilisest jõust, vaid romantilisest suhtest poolte vahel, mis kahtlaselt palju meenutab abielu.
Abielu-metafoor võib tunduda romantiline, kuid poliitilises retoorikas on sel teine tähendus. Üldiselt asendab metafoori puhul üks mõiste teist vaid kindlas mahus ja ulatuses, kuid kõnekujundid on vahel kui kevadised pullid – teavad küll, kus seisma jääma peaks, aga kui veri kord vemmeldab, siis ei peeta taradest suurt kinni. Kui abielu juba jutuks võeti, algas tormijooks: kellele jääb suhtes tugevama, st mehe, ja kellele nõrgema, st naise positsioon. Toorid võitsid, Londonist sai mees ja Šotimaast naine.
Märtsi alguses kirjutas Guardiani arvamustoimetaja Libby Brooks sellise keelekasutuse ohtudest: Šotimaale peale surutud metafoorne naise-positsioon tõi kaasa hulga lisatähendusi – emotsionaalne, mõtlematu, ebaratsionaalne. Palju need keelelised hinnangud sugupoolte kohta tegelikult kehtivad, saab lugeda näiteks austria mõtleja Dale Spenderi raamatust «Man Made Language». Kuid metafoor on inertsem kui mõtteviis: see mängib harjumuse, mitte muutuste pinnal.
Midagi samalaadset võib märgata praegu Eestis aset leidva koalitsiooniloomise puhul. Veel nädala eest räägiti valitsusevahetuse initsiaatorist Reformierakonnast kui mehest, kes sotsides IRLi asemele uut võimalikku pruuti näeb. Päev pärast Siim Kallase kiiret kadumist Brüsselisse rääkis Reformierakonna koalitsioonipartneri SDE juht Sven Mikser juba pruudist, kes poolel teel altari ette asendatakse. Peaministrikohast loobunud Kallas kui kirikust ummisjalu põgenev pruut, jalad loori takerdumas ja vunts õieli, pole üksnes koomiline kujutluspilt, vaid see võrdpilt peegeldab ka Reformierakonna positsiooni muutumist.
See muutus on huvitav mitmel põhjusel, kuid peamine neist on päevapoliitiline – küsimusele, kelle jalas on nendel läbirääkimistel püksid, on raskem vastata kui veel nädala eest. Ehkki võib kahelda, et sotsid tugevama rolli võtavad, peegeldab see nende paranenud positsiooni. On huvitav jälgida, kuidas muutunud keelekasutus mõjutab omakorda koalitsioonikõnelusi.